Kollektiivne tööõigus ja töökultuur
Juhtkiri: välisnõuga streikima?
2. veebruar 2011, 15:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riik on sotsiaalministeeriumi kaudu otsustanud põhjalikult ja süvitsi uurida kollektiivse tööõiguse aspekte. Miks ka mitte.
Kui üks valdkond püsib ligi paarkümmend aastat põhimõtteliste muudatusteta, samal ajal on aga elu edasi läinud ja õigusruum arenenud, seda ka tööseadusandluses, on loomulik, et aeg-ajalt tuleb tube tuulutada. Ka selle vastu ei saa avalikkusel midagi olla, et sellistesse analüüsidesse kaasatakse parimad asjatundjad, sest mõistagi ootame kvaliteetseid seadusi ja tipptasemel ekspertide seisukohal on oma hind.
Kuid hinnast rääkides on siiski nimetamisväärne, et uuringutele kulutatakse enam kui 300 000 eurot, ja seda ettevõtmisele, mille eesmärk näib laiemalt olevat kohendada töötavat süsteemi. Kummalisel kombel on Eesti ajale jalgu jäänud kollektiivse tööõigusega siiani ju toime tulnud. Ja sellisel juhul tekib juba õigustatud küsimus kulutuse otstarbekusest.
Ühe suure probleemina on Eestis aastaid räägitud avalike teenistujate streigikeelust töötülide puhul. Meie kohalikud ametiühingud on seda teravalt tauninud. Samuti on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) Eestile etteheiteid teinud. Kui päästjad ebaõiglase palgakorralduse pärast mullu detsembris Tallinnas meelt avaldasid, oli streigiõigus üks nende nõudmisi.
Võimalik, et riigitöötajate streigikeeld praegustesse seadustesse kirjutatud kujul on tõesti oma aja ära elanud ning vajaks mõningast paindlikkust. Võib arvata, et šanssi haistvad ametiühingud tervitaksid streigiõiguse laiendamist. On ju avalikus sektoris tegemist suurte kollektiividega, tänu kellele võiks oma, ütleme ausalt, üsna nõrgukest mõju Eestis tugevdada. Loota ju võib – iseasi, kas seadusemuudatus siin ilmtingimata aitaks.
Isegi kui kallite välismaiste ekspertide nõuannete järgi streigiõigust laiendada, ei too see automaatselt kaasa muutusi meie töökultuuris. Tõenäoliselt ei teki meil lõunaeuroopalikku olukorda, kus palgatõusust ilma jäänud maksuametnikud katkestavad töö, sest makse pole piisavalt laekunud – põhjuseks nendesamade maksukogujate vilets töö.
Streigiõigust võib loomulikult mõnevõrra laiendada, kuid seejuures on oluline aspekt, et meil funktsioneeriv riik oma teenustega ikka alles jääks. Eesti-suguses väikeriigis annaks eriti valusalt tunda, kui streigiksid korrakaitsjad, päästjad või piirivalve. Otse öeldes on see ka julgeolekurisk, mida tuleb igal juhul vältida. Pealegi, nagu näitab maailma kogemus, kannatavad seeläbi teised inimesed, kel pole võimalust ise sektorit mõjutada. Olgu või näiteks Soome sadamatööliste streik, mis halvas riigi ekspordi.