Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2008/07/01/53276t1h53f4.jpg)
Kapitalismi «nähtamatu käe» näpud on sahtli vahel. 25 aastat darvinismi rahaturgudel on loonud koletise, mis ähvardab õgida elukorralduse, millele ta elu võlgneb, arvab kolumnist Ahto Lobjakas.
Nagu ikka, on asjade kõige elementaarsem olemus intellektile kõige raskem aduda. Lihtsaim viis toimuvat visualiseerida on arvude keel.
USA administratsioon tahab pankade ridakollapsi peatamiseks maksumaksjalt 700 miljardi dollari suurust blankotšekki, et kurja juur, nurjunud hüpoteegilaenud üles osta. Kogu valdkonna elule turgutamiseks arvatakse kuluvat poolteist triljonit. (Võrdluseks – Eesti riigi eelarve on ca kümme miljardit dollarit aastas.)
Rahandusturud on vabalangemises. Esmaspäeval, 29. sep-tembril kaotas USA börs 1,3 tril-jonit dollarit oma koguväärtusest. USA föderaalpanga reservide suuruseks hinnatakse samas 300 miljardit.
Need arvud on muidugi hoomamiseks liiga suured. Proovigem lihtsamalt. Pankade probleem on likviidsus, ligipääs rahale. Iga olemasolev dollar «võimendab» – inglise keeli leverages – ca kolmekümmet laenudollarit. Laenude ja nende nn tuletiste – derivatives – evolutsioon meenutab halvaloomulist bakterikultuuri Petri taldrikus. Märtsis esimese pääsukesena põhja läinud investeerimispank Bear Stearnsi võlakohustuste rägastikus ei orienteerunud oma tunnistusil ka USA juhtivad rahandusametnikud.
Reaalse raha ja fiktiivse kapitali teede tormilise lahkumineku põhjused on proosaliselt psühholoogilised – usalduse kaotanud investorid hakkasid tagasi nõudma oma raha. Usalduskriis kasvas geomeetrilises progressioonis ja nii tuli USA-l riigistada hüpoteegipangad Fannie Mae ja Freddy Mac, lasta põhja Lehman Brothers, päästa AIG jne. Eelmisel nädalal jõudis pankrotilaine Euroopasse, päästeoperatsioone tuli korraldada Suurbritannias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Taanis, Iirimaal jm.
Euroopa pole USA, kuid paanika ei tunne piire. Kui pangad hakkavad raha hoidma, kuivab laenuturg kokku ja majanduses tardub veri. Tarbijad ei saa tarbida, ettevõtted ei saa toota ja rahandusturud pöörlevad iseennast õgivalt musta augu poole.
Suurbritannia teravaima pilguga poliitiline mõtleja John Gray kirjutab eelmise pühapäeva Observeris, et ees ootab «turufundamentalismi» ots ja sellega koos USA ajastu lõpp maailmas. USA «lekib võimu», ütleb Gray, ning ennustab, et riigi rahandussüsteemi sõltuvus Hiina, Pärsia lahe riikide ja Vene fondidest viib vältimatult tema poliitilise tasalülitamiseni.
September 2008 on ülemaailmsele kapitalismile esmajoones episteemiline šokk, nõudes radikaalset revisjoni tema ümber tekkinud teadmiste struktuuris. Iseregulatsiooni ideest, mida nn Austria koolkonna majandusfilosoofide Ludwig von Miesese ja Friedrich Hayeki jälgedes on viimase veerandsaja aasta jooksul üle maailma propageerinud Ameerika Ühendriigid, saab ilmselt kriisi suurim ohver. Von Miesesel ja Hayekil oli kahtlemata õigus pidada vabaturgu majanduse reguleerimise mehhanismina igas olulises mõõtmes ülimuslikuks kommunistliku teooria selgroo moodustanud tsentraalse planeerimise suhtes.
Kuid tänapäeva maailmas on kapitali raskuspunkt migreerunud tootmiselt rahaturgudele. Väärtuse mõiste on muutunud järjest fiktiivsemaks, paralleelselt turul tegutsejate käsutuses oleva teabe liikumisega üha vähem ratsionaalsetesse sfääridesse. See, mis turgudel liigub, pole sisuliselt enam info.
Deregulatsiooni ideoloogidel tuleb nüüd joonestuslaua juurde tagasi minna. Rahandusturgudest on saanud kapitalismi Somaalia, kuid nende patoloogiaks tunnistamisest ei piisa. Rahandus on praeguse üleilmse kapitalismi eluveri ja temaga koos muutub vältimatult kogu süsteem.
Kui kaugele turuvastane tagasilöök läheb, on vara öelda. Enam kui kümme aastat tagasi avaldatud raamatus «False Dawn» (e.k valekoidik) ennustab Gray, et rahandusturgude kollaps paneks lõpliku punkti meie elu seni veel toestanud valgustusajastu tsentripetaalsetele tendentsidele. Üleilmne turg killustuks, protektsionism muutuks normiks, sotsiaalsed vapustused soosiksid äärmusparempoolsust poliitikas, rahvusriikide konkurents üha napimate varude üle teravneks. Ajalugu naaseks n-ö pauguga, seekord ilma ideoloogiata.
Liberaalset demokraatiat viljelevaid ühiskondi võib oodata pööre populismile. Materiaalse hoobi saanud massid haaravad mõistetava refleksina poliitilise võimu järele – täpsemalt võimu illusiooni järele, mida pakub poliitiline establishment – ja selle reaktsiooniga tuleb arvestada. USAs toimuva põhjal võib järeldada, et poliitilise klassi ellujäämisstrateegia seisneb distantseerumises isereguleeruvast kapitalismist. Main Street vs Wall Street, nagu seal öeldakse.
Tugevneb täidesaatev võim, sest kriis vajab kiireid, keskseid ja üheselt mõistetavaid lahendusi. Kui tendents juurdub, kannatab isikuvabadus, mis pole ajalooliselt midagi enamat kui poliitilis-majanduslike arengute kõrvaltoode. Ka vabaturg on midagi, mille olemasoluks ei piisa omandiõiguste jms kirjutamisest seadustesse. Vaja on stabiilset moraalset kultuuri, milles turusuhted saaksid toimida. Seda on tõdenud ekskommunistliku maailma reformikogemusi analüüsinud vabaturu-gurud Milton Friedmanist Alan Greenspanini.
Nüüd võib tekkida olukord, kus vabaturg hakkab hävitama oma ühiskondlikke eeldusi. Ja koos nendega liberaalseid väärtusi laiemalt. Isikuvabaduse ahenemine näiteks ei pruugi olla kuigi valuline protsess, sest ei ole mingit üldkehtivat põhjust, miks inimesed peaksid valikuvabadust hindama kõrgemaks (majanduslikult) riskivabast elust. Sama printsiip toimib juba terrorismivastases võitluses.
Ring sulgub Adam Smithiga, «nähtamatu käe» metafoori loojaga, kelle loomingu põhjapanev osa ei käsitlenud mitte turumajandust, vaid midagi, mida võiks nimetada sotsiaalseks moraaliks. Hüvede vaba vahetus üksi ei taga ühiskonna moraalset (selle sõna kõige laiemas mõistes) taastootmist; nende väärtuste taasloomist, mis on vaba turu ja vaba indiviidi eksistentsi võimalikuks teinud.
«Kommertshinge puuduseks on, et inimeste vaim tõmbub koomale ja ülevusvõimetuks, haridust põlatakse või vähemalt jäetakse see unarusse, ja kangelassäde kustutatakse pea täielikult,» kirjutas Smith 1760. aastail (osundatud John Gray raamatut «Enlightenment's Wake», e.k valgustusajastu peied).
* Pealkirja peaks lugema tagant ette.