:format(webp)/nginx/o/2015/10/30/4644721t1he24a.jpg)
Tänavune Kotkajärve Metsaülikool leidis 49. aastat järjest aset Kanadas Muskoka maakonnas asuvas eesti skautide suvelaagris, juhtmõtteks «Ehitagem eesti kojad!» ja see tähendas arutelusid nii rändeprobleemi kui presidendivalimiste üle, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).
Seekordsed loengud ning arutelud olidki rohkem rakenduslikku ja praktilist laadi, alates arhitektuurist, sepakunstist, puitehitistest, genoomidest sünteetilises bioloogias, Estcubi projektist, mis viis Eesti kosmosemaade hulka, kuni ökoloogisema kogukondlikkuse, majanduse, poliitika ja isegi liivlaste riigi ehitamiseni.
Eesti keele ja kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks 1967 asutatud väliseestlaste legendaarses suveülikoolis ei unustanud me siiski kõnelda elavaist kirjandusklassikuist Helga ja Enn Nõust, Ilona Laamanist, Elin Toonast, aga ka Mats Traadist, Arvo Valtonist, Nikolai Baturinist, Hando Runnelist, Paul-Eerik Rummost, Ene Mihkelsonist ja Viivi Luigest, kes tõid kvalitatiivse pöörde eesti kirjandusse 1960. ja 1970. aastail ja kes on jätkuvalt viljakalt mõjutamas ning kujundamas ka tänast vaimumaastikku. Põlvkond nooremat kirjandust esindas elavas ettekandes luuletaja Karl Martin Sinijärv, kümne luulekogu autor ja Eesti Kirjanike Liidu pikaaegne esimees (2007 kuni 2016).
Olen õpetanud eesti kirjandust Kotkajärvel kuuendat suve ning kogen igal aastal uuesti, kuivõrd elav ja konstruktiivne on Põhja-Ameerikas elavate eestlaste soov kaasa elada, kaasa aidata ja koos mõelda Eesti mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Igal aastal osaleb metsaülikoolis sadakond inimest mitmest riigist, nad on eri vanuse, hariduse ja elukutsega, kuid neid kõiki ühendab kirglik soov edendada Eesti asja maailmas.
Enamik lektoreid oli tänavu Eestist. Eesti Panga nõukogu endine esimees, ettevõtja Jaan Männik tõstis esile kaks kõige olulisemat väljakutset, mis praegu seisavad Eesti riigi ja rahva tuleviku ees. Need on eestlaste suhted venelastega ning demograafiline olukord ehk rahvastiku kahanemine ning väljaränne. Männiku hinnangul ei söanda keegi Eesti poliitikuist prognoosida, mis saab suhetest Venemaaga ja Eesti venelastega, kuid see on praegu märksa suurem probleem kui varem: venelased Eestis ei ole integreerunud, koolid on endiselt segregeeritud, pinge rahvuste vahel püsib ning see tuleb hirmust: eestlased mitte ei vihka, vaid kardavad Venemaad. Ent praeguse tempoga võtaks integratsioon vähemasti sada aastat.
Teadmatus, mida Putin võib järgmiseks ette võtta, tekitab kogu Eesti ühiskonnas stressi ning pingestab rahvustevahelisi suhteid. Demograafilist kriisi käsitles Jaan Männik laiemas, üleilmse rahvastikurände kontekstis, sest see ei ole ainult Eesti probleem. On suur erinevus näiteks Kanada ja Eesti inimeste suhtumise vahel sisserändajaisse: eestlased suhtuvad oma ajaloolise kogemuse tõttu põhimõtteliselt negatiivselt ning umbusuga võõrasse inimesse, Kanadas aga, kus pole olnud sõdu ega okupatsioone, on suhtumine avatud ning positiivne. Ent kui Tallinnas on juba praegu 45 protsenti venelasi, siis oleks uute sisserändajate tõttu Eesti pealinn peatselt sellises seisus, et eestlased jääksid seal vähemusse.
Seepärast peab iga riik ise rändeprobleemi lahendama, pole olemas ühesugust lahendust kõigi jaoks. Üleilmselt on selgelt näha, kuidas Aafrikas ja ka Aasias rahvaarv kasvab kiiresti, Euroopas aga kahaneb. Rootsis on rehkendatud, et juba nüüd on 30 kuni 50 miljonit aafriklast peatselt teel Euroopasse. Ka Eestis peaks valmistuma selleks, et suured rahvastikurände muutused seisavad ees, sest need mõjutavad Eesti tulevikku, nagu ka üleilmne soojenemine, uued võimalikud viirused ning Venemaa majanduse järsult halvenev olukord, kes ilmselt ei jaksa enam oma hiigelsuurt sõjamasinat ülal pidada, ütles Jaan Männik Kotkajärvel.
Rait Kondor, Kodumaa Kapitali Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees kõneles Eesti majanduse probleemidest ja võimalustest. Eesti ja Soome võrdluseks: Eesti ostujõud on praegu 69 protsenti Soome ostujõust, Soome on Eestist 2,5 korda jõukam. Meie majanduskasv väheneb. Eesti tugevuseks on lihtne maksusüsteem, makse on kerge koguda ja deklareerida ning maksud laekuvad hästi. Eestis on palju nutikat väike-ettevõtlust, kuid probleem on Eesti toodete turundus välismaale, seda ei osata ikka veel kuigi hästi. Just turundus on valdkond, kus Eesti ettevõtjad peaksid, võiksid ja saaksid paremini rakendada välismaal elavate eestlaste häid turundusteadmisi ja -kogemusi.
Eesti põlevkivi ei konkureeri maailmamajanduse olukorras, kus nafta hind on madal. Ent mahepõllumajandust võiks Eestis olla palju rohkem, samuti oleks perspektiivikas logistika arendamine, sest Eesti geograafiline asukoht on selleks soodne ning meil on olemas korras infrastruktuur (sadamad, maanteed, raudteed). Kondor soovitas kaaluda näiteks teedemaksu rahvusvahelistele transiidiveokitele. Välismaiste firmade kasumiprotsent on Eestis liiga suur: 44 protsenti, teistes arenenud riikides on kodumaiste omanike kasumiosa märksa suurem kui meil. Näiteks panganduses on eestlastest omanike kasumiprotsent ainult kolm.
Rait Kondori hinnangul on Eesti pangandussektoris välismaiste ettevõtete mõju ebaproportsionaalselt suur. Kondor esitas rea ettepanekuid, kuidas saaksime olukorda tasakaalustada. Üks võimalus Eesti oma ühispanganduse arendamiseks oleks näiteks see, kui riik tagaks Eesti laenuühistute hoiuseid; see oleks esimene asi, mille abil saaks suurendada inimeste usaldust oma laenuühistute ja ühispanganduse vastu. Eesti majandusjuhtide eesmärk peaks olema jätta rohkem omanikutulu Eesti ettevõtjatele.
Kondori hinnangul on Eesti riigivõlg väga väike, ainult 10 protsenti (võrdluseks Itaalia 170 protsenti, Jaapan üle 200 protsendi jne). Praegu on aga laenuintressid üle maailma ülimadalad, seetõttu oleks soodus hetk võtta laenu ning turgutada sellega Eesti majandust ning püüda tõsta palku. Ka Olev Träss, Kotkajärve Metsaülikooli endine juhataja ja üks asutajaist, keemia inseneriteaduse professor emeeritus Toronto Ülikoolist, tegi samuti ettepaneku nii Kotkajärvel kui oma pikemas majandusanalüütilises artiklitesarjas, mis ilmus Kanada eestlaste ajalehes Eesti Elu, et Eesti saaks lahendada valusa palgavaesuse probleemi just soodsa riigilaenu võtmisega. Seda võimalust on aga Reformierakonna juhitud valitsused pikki aastaid järjekindlalt eiranud ning välistanud.
Poliitika-aruteludes keskenduti Eesti ja USA presidendivalimistele, kotkajärvelaste toetus kaldus välisminister Marina Kaljuranna ja suurte rahvusvaheliste kogemustega Siim Kallase kasuks, teisi kandidaate tunti Põhja-Ameerika eestlaskonnas vähem.
Metsaülikooli nädalat läbis ja värvis kultuuriliselt liivlaste ajaloolise saatuse teema, millest pidasid ettekandeid Eesti kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa (teemal «Kuidas ja kas saanuks liivlased ehitada oma riiki?») ja liivi kultuuri saadik, laulja ja mitmepillinaine, legendaarne pärimusmuusik Julgī Stalte, kelle innustusel õppisime ära hulga liivi laule, rahvakombeid ning saime osa liivlaste muistsetest müütilistest salarituaalidest. Liivlaste saatusest on eestlastel üht-teist hoiatavat õppida: kuidas säilitada elavana oma rahvakultuur, kuidas võidelda rahvusliku identiteedi elujõu eest avatud maailmas, kus teised kultuurid tungivad agressiivselt peale.