Mart Kivastik: rahva hääl kui hüüdja hääl kõrbes

Mart Kivastik. Foto: Sille Annuk / Postimees

Kirjanik Mart Kivastik küsib, miks on temalt ja ülejäänud Eesti rahvalt, kes on põhiseaduse järgi kõrgeima võimu kandja, võetud õigus valida riigipead ja parlamenti ning selle asemel võtab neid tähtsaid otsuseid vastu väike grupp inimesi kusagil kuluaarides.

Kui telerist kaks päeva järjest presidendivalimisi vaadata, tuleb endal ka valimisisu peale. Kõige lihtsam oleks ju püsti hüpata ja valima minna, aga ei saa. Presidenti valib Eestis kas riigikogu või valimiskogu, meid valima ei lubata.

Põhjuseks on vist hirm, et rahvast ei või teada, valitakse mõni Eesti Trump või lausa Savisaar, seda ei elaks paljud üle. Nii et me oleme üsna kindlalt presidendivalimistest kõrvale jäetud. Aga mida enam vaadata, kuidas meie n-ö eliit nende valimistega pusserdab, seda enam tundub, et oleme siiski valimisõiguse ära teeninud.

Ja seda enam, et meil on nüüd Eesti riik, kus me kirjade järgi peaksimegi iseennast valitsema: ise valima ja siis valitsema, mis on iseseisva Eesti peamine mõte. Kakskümmend viis aastat hiljem oleme oma valimisest vähemasti sama kaugel kui Vene ajal. Või kaugemal?

Kooli ajal me ükskord isegi proovisime, hääletasime vastu, aga siis sai direktor vihaseks ja ütles, et enne saalist välja ei minda, kui on õige komsomolisekretär valitud ja asi vask. Meie üritasime rääkida, et Nõukogude konstitutsioon lubab siiski ja et on demokraatia, aga see ei viinud kuhugi.

Valisime lõpuks ikka, nagu dire käskis. Millega see kõik lõppes, me ju teame. Rahvas hakkas vaikselt virisema, kõigepealt kodus jõulupuu juures, meenutati üha valjemini Eesti aega, siis juba poolavalikult koolides ja tööl, järgnes Propa kontsert, mis suudeti veel kuidagi lämmatada, aga siis mindi tänavale, korraldati toosama laulev revolutsioon ja ENSV valitsus koos tolleaegse partei ja Vaino, Toome ja Rüütliga oligi upakil. Rüütel ja Toome muidugi jäid, aga see selleks. Läks veidi aega mööda ja oleme tagasi seal, kust alustasime, ainult parteisid on ühe asemel mitu.

Presidenti me valida ei või, sest järsku valime nende meelest vale mehe, ja kui on valida rahvapresidendi ja parteipresidendi vahel, siis eelistavad nemad partei oma või üldse mitte, nagu ütles Igor Gräzin.

Tema järgi ei ole meile presidenti vaja, sest meil valitakse ju riigikogu. Minu meelest võiks presidendi tõepoolest valimata jätta, eriti kui kokku arvata, mis kulub iga järgmise talu ja sinna juurde kuuluva ülalpidamiseks ja valvamiseks jne.

Raha eest, mis kulub presidentidele, saaks palju kasulikku teha.