Ega selles, et presidendivalimised tasakesi põllule veeresid, pole küll midagi imeväärset. Sitta kah. Mäletate seda Priit Pärna pilti, kuidas taat sõnnikut laiali laotab?

Teada ju oli, et neil valimistel keegi kokku leppida ei viitsi, rääkimata veel kaine mõistuse tarvitamisest. Kunagise riigikogu liikmena arvan lihtsalt, et see bande ei saanud oma tööga hakkama; kui oleksin veel praegugi seal, hakkaks päris plass. Ent okei, miskit seadusevastast siin ju samuti pole, lihtsalt pikale veniv palagan, justkui nõukogude püksikumm. Minu mälu mööda ei viitsinud isegi kihlveokontorid sellel teemal pikemalt peatuda.

Küll aga on tehniline ilme asjal näotu. Mis seal salata, pole üldsegi mõistlik, veel vähem tänapäevane, et formaalset tähtsamat kohta võib mingite poolearuliste jonnimise tõttu hakata täitma mees Nõukogude Liidust. No eks ma räägin ikka entusiastlikust, ent täiega stagnaaegsest Kallasest, kelle teravad vuntsid nüüd meie kõigi pea kohal tolgendavad. Tere tulemast Ida-Euroopasse, kõige halvemas tähenduses. Kui me pajatame juba aastaid Eesti paigalmarsist ja seisakust, uute ideede puudumisest, mutta kinnijäämisest ja kõigest muust vaikelulikult vastikust, siis seltsimees Siim on selle stagnatsiooni vuntsidega kummitempel. Mis kuradi pärast on vaja tüüpi hoiukassast, poliittehnoloogi, kelle ees- ja tagatubades käib kakelung eelkõige vaid selle nimel, kuidas hädapidur kindlamalt oma kortsulisse pihku haarata?

Kogu asja teevad ilmekalt veel nõmedamaks selle lekkiva paadi täitnud Kallase võitluskaaslased, näiteks võtame kasvõi Jürgen Ligi, kes ajab suust sihukest saba ning sarvedega iba välja, et isegi Arnold Rüütel võiks imestada.

Rüütel mäletatavasti ütles kunagi kuulsa lause: «Põhimõtteliselt nõus, nii seda kui teist, aga üldiselt mitte!» Ligi on selle lause juures koolis käinud ja hoolikalt õppinud.

«No ma ju ei olnud seal jutuajamise juures, aga ma olen täiesti kindel, et sõna «toetame» on selles mõttes tingimuslik, et igas faasis tekib täiesti uus olukord: uus häältejaotus, uued kokkulepped või mittekokkulepped. Ei saagi väita, et meie käes on kogu protsess, et kes mingis etapis kandidaat on. Seda ei saanud ette arvata ükski erakond või kandidaat,» ajas Jürgen oma udu, kui küsimuse all oli Marina Kaljuranna kandidatuur valimiskogus. Kokkulepped ja mittekokkulepped. Tõepoolest. Ilusat elu sulle, Jürgen.

Ma kipun endiselt (koos oma arvuka tutvuskonnaga) arvama, et meie presidendivalimised pole ainult presidendi valimised, vaid põhimõtteliselt võime seda protsessi tähelepanelike vaatlejatena nimetada Nõukogude Liidu viimasteks hingetõmmeteks. Kui Rüütel presidendiks sai, ronisid kohe vanad kommarid nagu prussakad seinapragudest välja ning kukkusid vilkalt toimetama. Kallasel on küll lääne ülikond seljas, aga hingamine kuulub paraku aega, millele mingit restauratsiooni ei sooviks.

Eks me teame kõik vähelohutavaid lendsõnu, mille järgi saavad segaseks muutunud asjaolude käigus segastest asjatundjad. Paraku näitab ajalugu hetki, et ülbed, oma võimutäiuses vankumatult kindlad ja selles iialgi mitte kahtlevad kodanikud on lihtsalt kaasinimestele ohtlikud. Meenub korraks kohe, kuidas paks Konstantin, ikka see Päts, isehakanud president, urises Sirgi peale: «Või see poisike tahab üle võtta riiki, mille mina üles ehitasin?»

Ma hääletasin 1995. aastal ise Reformierakonna ja Siim Kallase poolt, tõsilugu, sest toona kujutasid nad alternatiivi kuivanud oksal. Paraku on aga praegu sellest võsust sirgunud põõsas, mis ise hädasti kastmist ning värsket sõnnikut vajab.