Donald Trump.

FOTO: AFP/SCANPIX

Kinnisvaramagnaat Donald Trumpi kandideerimine Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel Vabariiklaste Partei presidendikandidaadina on tekitanud juba paraja kaose. Väga palju tähelepanu on senise kampaania vältel pälvinud Venemaa toetus Trumpile ning Trumpi ettevaatamatud väljaütlemised välispoliitika teemal. Sellest, kas ja millist kasu võiks Venemaale tuua Donald Trumpi saamine Ühendriikide presidendiks, rääkis Postimehele hinnatud välispoliitikaekspert Konstantin von Eggert, kes on USA presidendivalimisi korduvalt ajakirjanikuna kajastanud ning teeb seda ka käesolevatel valimistel telekanalis Dožd.

Tellijale Tellijale

-Oletame, et Trump võidab 8. novembril. Millist kasu saaks sellest Venemaa?

Kremlile on endiselt olulisim teema Ukraina ning Venemaal valitseb ootus, et Trump läheb postsovetliku ruumi suhtes tervikuna ja osaliselt Ukrainat puudutavas kergemini kokkulepetele. Trumpile on see teema ebahuvitav ja ta teab sellest vähe.

Kui Trump peaks teatama: «Postsovetlik ruum on teie», siis Putin omalt poolt oleks valmis minema järeleandmistele, näiteks loobuma toetusest Bashar al-Assadile Süürias või taastama koostöö NATOga, nagu nägime kunagi Afganistanis. Kremli arvestus on rajatud sellele, et lääs loobuks demokraatialiikumiste toetamisest täielikult või vähemalt nii, et see ei puudutaks endisi Nõukogude vabariike. Peale selle loodab Kreml, et Trump arvestaks Venemaa huvidega talle olulistes regioonides. Kui õigustatud need ootused oleksid, raske öelda.

On võimalik teine stsenaarium: Trump pääseb Valgesse Majja, on ise äärmiselt ebapädev ja teda ümbritsevad kõikvõimalikud lobistid, kellele töötaksid igati vastu riiklik bürokraatia, Kongress, demokraadid jt. Tagajärjeks oleks kaos Washingtonis ning presidendiadministratsioonil ei jääks selles olukorras aega tegeleda välispoliitika probleemidega. Ka see variant oleks Kremlile igati sobiv.

On ka kolmas võimalus: Trump tuleb Valgesse Majja, ei võta ette mingeid järske samme, alustab koostööd Kongressiga, võtab vabariiklaste standardse välispoliitilise joone Ameerika huvide kaitseks ning toetab NATO liitlasi. Trump on ettearvamatu, kuid on äärmiselt tõenäoline, et ta ei hakkaks neli aastat Kongressiga võitlema.

Clintoni näol on tegemist Kremli jaoks etteaimatava kandidaadiga. Tema retoorika Venemaa aadressil on jäigem ning võimalik, et mingil hetkel võib ta toetada relvastuse müüki või abina andmist Ukrainale. Ent kui Venemaa ei kavatse süvendada sõjalist sekkumist Ukrainas, siis jätkab ta senist liini.

Välispoliitikas ei oleks Clinton sedavõrd jäigalt seotud ideoloogia külge nagu kunagi omal ajal Ronald Reagan või George Bush. Loomulikult ei teeks ta NATO suhtes mingeid järeleandmisi, sest tema enda mees oli ju kunagi NATO itta laienemise arhitekt. Selles mõttes oleks Kremlil loomulikult keerulisem.

Lühidalt öeldes ei usu ma, et Putinil oleks kavas tankidega Narva sisse sõita. Pigem tahab ta uuelt presidendilt välja rääkida lubadust, et NATO ei laiene Gruusiasse ega Ukrainasse. Clintoniga oleks selles keeruline kokku leppida.