Henrik Roonemaa: head kooliaasta algust, viimane põlvkond enne roboteid!

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Eelmisel nädalal esines Käärikul Metsaülikoolis noor eesti teadlane Kristjan Korjus, kes küll väga malbel moel esitas saalitäiele kuulajatele põrutavaid uudiseid: tehismõistus areneb meeletu kiirusega ja järjest vähemaks jääb neid asju, milles inimene on arvutist veel parem.

Juhtisin ise sealsamas Metsaülikoolis hommikust virgutusmõtete ringi teemal, kas tehnoloogilised muutused on alati head. Kohe esimesel hommikul istusid mulle sinna maha professorid ja IT-spetsialistid ning üks neist, Eestis väga tuntud oma ala spetsialist, ütles umbes esimese asjana sõnu nagu «singulaarsus», «hüperbool», «lõpmatuseni» ja nii edasi ning seejärel «paarkümmend aastat». See on aeg, mis meile tema hinnangul on veel antud. Mis edasi saab, ei tea keegi, aga needsamad inimesed panid küsimuse alla peaaegu kõik, mida me praegu teame ja tunneme.

See polnud mingite hullukeste kogunemine, vaid nii ongi. Sellised ongi spetsialistide läbivad seisukohad. Peaaegu kõik nad ootavad ja näevad ette suurt muutust, mida tehnoloogiline areng endaga lähemal ajal kaasa toob. Erimeelsused on ainult selle osas, kas ja mida me inimestena peaksime sellistes oludes tegema. Vanad professorid on pessimistlikud, noored doktorid optimistlikud.

Kõigile on selge, et ükskõik, kui palju me tehisintellekti ka ei kardaks või temaga kaasnevaid tagajärgi praegu ette ei prooviks näha, ei jäta me mitte mingil juhul tehismõistust tegemata. Me lihtsalt teeme selle ära ega tea ka ise päris täpselt, miks. Inimene on alati nii teinud.

Mõni ütleb nüüd, et inimkonna roll ongi olla bioloogiline bootloader ehk ajaloo vaheetapp, mille ülesanne on võimaldada arvutitel ja robotitel elu Maal üle võtta ning edasi viia. Me teeme oma töö, me sünnitame need masinad ja siis kaome, nagu kadusid dinosaurused, kelle töö oli võib-olla muutuda naftaks, et inimesed saaksid selle abil toota masinaid. Üks Eesti professor ütles otse välja, et tema arvates ei ole sugugi kindel, et inimkonnal on pikas perspektiivis üldse võimalik olemas olla. Praegusest kuni väljasuremiseni jääb meie rolliks muuhulgas näiteks balletti tantsida, sest see on midagi inimlikult kaunist ning lihtsalt olemasolemise eest kodanikupalka saada.

Teised ütlevad, et samamoodi, nagu ei juhtunud inimkonnaga midagi hullu ei trükipressi ega aurumasina tulekuga, ei tähenda ka järgmine meid ees ootav revolutsioon inimkonnale kadumist, vaid veel paremateks inimesteks muutumist. See on tõsi: kuigi uudiseid lugedes võib jääda vastupidine mulje, väidavad inimkonna arengu kohta graafikuid koostavad teadlased juba ammu, et tegelikult läheb elu Maal aasta-aastalt paremaks ja on läinud juba pikka aega. Globaalselt vähenevad jõudsalt vägivald, looduse reostamine, metsade lageraie, suremus haigustesse ning kasvavad inimeste haritus ja teadlikkus.

Me ei tea praegu, mis paarikümne aasta pärast täpselt juhtub, aga me teame, kuhu me teel oleme. Selle tee kõnnivad lõpuni need, kes alustasid eile koolis käimist ja kes hakkavad just täpselt paarikümne aasta pärast maailma kujundama.

Jõudu teile ja inimkonna nimel, olge tublid!