Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/07/19/5643373t1h515f.jpg)
Oma teravavõitu vestes hurjutab Ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid läbi nii Siim Kallase kui ka tema toetajad.
Ega selles, et presidendivalimised tasakesi põllule veeresid, pole küll midagi imeväärset. Sitta kah. Mäletate seda Priit Pärna pilti, kuidas taat sõnnikut laiali laotab?
Teada ju oli, et neil valimistel keegi kokku leppida ei viitsi, rääkimata veel kaine mõistuse tarvitamisest. Kunagise riigikogu liikmena arvan lihtsalt, et see bande ei saanud oma tööga hakkama; kui oleksin veel praegugi seal, hakkaks päris plass. Ent okei, miskit seadusevastast siin ju samuti pole, lihtsalt pikale veniv palagan, justkui nõukogude püksikumm. Minu mälu mööda ei viitsinud isegi kihlveokontorid sellel teemal pikemalt peatuda.
Küll aga on tehniline ilme asjal näotu. Mis seal salata, pole üldsegi mõistlik, veel vähem tänapäevane, et formaalset tähtsamat kohta võib mingite poolearuliste jonnimise tõttu hakata täitma mees Nõukogude Liidust. No eks ma räägin ikka entusiastlikust, ent täiega stagnaaegsest Kallasest, kelle teravad vuntsid nüüd meie kõigi pea kohal tolgendavad. Tere tulemast Ida-Euroopasse, kõige halvemas tähenduses. Kui me pajatame juba aastaid Eesti paigalmarsist ja seisakust, uute ideede puudumisest, mutta kinnijäämisest ja kõigest muust vaikelulikult vastikust, siis seltsimees Siim on selle stagnatsiooni vuntsidega kummitempel. Mis kuradi pärast on vaja tüüpi hoiukassast, poliittehnoloogi, kelle ees- ja tagatubades käib kakelung eelkõige vaid selle nimel, kuidas hädapidur kindlamalt oma kortsulisse pihku haarata?
Kogu asja teevad ilmekalt veel nõmedamaks selle lekkiva paadi täitnud Kallase võitluskaaslased, näiteks võtame kasvõi Jürgen Ligi, kes ajab suust sihukest saba ning sarvedega iba välja, et isegi Arnold Rüütel võiks imestada.
Rüütel mäletatavasti ütles kunagi kuulsa lause: «Põhimõtteliselt nõus, nii seda kui teist, aga üldiselt mitte!» Ligi on selle lause juures koolis käinud ja hoolikalt õppinud.
«No ma ju ei olnud seal jutuajamise juures, aga ma olen täiesti kindel, et sõna «toetame» on selles mõttes tingimuslik, et igas faasis tekib täiesti uus olukord: uus häältejaotus, uued kokkulepped või mittekokkulepped. Ei saagi väita, et meie käes on kogu protsess, et kes mingis etapis kandidaat on. Seda ei saanud ette arvata ükski erakond või kandidaat,» ajas Jürgen oma udu, kui küsimuse all oli Marina Kaljuranna kandidatuur valimiskogus. Kokkulepped ja mittekokkulepped. Tõepoolest. Ilusat elu sulle, Jürgen.
Ma kipun endiselt (koos oma arvuka tutvuskonnaga) arvama, et meie presidendivalimised pole ainult presidendi valimised, vaid põhimõtteliselt võime seda protsessi tähelepanelike vaatlejatena nimetada Nõukogude Liidu viimasteks hingetõmmeteks. Kui Rüütel presidendiks sai, ronisid kohe vanad kommarid nagu prussakad seinapragudest välja ning kukkusid vilkalt toimetama. Kallasel on küll lääne ülikond seljas, aga hingamine kuulub paraku aega, millele mingit restauratsiooni ei sooviks.
Eks me teame kõik vähelohutavaid lendsõnu, mille järgi saavad segaseks muutunud asjaolude käigus segastest asjatundjad. Paraku näitab ajalugu hetki, et ülbed, oma võimutäiuses vankumatult kindlad ja selles iialgi mitte kahtlevad kodanikud on lihtsalt kaasinimestele ohtlikud. Meenub korraks kohe, kuidas paks Konstantin, ikka see Päts, isehakanud president, urises Sirgi peale: «Või see poisike tahab üle võtta riiki, mille mina üles ehitasin?»
Ma hääletasin 1995. aastal ise Reformierakonna ja Siim Kallase poolt, tõsilugu, sest toona kujutasid nad alternatiivi kuivanud oksal. Paraku on aga praegu sellest võsust sirgunud põõsas, mis ise hädasti kastmist ning värsket sõnnikut vajab.
Antagu mulle minu veste pisut terav toon andeks, ent – ausõna! – ma igatsen homset päeva, mitte eilset. Homne päev võib ju olla korraks isegi hullem kui eilne, ent vead ja raskused sunnivad ummikteede asemel ehk väljapääsusid otsima – lihtsalt jube kõrini on paigaltammumisest. President on küll märk, kõigest märk, aga ma ei alahindaks märki, mille sa endale oled rinda sikutanud. Ei ole ju eriti tervemõistuslik 2016. aastal heast peast ja vabatahtlikult komsomolimärki kandma kukkuda.
Igal stagneerunud asjal, olukorral ning inimgrupil on komme oma status quo’d hasartselt kaitsta. Sellisel juhul näitab põdur ja vaimuteravuse kaotanud päss üles harukordset vilkust ning ootamatult raju jõudu. Sellise energia abil võiks maakera paigalt nihutada, palju suuri asju korda saata, uusi ja ägedamaid lahendusi proovida, ent paraku kulub kogu võim hetke säilitamisele. Jumala eest, et harjunud olukorras midagi ei muutuks.
Teate, ma ei räägi isegi sellest, et Belka Trade ei viitsi Kaljurannaga tegeleda. Marina pole üldse selles rollis kõige tähtsam. Kõige tähtsam on ikkagi see, et klassikalise muusika festivalil promotakse leninlikke laule esitavat Meie Meest. Spassiibo, käige põrgu. Pole vaja.
Mida siis nüüd teha? Mina loodan selle peale, et lugupeetud põllutöölised tunnevad vuntsidega umbrohu ära ning jätavad ta vaasi asetamata. Ma siiralt loodan, et ehkki presidendiamet on vaid märgike rinnas, annab see märgike enese- ja kuuluvustunde. See märgike peaks meid rõõmsalt ühtede asjade peale mõtlema panema, mitte kiskuma tagasi minevikku, kust me küll pärit oleme, kust paljugi head on kaasa võetud, ent mis kaua kaasa veetuna muutub lihtsalt sangpommiks jala küljes. Pole meile seda vaja. Rõõmsamat, kergemat ning ärksamat sammu meile kõigile!
P. S. Vahepeal helistasin Eiki Nestorile, kes minu arusaamist mööda võiks vabalt president olla. Inimene, kes suudab minusuguse (küll 28 aastat tagasi) panna tisko ja pungi asemel Frank Zappat kuulama, evib vaieldamatut pedagoogilist potentsiaali. Et mul on täna temaga Kuku raadio eetris (Juku Raadio) saade, kasutasin juhust ja küsisin, miks sotsid ei võiks näiteks Marina Kaljuranda põllule peletada. Et kandideerigu, sest on vaieldamatult äge inimene. Aga ega ma ei tea muidugi, kuidas Marina sellesse suhtuks, ta on hea huumoriga ning targasti mõtlev, küllaltki intelligentne tüüp, mine tea, äkki sai ka tal üldse asjast kõrini.
Eiki ei öelnud suurt midagi, aga kohe näha, et ta elab endiselt omas normaalses maailmas, mitte ei võimle, punarätt kaelas, hommikuti akna all. Eks tal oli ka oma kandidatuurist ja sellega seonduvast suhteliselt kama. Kõige positiivsemas mõttes. Ka mina olen seda meelt, et valima peaks inimese, kes pole väga meeleheitlik. Meeleheitlikkus on ebaküpsuse märk, meeleheitlik inimene või erakond pole asjaks lihtsalt valmis. Kui keegi ennast liiga tõsiselt võtab, eriti kui ta on märgilisel kohal, lõpeb see suure enamiku jaoks varem või hiljem halvasti, paremal juhul lihtsalt keskpäraselt. Kunagi arvasin ma, et Eesti meeleheite meistritiitel võiks kuuluda Edolfile, see on see Savisaar, aga tänaseks on konkurents muutunud palju krõbedamaks, linnapea pjedestaalikoht kõigub nagu kadakas sügistuules. Seaduseloomega kokku puutunud riigialamana tean ma hästi, et sihukest seadust, mis keelaks egotripparitel, liigse enesearmastuse ning oma vankumatute riigijuhi võimete käes vaevlevatel inimestel kandideerida, pole võimalik kuhugi kirjutada.
Või siiski on?
On ikka.
Selle seaduse saab igaüks endale ise kõrvade vahele kirjutada, selle järgi toimetada ning – uskuge! – juba hakkabki meil kõigil parem.
Usaldagem ikka inimesi ja institutsioone, kes endas kahelda julgevad. Lihtsalt vuntsidel puudub selleks paraku aga võime, vuntside küljes peaks olema ka ajud ning usk oma eksimisvõimalusse.