Õigemini, villa pole üldse olnud, küll aga kamaluga teravaid emotsioone, pettumust, viha, parastamist, isegi ahastust, kui soovite. Ilma liialdamata võime öelda, et presidendivalimised on jooksnud ummikusse.
Erakondade vähene või olematu koostöötahe ja egoism kukutasid presidendivalimised riigikogus otsejoones läbi. Kirsiks tordi peal on juhtiva valitsuserakonna Reformierakonna sisetüli, mis võib sellele parteile lõppeda totaalse põrumisega.
Oma naha viib otsustamatusega turule ka peaminister Taavi Rõivas, sest kui erakonnasisene leppimatu tüli paisub teravaks kakluseks, tuleb leida selle eest vastutaja ja erakonna esimees võiks sellesse rolli sobida suurepäraselt.
Leppimatust näeme ka valitsuskoalitsioonis, kus IRLi kandidaat ei ole partnerite silmis leidnud mitte mingisugust mõistmist, aga ka vastupidi ei paista olevat just ülemäära suurt sümpaatiat. Alles äsja teravat sisevõitlust pidanud Keskerakond naudib olukorda ja vere voolamist poliitiliste konkurentide juures, ent samavõrd on nad teadlikud, et suurde mängu neil praeguse mainega ja poliitilises reaalsuses asja ei ole.
Konservatiivne Rahvaerakond teab hästi, et ka neil ei ole valimistel mingit võimalust, kuid head PR-projekti ei saa ju lasta raisku minna. Iseasi on muidugi see, kui viimatimainitud teeksid valimiskogus tihedat koostööd ja korduks 2001. aasta triumf. Selle võimaluse muudab ülimalt kahtlaseks kohtade jaotus valimiskogus.
Kogu tralli ja lehmakauplemise juures on ära unustatud rahvas. Rahvas, kes peaks saama presidendilt innustust, tuge ja juhtimist ning vajadusel kuulma temalt ka mõnd kiitvat sõna. Kahel varasemal korral on presidendivalimistele mindud olukorras, kus valimised võitnud kandideerijat toetas enne pool Eestimaa inimestest.