Kuidas sujus elu esimene suur isiklik valik – põhikoolijärgse kooli leidmine, kirjutab täna Miina Härma gümnaasiumi kümnendas klassis õppimist alustav Trinity Liisa Lotta Kannus.
Trinity Liisa Lotta Kannus: värske gümnasisti kogemused kooli otsinguil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käes on sügis ja algab kooliaeg. Nagu ikka – kõik, kõik on uus septembrikuus.
Põhikooli esimesse klassi viivad lapsi vanemad, koolivaliku teevad vanemad. Kohustuslik kooliaeg saab läbi üheksanda klassi lõpetamisel ja siis tuleb iseendal otsustada, mida edasi teha. Valikuid on palju, näiteks kutsekool või gümnaasium või isegi tööleminek. Aga millele peaksin toetuma, kui ei tea veel, mida ma elult täpselt tahan või täpsemini – millised on minu võimed?
Kõik see virvarr algas tegelikult juba üheksanda klassi alguses. Alalõpmata oli juttu gümnaasiumitest, käis meeletu närveerimine, et mis saab kevadel. Tallinnas on korraldatud ühiskatseid juba pikemat aega, Tartus toimusid need esmakordselt. Ka mina olin üks Tartu katsejänestest. Ma ausalt öeldes ootasin, et see katsete aeg kord saabuks, ning kui see kõik kätte jõudis, istusin peaaegu südamerahuga klassis ning lahendasin teste. Testisin ennast nii Tallinnas kui Tartus. See kõik oli ühtaegu hirmutav, kuid ääretult põnev.
Edasi tuli ootamine, mis tundus lõputu. Testitulemused tulid pealinnas kiiremini kui Tartus. Tallinnas anti kohe teada, kuhu ja mitmesse gümnaasiumisse mind vestlusele oodatakse. Suhtlemine koolidega ja vestlused olid väga erinevad. Kui saatsin Tallinna katsete infosüsteemi küsimuse, siis sain vastuse juba samal päeval, Tartus aga hakkas info liikuma tilkhaaval. Mõelge, kui te otsite tööd ja kandideerite mitmesse kohta. Igal pool lubatakse tagasisidet anda nädala jooksul, aga infot tuleb vaid kahelt töökohalt. Kolmandat vastust ootate aga kõige enam. Niisiis kirjutate viisaka kirja ning tunnete huvi, millal võiksite vastuse saada. Taas lubadused, aga tegudeni ei jõuta. Te täiskasvanuna võite olla seda juba kogenud ning tulete hästi toime, aga kuidas on lood 9. klassi õpilasega?
Käisin kokku nelja kooli vestlusel kahes linnas ja loobusin sama paljudest, et anda oma võimalus järgmistele. Gümnaasiumist, mis oli mu esimene valik, ma lõppude lõpuks vastust ei saanudki. Lõpliku valiku langetasin eelkõige selle põhjal, mis võimalusi kool mulle pakkus. Vähem tähtis ei olnud kiire ja meeldiv suhtlemine.
Ma olen kindel, et ootamist ja valikuid tuleb teha kogu elu ning otsustada tuleb lõpuks ikka ise, oma sisetunde järgi. Pidage meeles – lõppude lõpuks on kõik teie enda teha. Meie ise teeme parima gümnaasiumi, lõbusama klassi või targemad inimesed meie ümber. Soovin kõigile ilusat esimest septembrit ja fantastilist kooliaastat!