Briti ajakirjanikuga Eestis 6. septembril 1991

FOTO: Peeter Langovits

Iseseisvuse taastanud Eesti vastu tundsid elavat huvi paljud välisajakirjanikud. ETAs töötades tuli tihti olla abiks reporteritele, kes vajasid kohalikelt fotokorrespondentidelt tuge. 

6. septembril 1991 asusin koos briti ajakirjanikuga, kelle nime kahjuks ei mäleta, teele Sillamäele. Ta tegi koostööd BBC ja Guardianiga ning nüüd huvitas teda sealne ohtlike ja radioaktiivsete jäätmete hoidla. Hommikul startisime Palace’i hotelli juurest renditud Toyotaga.

Kui kell hakkas 13 saama, peatas kaaslane Kohtla-Järve ligidal auto ja kuulas teeveerel kaasaskantavast raadiost BBC uudiseid. Saanud Moskvast teada uudise, et NSV Liidu riiginõukogu tunnustas Balti riikide iseseisvust, hakkas kiire, väga kiire. Ajakirjanik selgitas lühidalt: peab jõudma BBC eetrisse oma looga kella 15. Ots ümber ja algas tõeline autoralli mööda Leningradi maanteed. Nii kiiresti polnud ma siinmail autoga varem sõita saanud.

Ajakirjanik oli kindla käega roolis, kuid aeg-ajalt juhtisin ta tähelepanu sellele, et need vähesed autod, mis siis kütusekriisi ajal teedel liikusid, olid enamasti vanakesed, ning meie teeolud temale harjumuspärasest kehvemad.

14.20 olime tagasi hotelli ees ning ta asus kohe tänaval möödujaid intervjueerima. Kulus ainult veerand tundi ja tal oli vajalik materjal olemas. Oli vaid üllatunud, sest ta lootis tänavatel näha juubeldavat rahvamassi, kuid kohtas vaid vaoshoitud linlasi. Edasi kiiresti hotellituppa. Tema asus lugu monteerima, mina aga BBC numbreid valima. Hotell Palace oli üks väheseid kohti, kus lauatelefonil oli välismaaga otsevalimine. Kell lähenes kolmele, kuid liinid olid ikka kinni. Otse-eeter jäigi ära. Jõime lohutuseks all baaris kohvi ja kella neljaks õnnestus lugu siiski edastada.

Järgmisel hommikul asusime uuesti teele. Kõigepealt pilk Kundale – sealse tsemenditehase saastamine oli temalegi teada. Astusime tehase vastas asunud eramu õuele, kus saime jutule vanema naisega. Maja katus oli kaetud paksu tsemendikihiga, aknad paistsid vaevu läbi ja hallid olid õunadki puu otsas, mida naine meile näitas. Oh, my God! ohkas kaaslane.

Mööda auklikku kruusateed jõudsime Sillamäe ohtlike jäätmete hoidla lähistele. Olid hoiatavad märgid radioaktiivsuse kohta, kuid mingit valvet polnud näha. Tegime kiiresti väikse tiiru teisele poole aeda. Parema vaate oleks saanud kusagilt kõrgemalt. Veel mõni intervjuu kohalikega, kus olin abiks tõlgina, ning sõitsime edasi vabalt senini suletud Sillamäele. Nõukogude ajal rajatud tööstuslinn pakkus huvi meile mõlemale. Roheline ja sõbralik linn, alleede ja uute punastest tellistest korrusmajadega. Hüljatud autahvel ja hüüdlaused majadel vajasid talle selgitamist. Fotod meenutavad mulle seda tööreisi paika, mille saastatusega tuli riigil kiiresti hakkama saada.