Hanna-Kaisa Lepik

FOTO: Eero Vabamägi

Islaminaiste suplemisrüü burkiinid, mis esmapilgul paistab välja nagu kapuutsiga kalipso, on viimase kuu jooksul Prantsusmaal palju poleemikat tekitanud. Cannes’i linnapea sõnul on see islami äärmusluse sümbol. Ilma hiljutiste terrorirünnakute ja islami negatiivse kuvandita ei oleks aga kellelgi sooja ega külma, mis rõivaid inimesed rannas kannavad, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Villeneuve-Loubet linnapea õigustuse kohaselt on burkiinides ujumine ebahügieeniline. See on üsna jabur väide, kuna bikiine ei võetud kasutusele hügieenikaalutlustel ning samal põhjusel võiks keelustada ka veesportlaste poolt kasutatavad kalipsod. Burka ja niqab'i keelustamine julgeolekukaalutlustel on mõistetav, kuid burkiinide kallale minemine ei ole põhjendatud.

Hügieenikaalutlused ja euroopalikud tavad

Islami puhul on palju kritiseeritud naiste alamat rolli ühiskonnas ning meessoo võimutsemist. Soolist võrdõiguslikkust on presenteeritud kui lääne trumpi tagurliku islamimaailma ees. Nüüd on burkiinikeeld aktiveerinud ka osa lääne feministidest – taas otsustavad mehed, mis naistele sobilikum kanda oleks. Kuurortlinnade meerid leiavad, et rannas on ikkagi viisakam bikiine kanda, mõistmata, et see aga piirab naiste otsustusõigust oma keha üle.

Süüdistused, et burkiinid võrduvad euroopalike tavade eiramisega ei ole päris põhjendatud. Tõesti – eeldame, et islamiusulistes riikides reisides katavad naised end kinni austamaks sealset religiooni. Siiski ei ole need kaks asja võrreldavad – ei saa ju oodata, et vastutasuks konservatiivse üleskasvatusega moslemid euroopaliku vabameelsuse tunnustamiseks endale napid bikiinid selga tõmbavad. Oleme küll lahti öelnud religioossetest dogmadest, mis paljuski inimeste eraelu piiranud on, kuid teisalt oleme ka omaks võtnud põhimõtte, et kõik väärivad oma soost, rassist või religioonist olenemata võrdset kohtlemist. Just selle põhimõttega on Lõuna-Prantsusmaa omavalitsused vastuollu läinud.

See aasta Nice’is toimunud sündmuste taustal on ärev meeleolu ning kahtlustav suhtumine islamistlikesse elementidesse linnapildis muidugi põhjendatud. Isegi kui äärmuslaste osakaal on 0,0000-midagi protsenti kogu maailmas elavast 1,3 miljardi pealisest islamikogukonnast, piisab edukaks terrorirünnakuks vaid ühest lõhkerelvadele ligipääsuga radikaalist.

Sarkozy teeb Trumpi

Eri hinnangute järgi moodustavad moslemid 5–10 protsenti Prantsusmaa elanikest ehk neid on kokku ligi 5 miljonit. Tõsi – puudub igasugune garantii, et nende kõigi puhul võiks tegemist olla rahumeelsete moslemitega, kuid nii suurt massi ei ole võimalik kohelda potentsiaalsete terroristidena ning sellest tulenevalt üritada neid ühiskonnas alla suruda. Selline lähenemine ei oleks ühelegi riigile jätkusuutlik.

Kahjuks on poliitikud osavad ära kasutama inimeste hirme. Ei erine Sarkozy oma lubadusega valituks osutumise korral üleriigiline burkiinikeeld kehtestada Donald Trumpist ja tema kavandtatavast Mehhiko piiri müürist.

Ema ja laps Marseille' rannas. Foto: Scanpix/Reuters

FOTO: STRINGER/REUTERS

2017. aasta valimistel konservatiivide hääli püüdev Nicolas Sarkozy sõnul on burkiinide kandmine provokatsioon ja toetusavaldus radikaalsele islamile. Asudes kaitsma Prantsuse Vabariigile omast sekularismi ning liberaalseid väärtusi, lubab Sarkozy: «Me ei vangista naisi kanga taha,» unustades, et just läänele omaste isikuvabaduste kohaselt on inimesed vabad valima, mida kanda soovivad. Lääneliku kultuuri kaitsmisel on tal meelest läinud läänelikud väärtused.

Meeldib see meile või ei, aga reaalsuses ei ole enam valget Euroopat, nagu ei ole valget Ameerikat. Tänavu kevadel Londoni linnapeaks valitud Pakistani juurtega moslem Sadiq Khan on ehe näide, et olles küll pärit immigrantide perekonnast, käsitletakse teda põliste saareriigi elanikega võrdväärse britina. Muidugi on Euroopas tohutult näiteid multi-kulti poliitika läbikukkumisest, kuid multikultuursusest ei ole enam tagasiteed. Ei tasu unustada, et võõrtööjõud kutsuti siia, et Teises maailmasõjas hävinud Euroopa taas üles ehitada.

Tõenäoliselt on kogu see burkiinisaaga saanud rohkem tähelepanu kui tarvis, sest Prantsuse kõrgem kohus on need keelud juba kehtetuks kuulutanud. Samas on oluline mõista, et millegi allasurumine ei ole lahendus – ehk siis asjaolu, et me rannas burkiinisid ei näe, ei tähenda, et islam oleks Prantsusmaalt välja juuritud.

Mingi hetk pinged ka lahvatavad taas ning targem oleks probleemi peitmise asemel sellega tegeleda. Ühelt poolt ei tohiks suurendada lõhet rahvuste ja religioonide vahel, teisalt on just see integratsioon ja pealesunnitud tolerantsus paljudele pinnuks silmis. Niisiis tundub, et praegune olukord on Prantsusmaa valitsusele kõva pähkel ja on selge, et immigratsioon mängib järgnevatel valimistel suurt rolli.