:format(webp)/nginx/o/2013/10/04/2515381t1h3e64.jpg)
Venemaalt siia tulnud teisitimõtlejad nagu Artemi Troitski on julged sõnavabaduse eest seisjad, ent võivad siin kohtuda hoopis teistsuguse lähenemisega, kirjutab ajakirjanik Ivan Makarov.
Ivan Makarov: Artemi Troitski avastas Eestis Ameerika ja sai pühalt lehmalt puksida (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Artemi Troitski Eestisse kolis, mõtlesin esimese asjana, et see on meie venekeelse meedia jaoks nagu loteriivõit: Troitski on Venemaa ajakirjanduseliidi isepäise tiiva üks tippe, võimas arvamusliider ja vana Eesti sõber, ka tänu temale on meie muusikutel N. Liidus hästi läinud. Kuid meie meedialati tema abil tõstmisega tekkis tõrge: ju siis pani ta tähele, et massiivsele Kremli propagandale ei osutata Eestis märgatavat venekeelset vastupanu. Kui Venemaa juba jälle süüdistab meid natsismis, siis me levitame andunult seda avaldust, kuid vastu ei vaidle, kuna see oleks ju jultunud eesti propaganda. Ja laseme estofoobidel valitseda foorumeid.
/nginx/o/2014/03/28/2924226t1h3781.jpg)
Vene kogukonna väiksuse probleemid
Troitski iseloomustas olukorda temale omasel otsekohesel moel. Aga ta pole enam Venemaal, kus sõnavabadusega on küll probleeme, kuid on ka Ehho Moskvõ, Novaja Gazeta, Dožd ja miljonitesse ulatuv vene intelligentsist auditoorium. Ei, Artemi elab nüüd Eestis, mis on väike, ja vene kogukond on veelgi väiksem, et mitte öelda piiratum.
Sel mikroturul püsimiseks on vaja sihtrühmale jäägitult meeldida, muidu on eestlastest tööandjad esimesed, kes sulle kinga annavad, ole sa kasvõi patrioot Pitka ise. Siit ka vene meedia ülitundlikkus kriitika suhtes. Püha lehma torkimist ei andestata, olgu kriitikuks Teet Kallas või Artemi Troitski. Venekeelne ajakirjandus on kahtlemata jõud: sellise sümpaatse ja edumeelse noore nagu Sergei Metlev ja tema mõttekaaslaste pikaajaline halvustamine oli tulemuslik. Muljetavaldav töövõit.
Tasus siis kolida Euroopa e-näidisriiki ja sattuda siin Putini trääsa taskus soojendajate keskkonda? Troitski arvustaski karmilt meie vene meediat, avastades sealjuures Ameerika. Kolleegid võpatasid: Artemi, mida sa endast õige arvad? Arvad, et arvamusfestival on koht, kus sa võid avaldada oma arvamust? Meist?!
Vene Delfi lasi kõigepealt oma tundmatutel foorumisõduritel Troitskit korralikult nahutada: sajad laitvad kommentaarid, paljud neist ei kannataks mõnes korralikumas portaalis trükki. Siis tulistati tema pihta korraga kaks kolumni: riigikogulaselt Viktoria Ladõnskajalt ja vene Delfi juhilt Julia Rodinalt, keda pahandas tema portaalile antud hinnang («kollane ja Putini-meelne»). Kasutades äraproovitud võtet, vastandas Rodina Troitskit kogu venekeelsele pressile, tsiteeris tema fraasi «lumpenile meeldib lugeda roppe kommentaare Obama kohta» ja nimetas seda «tuhandete Delfi lugejate» solvamiseks, ameeriklaste presidendi rassipõhisest solvamisest end endiselt mitte häirida lastes.
Aus kriitika põhjustab pahameelt
Lõviosa artiklist on aga pühendatud Avatud Eesti Fondile: fond rikkuvat omaenda õilsaid reegleid, andes Troitskile ja tema mõttekaaslastele sõna. Seega heidetakse teistele ette väidetavat reeglite rikkumist, endal palk silmas: Delfi ise ju ametlikult «keelab kommentaare, mis sisaldavad ähvardusi, solvanguid, ebatsensuurseid väljendusi ja labasusi» – aga ikka jälle võimaldab solvanguid üksikisikute ja rahvuste aadressil.
No ja mida Troitski sel juhul siis valesti ütles? «Matsid jäävad matsideks,» lausus Rolan Bõkov Jüri Järveti häälega – kas lõikame filmist välja, sest see solvab nunnasid ahistanud ja kristlaste reliikviat hävitanud inimesi?
Ja ähvardustest: Delfi foorumis on avaldatud Andrei Zarenkovi kommentaar «Delfi russofoobide koor» kohta: «...nende nimed on hästi teada ja tagajärjed nende jaoks saabuvad ilmtingimata ja varsti». Kaitstes oma kommijaid intelligent Troitski arvamuse eest, lubab toimetus kriminaalil neid lausa ähvardada. Kummaline...
Vene Delfi juhil on õigus oma portaali kaitsta, kuid ta ei tunnistanudki, et ropp rassistlik sõim, millele viitas Artemi Troitski, ei ole tõesti hea, ega üritanudki Troitskiga polemiseerida, vaid taunis talle sõna andmist. Vanasti kutsuti «valele» isikule sõna andnud juhte parteikomiteesse vaibale. Kes peaks nüüd välja kutsuma Mall Hellami – kas George Soros? Asjaga on kiire, kuna Avatud Eesti Fondi foorum «Venemaa Euroopas: mida toob tulevik?» toimub juba 8. septembril ja seda juhib ei keegi muu kui Artemi Troitski.
Venemaalt siia tulnud teisitimõtlejad on julged inimesed, inimõiguste eest seisjad, Eesti sõbrad. Eestis märkavad nad üsna pea, et need omadused ei meeldi siin kaugeltki mitte kõigile.