Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Paljud Lauri Vahtre raamatu «Suur pettumus ehk humanismi kriis» meelega äärmusteni arendatud vastandused ja stsenaariumid jäävad hinge kriipima isegi siis, kui mõnest asjast tead, et äärmuste vahel on seni olnud täitsa laevatatav kesktee, leiab arvamustoimetaja Marti Aavik.

Lauri Vahtre raamatut tasub lugeda esiteks nägemaks, et konservatiivne mõtteviis ei tule tuulest, vaid toetub selgelt jälgitavatele arutluskäikudele inimesest, kogukonnast, kultuurist, riigist ning õigustest ja vastutusest. Teiseks selleks, et märgata loogilisi vastuolusid, mis kooruvad välja, vaadeldes lähemalt unistusi igasuguste piirideta maailmast, kus kõik on (vägisi) õnnelikuks tehtud, aga see, et heaolu ei tule tuulest ja deklaratsioonidest ning vabaduse vend on vastutus, on ära unustatud. Mina ei paku Vahtre raamatut piibliks, aga olen väga nõus, et ta küsimused inimloomusest ning sellest, mis on reaalselt eksisteerivas inimeste maailmas võimalik, on üha ajakohasemad. Paabeli segadus näib ju kasvavat nii käegakatsutavas kui ka loosungiteks vormitud ideede maailmas. Ei ole tarvis unustada heatahtlikkust ja inimlikkust, ent on kasulik mõelda, millistes tingimustes need üldse avalduda saavad.

Raamat ise pole aga kirjutatud tänavu ega mullu, vaid ilmus esimest korda juba 2002. aastal. Nüüd on Vahtre varustanud selle järelsõnaga «Mis tuli?», osutades peale rändekriisi ka teemadele, kus tema sõnul «vastuolu nurihumanistliku dogmaatika ja inimloomuse vahel on eriti teravaks kujunenud».

Vaidleksin (ja järgnevalt vaidlengi) Vahtrele mitmeski kohas tuliselt vastu, aga olles ju samuti lugenud me lehtedest laussõgeduseni küündivaid hüüatusi, leian, et mustvalgele maailmapildile ja väliselt intellektuaalsust jäljendavale dogmaatikale tuleb kahtlemata vastu hakata ning vähemalt loogikavigadele osutada. Näiteks: kas tõesti iga erinevus rikastab? Kas kahe teineteist armastava täiskasvanu vahel on tõesti kõik lubatud? Kas inimõigused ja kodanikuõigused on nii lähedased, et neil (peaaegu) polegi võimalik või siis pole põhjust vahet teha? Vahtre ironiseerib, taandab need väited absurdini. Ja osutab sellega, et ükski neist hüüatustest ei esinda absoluuti, vaid isegi hüüdjatel endil on tõenäoliselt mingid piirid, mille kehtivuses nad tahaksid kindlad olla, kui keegi peaks üritama nende hüüatusi tegelikus maailmas kehtestada.

Heitlikkus ja segadus eelmisel aastal puhkenud rändekriisiga hakkama saamisel ja ka sellest rääkimisel peegeldab identiteedikriisi. Isegi veel enam, mõistmatust, mis asi üldse on identiteet, ja hingelist segadust küsimuses, millist identiteeti või oma identiteedi osi on seltskondlikult sobiv rõhutada. Millistel neist on üldse tähtsust?

Me ju näeme kultuure muutumises ja sellest tekib paljudel udune mulje, et kultuur on igapidi väänatav. Mida inimene on teinud, seda saab ka inimene muuta? Selles on tõetera, aga kaugeltki mitte kogu tõde. Evolutsioonilist loogikat laenates peaks aga mõtlema, et kui miski on olemas ja on püsinud, siis on sellel ilmselt ka mingi sügavam põhjus, või kui see põhjus on ka praeguseks kadunud, siis on ta vähemalt kunagises keskkonnas olemas olnud.

Siin jõuamegi Vahtre kultuurivälja mõisteni: «Mistahes kultuurivälja on vaja stabiilsuse huvides, kui korrastavat jõudu, mis ei lase inimestel ohustada üksteist ega loodust.» Ehk  Eesti metsi ja jõgesid, aga ka me ajaloos inimeste kätega loodut tahavad ja oskavad hoida eelkõige eesti kultuuriväljal kasvanud (ja ka sellesse päriselt sisse elanud) inimesed – eestlased. Näiteks Skandinaavia riikide madalat kuritegevuse taset tagavad nende rahvaste kultuuriväljal kasvanud inimesed jne. Seega, kultuuril on funktsioon(e).

Muidugi on olemas inimesi, kes on omad mitmel kultuuriväljal korraga. See on aga kallis lõbu, sest minimaalselgi määral kultuuri sisseelamine nõuab aega, mida meil kõigil on piiratult. Isegi kõige usinamad polüglotid ei oska kõnelda kõiki maailma keeli ning ammugi ei tunne nad kõiki kultuure selliste peensusteni, mis võimaldaks neil kõigis maailma (kultuurilistes) keskkondades ellu jääda ja suuremate või väiksemate segadusteta hakkama saada. Veelgi vähem seda, et neid ka tajutaks kõikjal lõpuni omadena. Korraga mitme kultuuri mõjuväljas kasvanutel on valikuvõimalused, kellena end määratleda, aga valiku eeldus on ikkagi osalemine kultuuriväljal. Seega, rõhutab Vahtre, ei ole võimalik lihtsalt ühel päeval heast peast näiteks hiinlaseks hakata, kui sul selle kultuuriga mitte mingit seost pole.

Kuuldes ja lugedes teistest kultuuridest ning mõnda ka pisut lähemalt tundma õppides on põhjust tunda lugupidamist, aga ka aukartust, õpetati veel mõned kümnendid tagasi. Ära mine eriti torkima seda, mida sa lõpuni ei tunne, ning ära ole üleolev teiste inimeste ja nende kultuuri suhtes. Kahjuks on igati kohane õpetus «ära mine teise koduõuele laiama» väänatud lausveidraks arusaamaks, et kui teised oma reeglitega sinu koduõuele tulevad, pole justkui kohane sõnakestki poetada, mingist tegelikust enesekehtestamisest rääkimata.

Kõrvalepõikena mõelge oma murdeeale. Suur osa me ajast, kõigist mõtetest, kogemuste omandamisest jmt on haaratud sellega, kuidas vastassooga kohaselt ja tulemuslikult suhelda. Ja ikka on neid, kes on oma kohmakuse tõttu õnnetud või ka kõige liberaalsemate kõrvaltvaatajate silmis perverdid. Nüüd saabuvad järsku Euroopasse sajad tuhanded noormehed maadelt, kus seksuaalsus ja vastassooga suhtlemine ülepea on oluliselt rohkem alla surutud kui viktoriaanliku briti kõrgklassi hulgas. Ja te imestate millegi üle!

Veel tähtsam on aga jagatud kultuuriväli solidaarsuse tekitaja ning hoidjana. Küsimus on selles, miks ma peaksin tahtma ühistes asjades osaleda, teha midagigi, millest mina ise vahetult kasu ei saa. Miks ma peaksin tahtma makse maksta või järgida mingeidki reegleid? Kust peaks tulema usaldus kaasmaalaste vastu, keda ma isiklikult ei tunne, aga kellega ma avalikus ruumis kokku puutun? Küsimuste rida võib jätkata ja jätkata.

Vahtre esitab oma kultuurivälja mõiste ja kultuuri kui laine kujundiga ühelt poolt selgelt jälgitava ja sisemiselt loogilise arusaama kultuuri olemusest ja sellest, mis funktsioone kultuur ülepea täidab. Ta pole ka ülemäära kategooriline, vaid esitab küsimusi, jättes otsad lahti seal, kus ühemõttelist vastust ei sünni ei (inimkonna) kogemusest ega loogilisest arutlusest.

On aga terve hulk selliseid, kus ta üsna kergel käel omistab mingid hoiakud umbmäärasele läänele vmt. Olles ka ise näinud dogmaatilisi ogaraid, nii meil kui mujal, saan küll umbkaudu aru, millest Vahtre räägib ja mis laadi mõtteviisiga vaidleb.

Ometi ei tasu mu meelest olla üleüldistavalt seisukohal, et terve mõistus hakkab päris kaduma ja otsiv vaimukultuur lõplikult dogmaatika alla vajuma. Vahel paistab ta küll olevat paopaikadesse surutud, ent kokkuvõttes on seda nii vabas maailmas üldisemalt kui ka väikeses Eestis ikkagi küllaga rohkem kui kusagil mujal.

Inimõigused

Raamatu lõpuosa, millele viitab ka pealkiri, on inimõigusluse kriitika. See vajab selgitust ning ka raamatule endale oleks kasuks tulnud, kui seal oleks selgemalt inimõigusi klassifitseeritud – et oleks veel otsesõnalisemalt öeldud, mis siis autorile inimõiguste juures ei meeldi ja mis meeldib.

«Kas ka inimõiguslus viib paratamatult ühiskonna ja sedamööda üksikisiku hävingu poole,» küsib Vahtre ja nendib seejärel: «Raske, isegi oimetuks lööv küsimus. Oma aja lastena ja inimõiguste tänuvõlglastena pole me sellisteks otsustusteks tegelikult nagunii võimelised. /…/ Seisame, õun käes, ning nõuame süütult ja vastutusvõimetult oma õigusi, sest teisiti me ei saa.»

Siinkohal pean oletama, mida autor mõtles. Tavaliselt pole läänelikel konservatiividel probleeme nn negatiivsete õigustega ehk nendega, mida saab tagada nii, et teised inimesed (grupid, riik) jätavad midagi tegemata: ei tapa (erandina vaidlus surmanuhtluse üle), ei orjasta, ei piira sõnavabadust, ei võta inimeselt meelevaldselt ära tema vara jne. (Tõsi, tõupuhtalt piiranguteta pole päriselus needki – sõnavabadust piirab näiteks eraelu kaitse, omandi käsutamist naabrite õigused jne. Kas kunstivabadus on absoluutne, selle üle vaieldakse meilgi.)

Ilmselgelt langeb aga kriitika ja küsimuste alla üks osa nn positiivsetest inimõigustest ehk need, mille tagamiseks tuleb teistelt inimestelt ja gruppidelt midagi ära võtta või kedagi millekski sundida. Kõige lihtsamalt öeldes selliste õigustega, mida saab garanteerida siis, kui riigil on selleks raha ja/või inimesi, kes tahavad ja oskavad midagi teha. Ja demokraatiast kinni pidades, juhul kui need, kellelt midagi ära võetakse, on sellega nõus.

Siit ka küsimus, kas on mõtet inimõiguseks kuulutada midagi, mille täitmise eeldus on tegelikult ühiskonna enda tajutud solidaarsus – arusaamine, et nii on hea ja kasulik talitada, et oleme valmis selle nimel omast midagi kaasmaalaste või jagatud keskkonna hüvanguks ära andma. Mis on sedasorti õiguste juures see tegelik tuum, miinimum, mille järgimiseta pole riik demokraatliku õigusriigi nime vääriline?

Kui tahate mõista, miks näiteks briti konservatiivide seas on teatavat kandepinda koledalt kõlaval ideel, et tuleks end Euroopa Inimõiguste Kohtu võimu alt ära manööverdada, siis siin ongi põhjus. Arvatakse, et inimõiguste alla on liigitatud küsimusi, mis loogiliselt võiksid kuuluda rahvusriigi parlamendi ja kohtu pädevusse.

Toon lihtsustatud näite. See, et riik, erinevalt Hiinast või Venemaast, ei piira ligipääsu internetis leiduvale, ei nõua otseselt riigilt millegi tegemist. Praktiliseks ligipääsuks on vaja aga investeerida võrkudesse ja seadmetesse. Kui ligipääsu tahetakse tagada hõredalt asustatud (või vaestes) piirkondades, läheb vaja riigi panust. Riik võtab selleks ressursi inimestelt, kes ise vahetult neist investeeringutest kasu ei saa. Siin jõuame aga tagasi meietundeni, ka jagatud kultuuriväljani – need, kellelt võetakse, peavad tahtma aidata neid, kellele antakse, peavad aru saama või vähemalt tundma, et see on üks õige asi.

Nii kreeklastel kui ka eestlastel on õigus tervise kaitsele. Kui aga haigekassa reservid on ära kulutatud ja raha puudu, sest parlamenti pole aegsasti valitud piisavalt vastutustundlikke, ettenägelikke ja tegusaid poliitikuid, siis ongi päriselt probleem ja lõpuks kannatab tervise kaitse ikkagi.

Isegi rikkus üksi ei päästa vastuoludest. Ühelt poolt on meil kõigil õigus oma ametit vabalt valida. Teiselt poolt on kõigil õigus haridusele ja tervise kaitsele. Mis saab siis, kui keegi või piisavalt paljud lihtsalt ei taha arstiks või õpetajaks õppida ja seda ametit pidada? Selle küsimuse ees on hulk jõukaid ühiskondi juba praegu.

Meietunne on kahtlemata oluline ka sotsiaalsete õiguste kehtestamisel. Nüüd, rändekriisi ajal, olen näiteks korduvalt kuulnud nii rootslaste kui ka soomlaste suust sellist «koletislikku» mõttekäiku: me oleme pingutanud ja kogunud, et kindlustada sotsiaalne turvalisus oma lastele, mitte et kogutu jagataks laiali neile uustulnukatele, kes ise süsteemi panustada ei taha. Kas tõesti «ei taha» ja milline majanduslik, kultuuriline ning poliitiline mõju (eelmise aasta massilisel) rändel lõpuks olema saab, on omaette küsimus. Meietunne võiks aga ometi olla arusaadav ning see tuleb ka poliitikutel paratamatult oma valemitesse lisada.

Vahtre omistab raamatus inimõiguste põhjendamatu laiendamise üksnes läänele, mis siis justkui vägivaldselt oma tahtmist ülejäänud maailmale peale surub. See ei ole päris õige. Suur osa nn teise ja kolmanda põlvkonna inimõigusalgatustest on lähtunud hoopis arenguriikidest. On püütud deklaratsioonidega viia ellu seda, milleks tegelikult oleks vaja head valitsemist, stabiilset majandust ning nende eeldusena kultuuriväljal jagatud arusaamu, sügavalt juurdunud kombeid ja stabiilsust tagavat meietunnet. Deklaratsioonide ja konventsioonide varju on poetud seal, kus tegelikult oleks tulnud alustada asjade ärategemisest oma riigis.

Kusjuures lääneriigid valdavalt suudavad oma territooriumil nende keskkonna või sotsiaalse turvalisuse ideaalide poole püüelda, ent näiteks suur osa initsiaatoriteks olnud arenguriikidest pole neis asjus just ülemäära edukad olnud. Kokkuvõttes aga naeruvääristab selline kõigi unistuste inimõigusteks kuulutamine tõesti inimõiguste mõistet.

Vahtre raamat on lisaks muule endise poliitiku, seejuures humanitaarharitlasest, ajaloolasest poliitiku vastuhakk 1990ndatel kusagil «Euroopa koridorides» kogetud (ametniku)rumalusele. See on asjakohane ja ajakohane seda enam, et seesama targutav rumalus on üha enam jõudnud ka Eestisse ja meie arvamusruumi. Ongi halb, kui eluvõõraste silmaklaplaste loosungid saavad võimust. Ilmselgelt on paratamatu, et me üksikinimestena ei mõtle lõpuni kõiki maailma mõtteid. Ei ole pääsu, et ikka jääb meid saatma mingisugune dogmaatika. Mõtlemisest loobuda ei ole aga vabas maailmas kohustuslik. Vastupidi! Ka inimõigustest peab saama kõnelda kriitiliselt. Seda enam, et isegi ÜROs oli saatan algusest peale juures – NSVL ju tegelikult naeruvääristas sealgi inimeste vabadust!

Miks neist asjadest üldse rääkima peab? Inimõigusfundamentalistid unustavad ära piirangud ja samastavad iga õiguse piiramise õiguse rikkumisega. Arstiabi, interneti või asüüli lugemine inimõiguseks ei tähenda ega saagi tegelikus maailmas tähendada, et riik peab seda piiramatult tagama. Teisalt näevad vastuvaidlejad inimõigustes tonti, mis «viib paratamatult ühiskonna ja sedamööda üksikisiku hävingu poole». Aga ei pea ju viima, kui piiranguid arvestatakse ja tervemõistuslikke otsuseid langetatakse. Vahtre on ses asjas kohati ühe oma meetodi – absurdini taandamise – lõksus.

Tegelikke valikuid on aga rohkem kui kaks äärmust: vast on siiski ka edaspidi olemas mõistuspärane kesktee inimõigusfundamentalismi ja inimõiguste kaotamise vahel. Väga ettevaatlik tasub kindlasti olla ka inimõiguste juurde leiutamisega.

Kokkuvõtteks

Mis on need piirid, mida ületades varisevad pika aja jooksul üles ehitatud sidusad ühiskonnad kokku? Kas tõesti võib saabuda tumedast tumedam hetk, kus ülejõukäivalt paljud hüüavad jalgu trampivate lastena «mul on õigus», aga neid, kes tahaksid ja jaksaksid neid õigusi tegudega tagada, on katastroofiliselt vähe? Oleks absurdne väita, et ühiskonna varing on võimatu, teades ajaloolisi näiteid ja nähes praeguses maailmas läbikukkunud riike.

Siinkohal on kange tahtmine osundada Margaret Thatcheri kuulsat «pole olemas sellist asja, nagu ühiskond»-intervjuud, mille ta andis ühele naisteajakirjale (Interview for Womans Own, http://www.margaretthatcher.org/document/106689). Selle sõnum pole (erinevalt sellest, mida mõned meiegi sotsiaaldemokraadid on tahtnud Thatcherile omistada) tegelikult ühiskonna olemasolu eitus – oleks tõesti äärmiselt rumal öelda, et põhimõtteliselt pole olemas protsesse, mida ei saa taandada üksikisiku(te)le. Thatcher räägib piiridest, milleni saab ühtedelt inimestelt võtta ja teistele anda nii, et need, kellelt võetakse, tajuksid seda õiglase ja mõistlikuna, päriselt hea teona. Ta räägib üksikisiku vastutusest.

Puude taga metsa näha on vajalik, aga ei tasu unustada, et üksikute puudeta metsa pole.

Paljud Vahtre raamatu äärmuseni arendatud vastandused ja stsenaariumid jäävad hinge kriipima. Pluralism, inimeste mõtte- ja loomevabadus ise peaks selitama parimat. Ometi on (natuke) hirmus, sest igaüks meist annab sellega tohutu usalduskrediidi kõigile ülejäänutele.

P. S. Ja veel üks tähelepanek. Olen veendunud surmanuhtluse vastane. Lisaks kohtuvigade kohutavusele jmt paistab statistikast, et surmanuhtluse olemasolu ei hoia kuritegusid ära ega suurenda selle puudumine kuritegevust. Ometi, mõeldes kõige jubedamatele kuuldud kuritegudest… Elades kaasa süžeedele, kus psühhopaat on pääsemas kohtukulli käest ja filmikangelane võtab õigluse enda kätte… Ma tean, et Vahtre epateerib oma surmanuhtluse-jutuga, ent mõeldes, kas pole tõesti olemas kuritegu, mille eest me selle toimepanijale surma õiglaseks ei pea… Võib-olla, oletab Vahtre, on «hammas hamba vastu»-põhimõte sedavõrd inimloomuses, et sellest liiga kaugele liikuda pole võimalik. Kuriteo ja karistuse mõisted on osa inimlikkusest, on tuum selle vaidluse taga.

Ilmselt on meis kõigis siin omajagu silmakirjalikkust. Miskipärast meenus üks (mitte Eesti) välispoliitika ametnik, kes avalikult esitas mõned laused kena korrektset juttu, kuidas ISISesse võitlema läinud kodanike tsiviliseerimine on nii- ja naasugune ülesanne. Hiljem, vabamas õhkkonnas, teatas aga, et see pole probleem, kuna «nad notitakse seal kõik maha». Ma ei tea, kas dalai-laama viskaks selle ametniku pihta esimese kivi.