Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mart Kivastik: rahva hääl kui hüüdja hääl kõrbes

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Kivastik. | FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kirjanik Mart Kivastik küsib, miks on temalt ja ülejäänud Eesti rahvalt, kes on põhiseaduse järgi kõrgeima võimu kandja, võetud õigus valida riigipead ja parlamenti ning selle asemel võtab neid tähtsaid otsuseid vastu väike grupp inimesi kusagil kuluaarides.

Kui telerist kaks päeva järjest presidendivalimisi vaadata, tuleb endal ka valimisisu peale. Kõige lihtsam oleks ju püsti hüpata ja valima minna, aga ei saa. Presidenti valib Eestis kas riigikogu või valimiskogu, meid valima ei lubata.

Põhjuseks on vist hirm, et rahvast ei või teada, valitakse mõni Eesti Trump või lausa Savisaar, seda ei elaks paljud üle. Nii et me oleme üsna kindlalt presidendivalimistest kõrvale jäetud. Aga mida enam vaadata, kuidas meie n-ö eliit nende valimistega pusserdab, seda enam tundub, et oleme siiski valimisõiguse ära teeninud.

Ja seda enam, et meil on nüüd Eesti riik, kus me kirjade järgi peaksimegi iseennast valitsema: ise valima ja siis valitsema, mis on iseseisva Eesti peamine mõte. Kakskümmend viis aastat hiljem oleme oma valimisest vähemasti sama kaugel kui Vene ajal. Või kaugemal?

Kooli ajal me ükskord isegi proovisime, hääletasime vastu, aga siis sai direktor vihaseks ja ütles, et enne saalist välja ei minda, kui on õige komsomolisekretär valitud ja asi vask. Meie üritasime rääkida, et Nõukogude konstitutsioon lubab siiski ja et on demokraatia, aga see ei viinud kuhugi.

Valisime lõpuks ikka, nagu dire käskis. Millega see kõik lõppes, me ju teame. Rahvas hakkas vaikselt virisema, kõigepealt kodus jõulupuu juures, meenutati üha valjemini Eesti aega, siis juba poolavalikult koolides ja tööl, järgnes Propa kontsert, mis suudeti veel kuidagi lämmatada, aga siis mindi tänavale, korraldati toosama laulev revolutsioon ja ENSV valitsus koos tolleaegse partei ja Vaino, Toome ja Rüütliga oligi upakil. Rüütel ja Toome muidugi jäid, aga see selleks. Läks veidi aega mööda ja oleme tagasi seal, kust alustasime, ainult parteisid on ühe asemel mitu.

Presidenti me valida ei või, sest järsku valime nende meelest vale mehe, ja kui on valida rahvapresidendi ja parteipresidendi vahel, siis eelistavad nemad partei oma või üldse mitte, nagu ütles Igor Gräzin.

Tema järgi ei ole meile presidenti vaja, sest meil valitakse ju riigikogu. Minu meelest võiks presidendi tõepoolest valimata jätta, eriti kui kokku arvata, mis kulub iga järgmise talu ja sinna juurde kuuluva ülalpidamiseks ja valvamiseks jne.

Raha eest, mis kulub presidentidele, saaks palju kasulikku teha. Aga sel juhul peaks meil olema võimalus valida riigikogu! Miks mitte?! Aga riigikoguga on meil täpselt sama seis mis presidendiga. Ka seda ei saa me valida. Mina ise pole vist kordagi valinud inimest, keda ma olen valinud, lõpuks on parteinimekirjad minu kandidaadi alati asendanud enda omaga, nii et mul on praeguseks «valimistest», kus ma tegelikult valida ei saa, täiesti villand. Aga ma tahan!

Ma tahan valida, ma lausa pean! Kas presidenti või riigikogu, ühte neist vähemalt. Mõistlikum tundub riigikogu, aga mitte üks jõud maailmas ei suuda panna meie parteisid valimissüsteemi nii muutma, et me ka tegelikult valida saaksime. Sest meie ja parteide huvid ei pruugi kokku langeda. Esiteks juba sellepärast, et Toompeal istumine on paljudele neist ainus võimalik elatisallikas ja kui nad sellest ilma jääks, oleks nad esiteks töötud, siis kodutud ja ei tea, kus see kõik veel lõppeda võib. Toompealt Balti jaama treppideni on vaid jalutuskäigu jagu maad.

Parteid säästavad oma liikmeid sellest jubedast saatusest, aga tasuks nõutakse kolm tilka verd, igavest lojaalsust oma juhtidele, kes siis korraldavadki meie elu. Umbes seitse kümnest riigikogu liikmest on seal lihtsalt niisama hääletamas ja vaid käputäis mehi ja naisi korraldab, miks ja kunas kätt tõsta või ei. Neid nimetataksegi tagatoaks. Öelge palun, kui ma eksin. Aga sellise valimiskorralduse juures ainult nii saabki toimuda.

Nii vaatamegi kogu «demokraatiat» kõrvalt ega saa ennast kuidagi aidata, sest ükspuha milline järgmine vaba ühendus läheb Toompeale revolutsiooni tegema, annab ta peagi alla, sest kui hüved ja südametunnistus kaalukausile panna, kaalub esimene tavaliselt teise üles. Südametunnistused on meil ju kerged nagu udusuled!

Ma saan ka väga hästi aru, et siit alt viriseda on niikaua lihtne, kuni pole ise oma hambaid piruka sisse löönud. Minu arust oli üks kõvemaid «vabu mehi» ja ümberkorralduste pooldajaid endine Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli, kes eksis peaaegu kohe pärast valimisi otse sõbra sünnipäevale, mis peeti Stockholmi laeval, ei raatsinud oma restoraniarvet kinni maksta, vaid saatis selle tasumiseks riigikogule. See tähendab meile. Umbes kuuskümmend eurot. Polegi ju väike raha, isegi nende jaoks.

Naljakas on veel see, et ta ei pääsenud isegi riigikokku, vaid sai asendusliikmeks. Ent au ja väärikus kadusid samal hetkel, kui avanesid lossiuksed. Mage. Me oleme vist liiga kaua vaesuses virelenud. See pidi olema nii lastega, kes on väiksest peale näljas olnud. Kui neil võimalus tekib, kukuvad nad õgima ja söövad end invaliidiks.

Aga selles pole praegu asi. Ma tahan valida! Ma palun lubage mul valida, ma nurun põlvili, kaotage oma parteinimekirjad, ma tahan valida oma kandidaati, kellelt ma saaks hiljem küsida: kuulge, Marju – ma tahan valida just nimelt Marjut –, kuidas siis nii, et makse tõstetakse ja me käime Lätis joogi järel? See pole ju eriti mõistlik. Ja meie oma maksuamet valvab siis kusagil Valga teel ja loeb pudeleid. Nagu vanasti klassiõhtul, kui õppealajuhataja Kangor meid koridoris üle nuusutas.

Või miks ei võiks kanepi tõepoolest seadustada, sest on fakt, et tavaline viin on kümme korda hullem mürk ja tapnud meie talu- ju muidumehi juba ärkamisajast saadik, aga seda võib osta ja juua ka küll? Miks? Ma küsiksin selliseid küsimusi ja loodaks, et kui Marju läheb üles tööle, ütleb ta, et üks Mart tahtis neid asju teada, kas me ei võiks selle üle natuke mõelda.

Ja ausalt, mis puutub eliiti ja selle võimesse meie asju meie eest hästi otsustada, pole ma selles enam veendunud. Pigem teevad mehed tähtsatel kohtadel ja väga olulistes asjades ohtlikke lollusi. Iraagi ründamise autorid olid George Bush ja Tony Blair, Ameerika Ühendriikide president ja Briti peaminister, kaks maailma tähtsaimat meest. Liibüa pommitamise ja Gaddafi kukutamise põhiline eestvedaja oli Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy.

Praegu vaevleme nende uisapäisa tehtud otsuste tagajärgede käes ja pole üldse kindel, et Euroopa elab need ka üle. Või kui, siis milline see hakkab välja nägema, kas jäävad jõulud või burkad. Meie oma bensu- ja alkomaksu tõus oli tehtud valel ajal ja vales kohas, autorid Taavi Rõivas ja meie valitsus, kes ütlesid, et tõstame makse, siis enam ei jooda!

Tule taevas appi, mis ajast selline reegel kehtima hakkas? Mida rohkem keelata, seda rohkem tinutatakse, see on siililegi selge. Suurimad peod peeti keeluseaduste aegu, leiutati isegi kokteilid jne. Joomine ja maffia õitsesid.

Riigipead peaksid olema targad mehed, aga tuleb välja, et ei ole! On samasugused oinad nagu meie isegi, kellega ei juhtu, aga nemad eksivad rahva nimel! Nii et kokkuvõttes, kui juhid teevad ülisuuri lollusi, siis ma ei näe mingit põhjust, miks me ei võiks neid ise valida. Siis me vähemasti teame, et me ise vastutame. Me oleme selle õiguse ära teeninud. Kas me võiksime sinnapoole oma riiki tüürida?

Tagasi üles