Pärtel-Peeter Pere.

FOTO: Tendensor International

On`s Eesti soovis olla Põhjamaa midagi paradoksaalset? Kas see, et Eesti püüab Balti riikidest rohkem silma paista, on Jante seadusega vastuolus, küsib Pärtel-Peeter Pere. 

Võiks öelda, et püüame Eestis üle oma varju hüpata, kui kinnitame, et oleme paremad, arenenumad ja kõrgema staatusega kui meie Balti naabrid. Tegelikult pole selles midagi ersatslikku või tõusiklikku, kui oma kultuurilist identiteeti määratleme. Veel enam, see pole vastuolus ka Jante seadusega, mis lühidalt öeldes ei luba end teistest kõrgemale upitada. Väide, et olla Põhjamaa on kuidagi parem kui olla Baltimaa, on vastuolus põhjamaiste ja ausalt öeldes ka paljude muude väärtustega. Olla Põhjamaa (või mitte) on identiteedi küsimus: mis on see, mis resoneerub meie mentaliteediga ja tabab juba olemasoleva kultuuri vaimsust.

Eesti on Põhjamaa

Meil on mitu Põhjamaadele iseloomulikku tunnust – kõrge IT-kirjaoskus ja -infrastruktuur, korruptsiooni mittesallimine ja väga hea inglise keele oskus, suurepärane haridus, lugupidamine isikuvabaduse ja eneseteostuse vastu, inimestevaheline usaldus, ajaloolised sidemed ja elulaad. Me oleme individualistlikud, kuid oleme võimelised ka koos tegutsema ja kogukonda puudutavat muutma. Oleme vaene, kohati katkine maa ja palju on veel vaja teha – see on nagu igasugune okupatsiooni taak ja järelmõju on ütlematagi selge.

Kui Eesti tahab, et teda tunnustataks Põhjamaana, ei pea ta lihtsalt Skandinaavia eeskuju järgima (jalgrattateed, parem tasakaal töö ja isikliku elu vahel, sotsiaalkindlustus, sallivus ja arenguabi), vaid eelkõige panustama Põhjamaade koostöösse seal, kus on abi vaja ja kus me saame oma osa mängida.

Alustuseks tuletagem aga meelde väikesi ajaloolisi pidepunkte. Kuni Teise maailmasõjani elas Eestis rootsi vähemus. Tallinna kõrgeim kirik, Oleviste, on pühendatud Norra kuningale Olaf II-le, kes ristiusustas oma maa 11. sajandil. Meil on palju rootsi laensõnu. Meil on soomlastega peaaegu sama keel ja vaimsus ning meie hümnide viis on sama. Taanlastele anti nende lipp Tallinnas 13. sajandil. Tallinna nimetus tuleneb Taani linnast.

Need on toredad tõigad, aga mõeldud pigem isu äratamiseks. Kunagine Rootsi võim moodustab küll ka ajaloolise sideme, kuid kardan, et teised skandinaavlased ei rõõmustaks taolise ühendava hõbeniidi üle. Me ei ole põhjamaalased mitte sellepärast, et olime Rootsi võimu all. Paradoksaalselt pole me põhjamaalased ka sellepärast, et nagu Rootsi, kuulutasime meiegi end Teises maailmasõjas neutraalseks. Me ei ole põhjamaalased seoste pärast Soomega – et soomlased on meile nii lähedal ning et ka Soome oli kuni sõjajärgse ajani Baltimaa.

Kui tahame saavutada, et Eestit tunnustataks Põhjamaana, peame keskenduma oma alusväärtustele ja sellele, mis meid ühendab. Näiteks skuld tähendab skandinaavia keeltes nii laenu kui süüd. Eesti ja soome keeles sõna 'laen' küll süüga sünonüümne ei ole (laen, võlg / laina, velka), kuid Eesti ja Soome firmad maksavad Euroopa Liidus oma arved kõige kiiremini ja väikseima hilinemisega, ületades isegi oma Skandinaavia naabreid. Mida ütleb see eestlaste ja soomlaste, nende veidi teistsuguste põhjamaalaste kohta?

Koostöö

Koostöö pole ehk midagi Põhjamaadele unikaalset, kuid kindlasti neile väga iseloomulik. Globaliseerunud maailmas, kus tuleb eristumiseks aina enam pingutada, on koostööd veelgi rohkem vaja. Vaadakem kasvõi Suur-Kopenhaageni (Greater Copenhagen) brändiplatvormi: sinna on haaratud ka Rootsi linnad Malmö ja Helsingborg.  Ka Talsinki ning Tallinna-Helsingi tunnel pole enam ebarealistlikud ideed.

Põhjamaade rahvastel on erinevusi, kuid need pole ületamatud. Rootslased on konsensuslikud otsustajad ja loovad suhteid. Taanlased on pigem kaupmehed, nad on praktilised ja tahavad plaane kiiresti ellu viia. Islandlased hoiavad pigem omaette, nad teavad, et võivad loota vaid iseendile. Norralased on riskialtid. Soomlased peavad reeglitest kinni (nagu ka kõik teised), kuid neil on ennastpisendav hoiak, mis pole tihti õigustatud – ent see on soome-ugri eripära.

 

Võrdsus – ja mõõdukus

Eestlasel (ja soomlasel) on ebamugav ennast turustada ja müüa. See nagu ei sobi meie meelelaadiga. BBC andmetel mahub rahvusvahelises firmas töökohta taotleva rootslase CV ühele leheküljele, kuid briti oma on neli või viis korda pikem. Tagasihoidlikkus on kõigile Põhjamaadele ühine. See on väikese talupojaühiskonna pärand. See tegi võimalikuks, võib olla isegi loomulikuks rootslaste n-ö sina-reformi 1960ndatel (du-reformen). Hääleõigus naistele anti Soomes juba 1907 (Soome kuulus sealjuures 1917. aastani Vene impeeriumi alla), Norras 1913, Taanis 1915, Eestis 1917 (kuulus Vene impeeriumi alla kuni 1918) ja Rootsis (uuesti) aastal 1919.

Põhjamaadele on ühine teatav eliidivastane hoiak. Igaüht võib kohata tänaval või kaupluses. See on kena. Kuid te võite võrdsena osaleda ka lasteaia koosolekul, mõttekojas või arvamusfestivalil. See on juba midagi enamat kui kena. Kuigi vahel on mõned Põhjamaade poliitilised jõud võrdsusetaotlusega ka liiale läinud, räägib see siiski hoiakust, mis välistab klassid, laiutava rahaloopimise, ülepakutud punased vaibad jms. Mis on mõõdukus, kui mitte määra küsimus? Rootslane ütleks siinkohal, et neil tehakse asju lagom. Ma pean kahjuks lagom'i riigi esindajaile siinkohal pettumuse valmistama, sest ka meil on selle jaoks oma sõna – parasjagu.

Kindlasti on külm ja pime kliima vorminud meie rahvuslikke iseloome ning teinud meid reserveerituks. Põhjamaise eetose mõistmisel on oluline mõista meie püüet olla vaoshoitud. Rahulikkus ja emotsioonide vaoshoidmine on kui mitte tarkuse, siis kindlasti tugeva iseloomu märgiks. Eesti tegi viimase majanduslanguse ajal rohkesti eelarve- ja palgakärpeid. Mitte ainult ei hoidunud inimesed streikimast – nõrga demokraatia tunnus, ütleks mõni –, nad valisid needsamad kasinuspoliitikud tagasi. See peegeldab veel üht põhjamaist omadust – me käärime käised üles ja teeme probleemi lahendamiseks midagi ära.

Avatus, perekonnaelu ja haridus

Põhjamaad on tuntud avatuse ja sallivuse poolest. Ses suhtes on Eestil veel palju teha, kuid meie kogemus võõraste kultuuridega on olnud enamjaolt vägivaldne. Vene vähemus kasvas sõjaeelsete aastate kaheksalt protsendilt 1991. aastaks enam kui 30ni, olles praegu 23 protsenti. Nii toimus venestamine ja okupatsioonivõimu ümberasustuspoliitika. Kuid enne seda, aastail 1925–1940, oli baltisakslastel ja juutidel kultuuriautonoomia. Selline institutsionaliseeritud vabadus vähemustele oli tol ajal pretsedenditu ja ületas rahvusvahelise uudiskünnise.

Kuigi Euroopa pagulaskriis on meis kõigis välja toonud halvima, arvan, et oleksime ja ka püüdleksime selle poole, et olla hea võõrustaja pagulastelele ja eri kultuuridele nagu me varemgi olime. Põhjamaised väärtused on isikuvabadus, eneseteostus ning võrdne õigus paremale elule. Eesti võib olla vaene maa, kuid sellegipoolest on meil üks heldemaid ja pikemaid vanemapuhkusi kogu planeedil, samal tasemel Põhjamaadega. Meil on tasuta ülikooliharidus ning meie PISA testi tulemused annavad tunnistust, et väärtustame kõva tööd ja haridust – need on kesksel kohal meie mütosfääris. Muide, Eestilgi on Soome hariduse kujundamisel oma osa: tänu Eesti hariduse reformijale Johannes Käisile (1885–1950), kelle ideid rakendati ellu mõlemal pool lahte.

Eestil on pikk tee minna, seda kindlasti koostöö, empaatia ja emotsionaalse intelligentsuse vallas. Võime seda seletada meie hiljutise minevikuga, ent sellele võib vaadata ka teisiti. Ma arvan, et kogeme dissonantsi praeguse olukorra ja meie ihaldatud, loomulikuma oleku vahel. Nimelt, kui kasutaksime Eestis rohkem Põhjamaist konsensuslikumat mõtlemist, oleks meie ühiskond harmoonilisem. See ja kõigi huvirühmade kaasamine sobiks meile kui väikesele, ratsionaalsele, töökale ja protestantliku tööeetikaga Põhja-Euroopa ühiskonnale hästi. Me kuulume jõulumaade hulka, nagu Eesti president Toomas Hendrik Ilves on sõnastanud.

Ettepanek

Saame rääkida ajaloolistest, kultuurilistest ja tänapäevastest elementidest, mis on meil Põhjamaadega ühised või sarnased. Eestil tuleks rohkem pingutada, et olla Põhjamaana tunnustatud, ning pakkuda teistele midagi – mitte klubisse pääsemise pärast, vaid seetõttu, et tahame kuuluda Põhjamaadesse, piirkonda, mida seovad ühised väärtused ning mis toimib tihedas koostöös. Me jagame väärtusi ning on valdkondi, milles saame aidata. Meie, põhjamaalased, oleme väga iseseisvad, seetõttu asetagem esikohale äri ja koostöö, selmet niisama paluda, et meid tunnustataks kui grupi liiget.

Kuidas?

Põhjamaad tahavad olla globaalsel turul nähtavamad. Suurendades piiriülest koostööd IKT alal, jagades oma andeid ja innovatsioonivõimekust, suudame me piirkonnana ligi meelitada rohkem investeeringuid ja rohkem rahvusvahelist talenti. Kui Põhjamaad tegutsevad ühe maailma kõrgeimalt arenenud regioonina koos,  võiksime olla IKT alal esirinnas.

Poliitilistel, valitsusvälistel ja äritasanditel koostöö juba toimib. Ka erasektori ja võrgustike koostöös leiame häid näiteid kogukonnapõhisest lähenemisest (näiteks Silicon Vikings) ja see rohujuuretasandil liikumine peegeldab ühise identiteedi olemasolu.

Eesti saaks aga Põhja-Balti koostööst kaugemale minna. Me peaksime võtma juhtrolli ja esitama programmi oma Põhjala naabritele: seadma eesmärgid, raamistiku ning kaasama huvigruppe kõigist Põhjamaadest. Ning jah, me peame ka brändima ja tegema lobitööd. Kui CNN teeb loo Põhjamaade heldest vanemapuhkuse süsteemist ja meid on välja jäetud, siis on see meie viga ja meie kaotus.

Eestil tuleb tegutseda selge eesmärgiga tugevdada Põhjamaade regiooni kui globaalset IKT keskust ja talentide sihtkohta. Nõnda areneb Eesti kui Põhjamaa identiteet ja kuvand (mis muuseas kokku ongi riigibränd) ning pälvime raske, pikaajalise ja strateegilise tööga teiste tunnustuse Põhjala riigina. Aeg on soodus, võimaluste aken avatud. Kui väike on paindlik ja kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis Eesti oskab edukalt sellistest hetkedest kinni haarata.

 


Pärtel-Peeter Pere on ettevõtte Tendensor International tegevjuht.

Tema arvamuslugu pälvis Tartu Ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude konkursil «Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?»  Postimehe eripreemia.

Konkursi patroon on president Toomas Hendrik Ilves. Konkursi meediapartner on Postimees.