Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Minnik: muinasjutt vaestele

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Taavi Minnik. | FOTO: Erik Prozes

Eestis elab suur osa inimesi vaesuses: statistikaameti andmete järgi 2014. aastal 350 000 inimest. Suhtelises või absoluutses vaesuses, üldjoontes vahet pole.

Iseenesest on tänapäeva ühiskonnas huvitav nähtus, et vaesust loetakse millekski häbiväärseks. Vaesusel, nagu ka hirmul, on oma lõhn, mis inimesi eemale tõukab, kinnitas kunagi üks ülikoolikolleeg. Huvitav, et samasugust eemaletõukavat lehka pole näiteks rumalusel või labasusel, mida võib sarnaselt vaesusega tihti kohata.

Kuid ka see pole praegu oluline. Minus on alati imestust tekitanud, et vaeste hulgas on sedavõrd elav huvi selle vastu, kuidas elavad rikkad. Jälgitakse telesaateid ja ostetakse kollaseid ajakirju, kus suuremad ja väiksemad prominendid näitavad oma kodusid, autosid ja pidusid ning puistavad selle vahele kivipallur Jürto stiilis mõtteterasid.

Kui lugeda mälestusi teistest aegadest, paistab, et see huvi on alati olemas olnud. Hiljuti sattusid kätte parun Engelhardti memuaarid 19. sajandist. Ta kurdab, kuidas tema köögitüdruk Anja külas teistele talupoegadele vaimustunult vatrab, millised kallid lühtrid ja vaibad mõisas on.

See pole nõnda ainult Eestis, midagi samasugust võib näha terves maailmas. Veel suurema hasardiga jälgitakse vaprate ja ilusate elu riikides, kus rikkaid ja vaeseid – keda on ka mitu korda rohkem kui Eestis – eraldab palju sügavam kuristik kui meil, näiteks Venemaal või Ukrainas. Viimase telemaastikul on populaarne sotsiaalpornožanr, kui tõsielusaadetesse võetakse vaene ja hoolitsemata tütarlaps mõnest külast või alevikust ja ta vahetab paariks nädalaks koha mõne pealinna näitsikuga, kes on ilus ja edukas, kuna on suutnud tõusta eskorttüdrukust mõne jõukama mehe ülalpeetavaks.

Selle aja jooksul saab provintsitüdruk elada muinasjutus, kanda šikke rõivaid, proovida elus esimest ja viimast korda austreid, samas kui Kiievi tüdrukul tuleb elada haisvas hütis või mädanenud barakis, süüa keedukartuleid ja tassida seasõnnikut.

Miks erutab vaeseid sedavõrd rikaste elu? See võib kõrvaltvaatajale näida kohati masohhismina, kuid pigem hakkavad tööle psühholoogilised mehhanismid, inimene samastub kellegi teisega, võttes endale alateadvuses nende rollid, kelle tegemistele kollase meedia ja teleri vahendusel kaasa elatakse. Tahaks ju piiluda teise maailma, isegi kui endal mitte midagi sellist kunagi olema ei saa. Kas või läbi lukuaugu. Seda enam, et see pole meie maailm, kuid sinna piilumine pakub tunde, nagu oleksime osa sellest.

Samas ei mõelda seejuures samasuguste tulevikuperspektiivide realiseerimisele. Põhimõtteliselt on selles parajalt infantiilset mõtlemist, sest samamoodi kujutlevad ju lapsed ennast muinasjuttude kangelastena. Ka täiskasvanutel on omad muinasjutud. Mäletate «Santa Barbarat»? Muinasjutt elab ühtmoodi kollases ajakirjas ja kollakas telešõus.

Tagasi üles