Madis Milling: mida andis mulle õpilasmalev

Eesti õpilasmaleva 50. juubelikontsert Kadrioru pargis. Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu liige Madis Milling (Reformierakond) meenutab Eesti õpilasmalevate 50. sünnipäeva puhul, mida andsid talle omaaegsed malevasuved.

Mina sain malevapisiku aastal 1985, mil läksin esimest korda Tallinna Nõmme rühma malevasse tööd tegema. Noortemalevas käimine oli midagi ülivõimsat, üliemotsionaalset ning midagi nii meeletult lahedat, et mul on endiselt meeles see hetk, kui malev sai läbi ja ma jõudsin koju Õismäele. Äkitselt tekkis ehmatav masendus – kas tõesti sai malev läbi?! Pärast seda hakkas iga suvi seostuma malevaga ning see pisik kestis kuni 1992. aastani, mil ma olin muide juba 21 aastat vana.

Minu malevaelamus

Mida malev minu jaoks tol ajal tähendas? Lisaks kõigele muule eelkõige seda, et ma sain kodust minema, ma sain ära vanemate karmi pilgu alt. Muidugi eks sealsetel komandöridel ja rühmajuhtidel oli ka karm pilk, aga siiski see tunne, et ees ootas rohkelt seiklusi ja elamusi koos omavanuste või vanematega, oli äärmiselt põnev. 

Kogu selle esmapilgul malevasse tõmmanud melu kõrval sai keskseks malevakogemuseks minu jaoks vabaduse ja vastutuse tajumine. See oli midagi, mis andis ühtteist kaasa ka edaspidiseks. Alahinnata ei tohi siiski ka töökogemust, sh distsipliinini ja kõiki neid erinevaid töid, mida me teha saime. Tagantjärele tähtsustan aga kõige rohkem esmast meeskonnatöö kogemust. Malev oli koht, kus noor sai olla osa tiimist – koos tehti tööd, koos osaleti spordi- või lauluvõistlustel ning mis seal salata, koos sai ka ulakusi tehtud.

Ehkki minu malevlase aegadest on palju möödas, kehtib see põhimõte selgelt ka täna. Oluline pole niivõrd konkreetne töö, mida seal tehakse, vaid see, et individualistlikus ja egokeskses maailmas õpitakse meeskonnatööd, teineteisega arvestamist. Mõneti meelevaldse paralleelina võib tuua ajateenistuse. Kui üks värske ülikoolivilistlane on selle läbinud ja teine mitte, on läbinul selge eelis. Ta tunneb kella, oskab oma tegevusi ilmselt paremini planeerida, arvestada meeskonna vajadustega jne.

Meeskonnatöö kogemusel on väärtus

Tööandjad oskavad seda üha enam hinnata. Ka mitteformaalne õppimine, noorsootöös või konkreetses huviringis osalemine loob sarnast väärtust. Olles olnud ise õpetaja, näen, kuidas noored omandavad faktipõhiseid teadmisi. Samas silmaring ja analüüsivõime jäävad ahtamaks. Kui oled pähe tagunud suure koguse fakte, siis see ei anna erilist eelist. Väljaspool kooli mingis huviringis osalemine aga näitab, et inimene tahab millegagi mittekohustuslikus korras tõsiselt tegeleda. Ja tehes seda vabast tahtest ning ilma sunnita, on seal kindlasti kirge. Tööandja jaoks on see oluline. Ei ole vahet, kas see on rahvatants, näitering või mudellennundus.

Kool, noorsootöö ja malevad annavad noorele julgust unistada, tunde, et maailm on nende ees pärani valla. Teisalt ei tohi unustada, et edu nimel tuleb rügada ja kõik peavad alustama algusest – kõiki uksi ei saa lahti murda. Kõike ei saa praegu ja kohe ning sestap tuleks ka koolis panustada realistlike ootuste loomisesse. Meie haridussüsteem on küll muutumas, kuid veelgi enam on tarvis töötada selle nimel, et noorte silmaring ja analüüsivõime oleksid paremal tasemel. Malevates saab kogu romantilisuse, lõkete, muusika, esimeste suudluste ja muu ilusa juures lisaks praktilisele töökogemusele veelgi enam anda ka realistlikku pildi töömaailmast laiemalt.

---

Möödunud nädalal toimus malevaliikumise 50. juubelile pühendatud konverents «Noortemalevad – kas, kuidas ja kuhu edasi?». Konverentsist tegi otseülekande Postimees.ee. Madis Milling oli ka konverentsi moderaator.

Konverentsi  toimumist rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmi «Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine» kirjeldatud tegevuste raames.