Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.

FOTO: Stanislav Moshkov

Kes on süüdi lindude hukkumises? Tuleb välja, et suurim süüdlane lindude plastikusurmas on pisike kilekott, mis on nii armetuke, et talle isegi ühtegi reklaami peale pole trükitud. Tema energiaekvivalent olevat 11 meetrit autosõitu. Ometi on nimelt sellele kotikesele (või täpsemalt küll seda kasutavale tarbijale) kavandatud karistuseks trahv või kõrge hind. 

Küllap on kõigile eestimaalastele omane roheline või vähemalt rohekas mõtlemine ja otseselt loodust kahjustada ei taha meist keegi. Aga siiski – eakamad perenaised mäletavad aega, kui Pravdasse pakitud heeringas oli pakendikultuuri sümbol, kui jahu ja suhkur puistati poes kokku keeratud pabertorbikusse, hakkliha ja kohupiim olid pakitud paberisse (mis loomulikult hakkas tilkuma) ja piim oli pooleliitristes klaaspudelites (mis kaalusid ligi pool kilo), nii et piima koju viimiseks tuli tassida ligi kaks korda raskemat kandamit, millest pool tuli pärast poodi tagasi viia. Toiduainete pakendikultuur on suuresti ka hügieeni küsimus ja võib arvata, et siit tulenebki mõningate nakkushaiguste vähenemine viimastel kümnenditel.

Kindlasti on otstarbekas kilekotte korduvalt kasutada. Päris igat asja pole ka mõtet kilekotti pista – mõni agaram müüjanna pakib isegi raamatu kilekotikese sisse, kui see juhuslikult toidupoest osta. Näib, et kilekottide lindude toidulauale jõudmise peamine põhjus on siiski prügimajandus. Ma ei usu, et perenaised, kes on kilekotikesega puuvilja ostnud, selle koti aknast välja viskavad. Hoopis tõenäosem on, et see jõuab prügikonteinerisse ja sealt prügimäele. Seega peaks võtmeks olema avatud prügilate likvideerimine ja prügi tõhusam sorteerimine.

Alternatiiviks kilekotile soovitatakse paberkotte, tekstiilkotte ja plastvõrkusid. Paberkott on ammune tarkus, minu mäletamist mööda olid mitmesuguses suuruses pruunikad paberkotid ja -kotikesed kasutusel juba sõjaeelses Eestis. Ka riidekotte on perenaised poes käimiseks alati kasutanud. Ja võrk – tõsi küll, tekstiilist, mitte plastist – oli nõukogude ajal igal perenaisel alati käekotis – äkki poes «antakse» midagi defitsiitset, siis peab olema võimalus see kuhugi panna. Kuna toiduained ei olnud korralikult pakendatud, polnudki hästi võimalik nende jaoks head kandekotti kasutada – see oleks kiiresti määrdunud.

Aga enne kui erinevate pakendivõimaluste vahel valikut teha, peaks kõigi, sh nimetatud pakendite elukaart põhjalikumalt uurima: Kui palju ressurssi kulub nende tootmisele, korrashoiule (tekstiilkotte peab kindlasti aeg-ajalt pesema) ja lõpuks ka likvideerimisele või uuskasutusse suunamisele. See info võiks tarbijatele kättesaadav olla ja see võiks olla ka aktivistide sõnum.  Lihtsalt soovitus – kasutage kilekoti asemel riidest või võrgust kotti – ei ole veenev.

Pakendi puhul on veel üks probleem – see on olulisel määral reklaamiga seotud ja vahel püütakse pakendi abil ostjas tekitada mulje, et kaup on parem või suurem, kui ta tegelikult on. Näide selle kohta on kommikarp, mille servadesse on jäetud tühja ruumi. Küllap on suur kommikarp uhkem kink ja seetõttu ka minevam kaup. Iseküsimus on sellest tulenev pakkematerjali raiskamine. 

Samal teemal: Cätriin Vuks «Kilekott või kohuke», 27.08