/nginx/o/2016/06/13/5507789t1h204a.jpg)
Toompea loss ei ole kunagi näinud nii palju telekaameraid kui viimasel kahel päeval. Presidendivalimiste kajastamiseks akrediteeriti ligi 200 ajakirjanikku ja kahtlemata on see olnud meedia pidupäev, kuid nagu vanarahvas ütleb, on seekord olnud toimuvast palju kära ja vähe villa.
Õigemini, villa pole üldse olnud, küll aga kamaluga teravaid emotsioone, pettumust, viha, parastamist, isegi ahastust, kui soovite. Ilma liialdamata võime öelda, et presidendivalimised on jooksnud ummikusse.
Erakondade vähene või olematu koostöötahe ja egoism kukutasid presidendivalimised riigikogus otsejoones läbi. Kirsiks tordi peal on juhtiva valitsuserakonna Reformierakonna sisetüli, mis võib sellele parteile lõppeda totaalse põrumisega.
Oma naha viib otsustamatusega turule ka peaminister Taavi Rõivas, sest kui erakonnasisene leppimatu tüli paisub teravaks kakluseks, tuleb leida selle eest vastutaja ja erakonna esimees võiks sellesse rolli sobida suurepäraselt.
Leppimatust näeme ka valitsuskoalitsioonis, kus IRLi kandidaat ei ole partnerite silmis leidnud mitte mingisugust mõistmist, aga ka vastupidi ei paista olevat just ülemäära suurt sümpaatiat. Alles äsja teravat sisevõitlust pidanud Keskerakond naudib olukorda ja vere voolamist poliitiliste konkurentide juures, ent samavõrd on nad teadlikud, et suurde mängu neil praeguse mainega ja poliitilises reaalsuses asja ei ole.
Konservatiivne Rahvaerakond teab hästi, et ka neil ei ole valimistel mingit võimalust, kuid head PR-projekti ei saa ju lasta raisku minna. Iseasi on muidugi see, kui viimatimainitud teeksid valimiskogus tihedat koostööd ja korduks 2001. aasta triumf. Selle võimaluse muudab ülimalt kahtlaseks kohtade jaotus valimiskogus.
Kogu tralli ja lehmakauplemise juures on ära unustatud rahvas. Rahvas, kes peaks saama presidendilt innustust, tuge ja juhtimist ning vajadusel kuulma temalt ka mõnd kiitvat sõna. Kahel varasemal korral on presidendivalimistele mindud olukorras, kus valimised võitnud kandideerijat toetas enne pool Eestimaa inimestest.
Seekord on Marina Kaljurannal pisut vähem kui kolmandiku toetus. Võime küsida, kas see on poliitikute silmis otsuse langetamiseks piisav. Praegu toimuv kinnitab, et pigem mitte. Seega määrab valimistulemust rahva toetusest enam erakondade koostöötahe ning kahjuks praeguste kandidaatide puhul seda piisavalt ei leia. Kõigi puhul on esile kerkinud mingi sobimatu nüanss, hoiak, tegu või põhimõte, mis välistab laiema, erakondadeülese toetuse.
Nende kandidaatidega võivad presidendivalimised takerduda ka valimiskogus, sest liiga palju on vastasseisu ja välistamist. Kui erimeelsusi ei suudeta ületada, on võimalik, et tuleb hakata otsima musta hobust, kes ei tekitaks vastuolusid, vaid aitaks neid siluda. Võimatu ei ole, et tolm tuleb pühkida nimedelt, mille üle arutleti veel kevadel. Ning pidades silmas mitte ainult üht võimalikku kandidaati, tahaksin küsida: «Jüri Luik, palun, kas te oleksite valmis kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks?»