Mis on Põhjamaa, mis teeb ühest riigist Põhjamaa? Põhjamaade kultuuri iseloomulikud tunnused on hygge, võrdsus, usaldus, privaatsus, pühad ja pidustused ning ärietikett, kirjutab Greete Eluri, kel on Taanis elamise ja töötamise kogemus.
Greete Eluri: mida saaks Eesti õppida Taanilt?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hygge on taanlastel geenides
Taanlaste jutus on pidevalt kuulda sõna hygge. Minu tõlgenduses on see pingevaba hubane õhustik, kus iganes sa ka ei viibiks – see võib olla õhtusöök küünlavalgel koos sõpradega, õpirühmas koos õppimine, koeraga jalutamine või toidupoes käimine. Hygge mängib väga tähtsat osa nii ühiskonnas kui tööl. Ma pean hyggest väga lugu ja püüan seda rakendada ka oma pere-elus.
Hygge on taanlastel geenides. Võib-olla just sel põhjusel kõneleb Helen Russelli raamatu «The Year of Living Danishly» («Aasta taanipärast elu») esimene peatükk hyggest. Kui hygget ei ole, ära püüagi oma ideed taanlastele maha müüa. Taanlaste lemmikute hulka kuuluvad esmaspäevahommikune tass kanget musta kohvi ja värskelt küpsetatud saiakesed (rundstykker) või teised suupärased pagaritooted kohalikust pagariärist – see teadmine võib teile taanlastega suheldes plusspunkte anda. Ükski hommikune koosolek töökohal ei alga ilma kohvi ja värskelt küpsetatud saiakeseta.
Võrdsus on endastmõistetav
Taanis ja kogu Skandinaavias on tavaline, et ka isad võtavad lapsepuhkust, teevad süüa ja koristavad kodus. Oma esimesel Taani-aastal olin üsna üllatunud, nähes isasid linnas jalutamas oma lastega, ilma abikaasadeta, sageli koos sõbraga, kellel olid ka lapsed kaasas. Eestis ei ole seda kuigi tihti näha. Põhjuseks on ilmselt meie «laulva maa» mehelik ühiskond. Taanis on tavaline jagada vanemapuhkust oma elukaaslasega ja olla lastega kodus, kui elukaaslane on tööl. Just seda teeb praegu minu Šotimaalt pärit kolleeg Scott. Et paljud Eesti mehed oleksid lastega kodus, pole kuulda olnud. Sageli pole see majanduslikel põhjustel ka võimalik, sest naised teenivad meestega võrreldes ikka veel vähem.
Teine erinevus Eestist on ühiskonna tasapinnaline struktuur – harva võib näha, et juhid saabuvad BMW-ga peaukse juurde ning istuvad suletud kabinettides. Carlsbergi õlle kodumaal sõidavad juhid sageli jalgrattaga ja söövad lõunat koos alluvatega. Välimuse järgi on raske eristada, kes on juht ja kes nö tavaline inimene. Sama kehtib tiitlite kohta – ei ole härra Rasmusseni ega proua Nielsenit, igaühte kutsutakse eesnime pidi, hoolimata sellest, kas ta on kolleeg või juht.
Taani töönädal on lühike ja puhkust väärtustatakse
Taanis on kombeks puhata ja mitte kogu elu töö pärast muretseda. Taanis arvatakse, et inimesed peavad saama töökohta valida ja olema tööd tehes õnnelikud (arbjedsglæde). Eestis, vastandina Taanile, töötatakse pigem selleks, et ära elada.
Miks pannakse Taanis kauplused ja firmad kinni kell 16.00? Esiteks seetõttu, et tunnitasu on kõrge. Teiseks, et perekonnad saaksid koos veeta kena hygge õhtut. Ametlik töönädal Taanis on 37 tundi, üks kõige lühemaid Euroopas. See võimaldab inimestel töö ja isikliku elu vahel tasakaalu hoida; Taani on ka ühel kõrgeimal positsioonil OECD edetabelis. Eestlased, vastupidi, töötavad kauem. Et palkade ja elukalliduse vahel on disproportsioon, pole elu nii pingevaba.
Usaldus on ühiskondlik norm
«Mitu banaani teil kotis on?», küsib minult supermarketi kassiir. «Der er ti». (Seal on 10). Miks jäetakse beebid välja vankritesse magama, kui nende emad (või isad) istuvad sõpradega kohvikus (ning arvatavasti joovad kohvi ja söövad kooki)? See on usaldus, mida võib Taanis kõikjal kohata. Rõivad jäetakse äritänaval stangedele; lilled ja juurviljad on poe ees väljas; kui keegi hakkab uut maja ehitama, jäetakse ehitusmaterjalide virnad tee äärde. Taanlastel on kaaskodanike suhtes kõrge usaldus. Eeldatakse, et seda ei kasutata kurjasti, ning vastu oodatakse samasugust usaldust. Näiteks eelmisel nädalal tõin kohalikust trükifirmast oma töö tarvis paki turundusmaterjale. Astusin sisse, võtsin paki ja kõndisin välja – keegi ei küsinud mu nime ega ID-kaarti. Eestis poleks seda juhtunud. Usaldus teenitakse ära sõnapidamisega, tõestades, et ollakse usaldust väärt.
Miks taanlased usaldavad? Võib-olla oma ajaloo tõttu. Õpingute ajal tegin ekspordi õppeaine tarvis projekti Eesti ja Taani kultuurierinevustest ning -sarnasustest. Intervjueerisin taanlasi, kes elavad Eestis ja on kohalikega äri teinud. Kui ma küsisin, mis on suurim takistus Eesti turule sisenemisel, oli vastus: «Usaldus – Taani on väga avatud ja inimesi usaldatakse väga. Kui ma siin äri alustasin, olid inimesed ettevaatlikud ja küsisid, miks ma peaksin teid usaldama, ma ei tunne teid. Taanis poleks kunagi nii juhtunud. » Nii ütles Marianne Bruhn, kes asutas mittetulundusühingu «Minu Unistuste Päev». Ta lisas, et usaldus on Taani ühiskonnas loomulik ja seda ei seata kahtluse alla.
Privaatsus on oluline
Taanlased hindavad privaatsust kõrgelt, siiski on kardinaid ja ruloosid akendel harva näha. Pimedal sügisõhtul oma linnajaos kõndides võin selgelt näha, kui palju põleb kodudes valgeid küünlaid (jah, taanlased kasutavad pimedatel kuudel palju küünlaid) ja kui palju on disainiklassikute mööblit: Arne Jacobseni munatoole ja Louis Poulseni PH5 lampe. Eestlased, vastupidi, tõmbavad kardinad ette, kui päike loojub - või isegi varem. Küllap on see nõukogude aja mõju: siis ei teatud, keda võib usaldada.
Ent Taanis väljas olles et tohi te vaadata võõraste lapsi, see taanlastele ei meeldi. Isegi kui laps teile naeratab, võite vanematelt oodata imelikku reaktsiooni, kui temaga suhtlete. Aarhusi, kus ma elan, nimetatakse naeratuste linnaks; üldiselt inimesed naeratavad üksteisele. Kuid ärge püüdkegi vaadata nende lapsi või lastele naeratada. Kui külastan Eestit ja juhuslikult võõrastele naeratan, meenutatakse mulle väga kiiresti, et ma pole enam Taanis - kuid lastele võib naeratada ja see on positiivne.
Võõramaalase perspektiivist hoiavad taanlased privaatsust ka ses mõttes, et raske on leida uusi sõpru. Varasest lapsepõlvest peale on «viikingid» harjunud kuuluma mingisse rühma – olgu selleks jooksjad, fitnessiharrastajad, kokkajad või isegi jahimehed. Eelmainitud raamatu „The Year of Living Danishly» põhjal on Taanis umbes 80 000 (!) ühingut ja umbes 90% taanlastest kuulub vähemalt ühte klubisse või ühingusse. Uustulnukatel on raske omaks saada – isegi taanlastel endil, kui nad näiteks teise linna kolivad. Taanlastel on oma sõprade rühm ja nad hindavad neid kõrgelt, igavesti. Eestis on samasugune trend.
Välismaalastel on raske eestlaste ringi sisse murda, ütles Marianne Bruhn. «On üsna raske leida sõpru, see võtab aega. Kui oled omaks võetud, oled seda igaveseks, kuid see võib olla pikaajaline protsess. Mulle oli see veidi kergem, sest mu mees on eestlane, kuid siiski oli see mulle raske. »
Pidustustel süüakse ja peetakse kõnesid
Erilised sündmused on taanlaste jaoks väga tähtsad ja nad valmistuvad nendeks pikalt. Kutsed sünnipäevadele, leeri või pulma planeeritakse kaua, sageli vähemalt kuus kuud varem. Kõigil nendel pidustustel peetakse kõnesid, lauldakse, süüakse ja juuakse. Kas ma juba mainisin sööki? Seda on rikkalikult. Hiljuti käisin oma Taani partneri vanaisa 80. sünnipäeva brantšil, mis algas kell 10 hommikul ja lõppes kell 3 pärast lõunat.
Pidustused Taanis tähendavad ka pikaajalist istumist, mis pole alati kerge. Eesti pidudel sageli tantsitakse. Teine erinevus Eestist on, et kingitusi ei anta kunagi otse võõrustajale, vaid pannakse eraldi lauale, kus kõik külalised võivad vaadata, mida kingiti. Ka ei anta Taanis koos kingitustega lilli ja ärge üllatuge, kui leiate koos kutsega soovide nimekirja. Kes siis tahaks saada kingitust, mida tal vaja pole?
Ma olen oma silmaga näinud, kuis leeritatud tüdruk luges külaliste ees üle raha, mille oli oma emalt kingiks saanud. E-Eestis vaatab võõrustaja kingitused üle õhtul hiljem ja üksinda, kui üleliigsed silmapaarid ei näe.
Ärikultuurilt oleme sarnased
Oma õpingute ajal intervjueerisin Ole Rasmusseni, kes elab ja peab firmat Eestis. Küsisin temalt sarnasuste ja erinevuste kohta ärikultuuris.
«Ärge kunagi hilinege kohtumisele eestlasega! Eestlased on – ma tsiteerin kohalikku ameeriklast Justin Petronet – «ajafašistid». Taanlased ei raiska aega žestidele ja formaalsustele. Nad eelistavad olla väga konkreetsed ja faktilised, on huvitatud partneritest, kes peavad sõna ja austavad kokkuleppeid, » ütles Ole Rasmussen. «Ses mõttes eestlased sobivad taanlastega äripartneritena väga hästi. Üks vähestest asjadest, mis valmistab eestlastele suuri raskusi, on arusaamine «pehmetest äriväärtustest» nagu „firma vastutus». Eestlaste jaoks äri on matemaatika, aga nad ei suuda oma valemitesse sobitada selliseid väärtusi nagu ühiskonna ja keskkonna jätkusuutlikkus. »
Marianne Bruhn rääkis riietumisetiketist: «Taanis kõlbab tööl kanda teksasid ja särki, kuid Eestis mitte. Siin ollakse sageli formaalsemad ja mees peaks kandma ülikonda. Naised kannavad sageli kõrgekontsalisi kingi ja on hästi hoolitsetud – võib-olla käivad enne kohtumist või üritust juuksuri ja maniküürija juures. Kui ma oleksin Taanis, jooksin vastuvõtul või üritusel õlut, kuid mitte Eestis, siin võtaksin ma klaasi veini, sest õlu on rohkem meeste jaoks. »
Ärge püüdke Taanis mingeid äriasju ajada juulis, sest enamik taanlasi on puhkusel. Ja pidage meeles, et tuleb järgida reegleid – mis on kirjas seaduses, seda taanlased ka järgivad. Alati.
Kuidas arvate – kas Eesti ON või VÕIKS OLLA üks Põhjamaadest?
Greete Eluri töö osales Tartu Ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude võistlusel «Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa? » ja märgiti žürii poolt ära. Konkursi patroon on president Toomas Hendrik Ilves. Konkursi meediapartner on Postimees.