/nginx/o/2016/08/30/5779923t1h638d.jpg)
Palusingi Ukraina taasiseseisvumispäeva puhul oma sealsetel sõpradel rääkida, kuidas elavad lihtsad ukrainlased Venemaaga peetava sõja tingimustes, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: kirjad rindelt – sõna saavad mu Ukraina sõbrad (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24. augustil tähistas Ukraina iseseisvuspäeva. Just sel päeval kahekümne viie aasta eest võttis Ukraina parlament ehk Ülemraada vastu riikliku suveräänsuse deklaratsiooni. Pärast 1991. aasta augustis Moskvas läbi kukkunud kommunistlikku putši võtsid endised liiduvabariigid lausa järjekorda, kes kiiremini NSV Liidust välja pääseb. Ukraina oli Balti riikide ja Gruusia järel kohe järgmine.
Kõige keerulisema saatusega vabanenu
1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud viieteistkümne uue sõltumatu riigi saatus kujunes erinevaks. Kõigi maade lähiajaloos leiab draamasid, kriise, isegi sõdu. Aga vahest just Ukraina osaks langesid kõige rängemad katsumused. Kiievis puhkes kaks rahvarevolutsiooni (2004. ja 2013.-2014. aastal). Oli isegi inimohvreid.
2014. aastal hukkus vastasseisus protestijate ja võimude vahel Kiievi kesklinnas Maidanil üle saja inimese. Ent nende dramaatiliste sündmuste peaohvriks sai hoopis Ukraina riiklus. Oma käsilase Viktor Janukovõtši Kiievist pagemise pärast metsikusse raevu sattunud Vladimir Putin andis käsu okupeerida Ukraina. Esimesena langes Krimm, mille Venemaa väed okupeerisid 2014. aasta veebruaris. Seejärel tungisid Vene väed Donbassi, toetades Venemaa-meelseid separatiste.
/nginx/o/2014/04/20/2973478t1h6e59.jpg)
Kremli eesmärk oli mõistetav: mitte lubada Ukraina liitu Euroopaga, purustada Ukraina riik ja luua Venemaa satelliit, pseudoriik Novorossia. Venemaa juhtkonna kava kohaselt tuli Luganski, Donetski, Harkivi, Dnipropetrovski, Zaporižžja, Hersoni, Mõkolajivi ja Odessa oblastis luua niinimetatud rahvavabariigid. Seejärel pidid need pöörduma Venemaa poole palvega osutada sõjalist abi piirkonna venekeelse elanikkonna kaitsmiseks «Ukraina fašistide» eest.
Nii oleks okupeeritud kogu Ida-Ukraina. Venemaa oleks saanud maismaakoridori Krimmi ja Moldova Dnestri-äärsesse, kus Venemaa-meelsed separatistid elavad juba veerand sajandit isolatsioonis, valvates tohutut hulka Venemaa relvi sisaldavaid ladusid. Ent need plaanid kukkusid läbi, sest USA ja Euroopa Liit avaldasid Putinile hiiglaslikku survet ning sundisid Kremli «generalissimuse» loobuma avalikust agressioonist Ukraina vastu. Siiski algas Donbassis kodusõda, mis kestab tänase päevani. Selle sõja ohvriks on langenud juba 30 000 inimest: 9000 on tapetud, 20 000 vigastatud. Venemaa toetab endiselt separatiste, saates neile relvi, sõjatehnikat ja elavjõudu Venemaa «vabatahtlike» kujul.
Kuid elu läheb Ukrainas edasi. Ma palusingi nüüd oma sõpradel rääkida, kuidas elavad lihtsad ukrainlased pärast Maidani Venemaaga peetava sõja tingimustes.
Oleksandr Štolko, ajakirjanik, Kiiev
/nginx/o/2016/08/30/5779745t1hcecc.jpg)
Tere, Andrei!
Küsid, mis on muutunud pärast Maidani? Kõige rohkem muutusi oli 2004. aastal, pärast Apelsini- ehk Oranži revolutsiooni. See puhastas Ukraina vaimu. Ukrainlased ei kartnud enam. Ainult et pärast seda mees, kes sattus tsaaritroonile (Viktor Juštšenko), kartis astuda samme, mis viiksid Ukraina ELi ja NATOsse. Miks ta kartis? Sest uus Ukraina juht ei tahtnud ajada raevu Putinit. Ja 2014. aastal puhkes meil uus revolutsioon, Väärikuse revolutsioon. Ja see tõi kaasa sõja Venemaaga, kes tahtis hoida Ukrainat oma mõjusfääris…
Meil käib kõige ehtsam sõda, kuigi võimud nimetavad seda häbelikult terrorismivastaseks operatsiooniks. Inimesi hukkub iga päev. Juba on hukka saanud 2500 Ukraina sõdurit. Mina isiklikult ei saa aru, miks praegused võimud ei kehtesta Donbassis sõjaseisukorda. Kiievi uus võim püüab midagi ära teha. Aga seni tuleb see neil kehvasti välja.
Esiteks paneb Ukrainas kõigile muutustele meeleheitlikult vastu nn vana kaardivägi: endise presidendi Janukovõtši võitluskaaslased. Teiseks on hakanud uued võimud omavahel võitlema. Näiteks loodi kolm korruptsioonivastast struktuuri. Kuid võitluse asemel korruptsiooniga võitlevad nad üksteisega. Alles hiljuti juhtus näiteks niimoodi: Ukraina peaprokuratuur süüdistas riiklikku korruptsioonivastast bürood ebaseaduslikus telefonide pealtkuulamises ja korraldas büroo ruumides läbiotsimise. Kõigest nädal hiljem surus riikliku korruptsioonivastase büroo eriüksus peaprokuratuuri töötajad nägupidi asfaldile.
Veel huvitavam on lugu kohtunikega: ei möödu nädalatki, kui jälle mõni Themise alam meelehead ei võtaks. Viimati peeti kohtunik kinni 150 000 dollari altkäemaksuga – ja lasti vabaks. Võetakse kinni ja lastakse jälle vabaks, sest kohtunikel on puutumatus.
Majandus käriseb igast nurgast. Hindade ja tasude kasv tekitab ukrainlastes õudu. Kütte, gaasi ja elektriga varustajad on loonud monopoolsed struktuurid, milles on ohjad enda kätte haaranud endise presidendi Janukovõtši poolehoidjad. Kiievlastelt nõutakse, et igasse korterisse seataks gaasiarvesti. Kuid üksainus arvesti maksab 2400 grivnat. See on õige pisut vähem kui riigi keskmine palk. Inimesed paluvad riigilt rahalist abi. Võimud vastasid eitavalt, öeldes, et arvestid tuleb omal kulul hankida.
Sõltumatut ajakirjandust Ukrainas ei ole: telekanalid, ajalehed, internetiportaalid sõltuvad ikka mõnest oligarhist. Kui vaatad telerist uudist, ei saa teada mitte sündmusest endast, vaid sellest, kuidas hindab seda telekanali omanik.
Kuritegevus on mitu korda kasvanud. Vana kogenud kaader läks puhastuste järel politseist minema, uus kaader aga ei tule olukorraga toime. Iga päev inimesi tapetakse, röövitakse, rünnatakse inkassaatoreid, lastakse õhku masinaid, võetakse üle ettevõtteid. Üle võetakse isegi kortereid. Vargad on jõudnud isegi sellesse linnajakku, kus elab president Porošenko. Laupäeval kuulsin kohalikul turul, kuidas kaks kohalikku elanikku arutasid, kellelt ja mida on nädala jooksul varastatud.
Otse loomulikult pingestab Ukraina ühiskonda tugevasti riigi idaosas käiv «hübriidsõda». Ühelt poolt teatavad võimud, et Lugansk ja Donetsk on terroristide kontrolli all. Teiselt poolt kivisütt soojuselektrijaamade tarbeks saame me just nende Donbassi terroristide käest. Ja mitte ainult süsi ei tule maa idaosast: Donbassist veetakse mujale riiki tuhandeid tulirelvi.
Kiievis sõidavad vabalt ringi Donetski numbritega autod, nõndanimetatud Donetski ja Luganski rahvavabariikide kuritegelikud autoriteedid üürivad Kiievis kalleid kortereid ja maju, nende lapsed lõbutsevad Kiievi kallites ööklubides. Üldine mulje on selline, et riigis valitseb kaos ja kui võimud ei võta karme meetmeid korra kehtestamiseks, võib Ukrainas puhkeda uus revolutsioon.
Larissa Širokina, ettevõtja, Krivii Rig (Dnipropetrovski oblast)
/nginx/o/2016/08/30/5779791t1hb384.jpg)
Meie linnas on minu ärile (me tegeleme fassaaditöödega) saabunud rasked ajad – tellimusi peaaegu enam polegi. Ehitatakse veel ainult eelarvelisi objekte. Ühelt poolt on vahva, et meil on tööd ja inimesed on hõivatud. Aga teiselt poolt on kontrollorganid kogu aeg kukil, üks revisjon aina teise järel.
Kusjuures ma olen tähele pannud, et mida rohkem Kiievis räägitakse surve vähendamisest ettevõtlusele, seda innukamalt need kontrollid tegutsevad. Küll nõuab riik, et töölistele makstaks piirkonna keskmist palka ja suurendataks sotsiaalmaksu osa, samal ajal riik ise jätab ettevõtjatele maksmata juba tehtud töö eest. Juba Viktor Janukovõtši ajast ollakse meile riigieelarvest võlgu kaks miljonit grivnat, mida pole seni keegi ära maksnud. Kohalikud ametnikud ütlevad: kui ei taha tööd teha, minge ära, töötegijatest on järjekord ukse taga. Me saame muidugi aru, et ilma eelarveliste tellimusteta ära ei ela. Üldiselt töötame nagu piimamannergusse kukkunud konn: rabeleme kõigest väest, et hankida endale kuidagi leiva peale tükike võid.
Konstantin Brattšenko, ettevõtja, Kramatorsk (Donetski oblast)
/nginx/o/2016/08/30/5779797t1h80f6.jpg)
Ma olen 54-aastane. Olen energeetika- ja metallurgiaseadmete remondiga tegeleva ettevõtte omanik ja direktor. Elan Kramatorski linnas (linn Ida-Ukrainas, mida 2014. aasta aprillist juulini kontrollisid Venemaa-meelsed separatistid).
Ma olen Ukraina patrioot. 2014. aastal sõitsin okupatsiooni ajaks linnast minema. Enne lahkumist aitasin nagu paljud teisedki linlased Ukraina 25. brigaadi dessantväelasi. Sõitsin oma autoga mööda «salateid» lennujaama juurde ning jagasin seal blokeeritud Ukraina armee sõduritele toiduaineid ja ravimeid. Peamine oli selle juures mitte sattuda silma Kramatorski taksojuhtidele, kes andsid autode numbreid terroristidele teada. Ukraina sõdurite toetamise eest võidi maha lasta või nuga makku torgata.
Ma toetasin Maidani ja ootasin uutelt võimudelt maksuseaduste muutmist, võitlust korruptsiooniga, väikeettevõtluse toetamist, võitlust oligarhidega. Ei ole jõudnud ära oodata. Kas inimeste mõtlemises on midagi pärast Maidani muutunud? Küllap on. Revolutsiooni algul 2013. aasta novembris oli mu tütar klassis ainuke, kes toetas Maidani. Lõpuaktusel 2014. aasta suvel olid juba kõik tema klassikaaslased Ukraina poolt. Küllap muutsid inimesed suhtumist Ukrainasse pärast seda, kui olid elanud Venemaa okupatsiooni all.
Mis on linnas muutunud pärast Maidani? Mitte midagi peale patriotismi kasvu ja linlaste jagunemise Ukraina patriootideks ja Venemaa-meelseteks. On hakatud teid remontima, ProZorro süsteemi kaudu käib aus kauplemine, räägitakse, et altkäemaksu enam ei võeta. Muidu on kõik ikka endine. Miilits, prokuratuur, kohus – kõikjal samad näod.
Minu ettevõttel on raskem. Arengust pole juttugi, püüan ellu jääda. Hinnad on mitu korda kasvanud, paljud minu teenuste tellijad on jäänud ajutiselt okupeeritud territooriumile, ettevõtete omanikud pelgavad paigutada raha remondi ja üldse meie piirkonnas asuvate ettevõtete moderniseerimise alla. See-eest on vähenenud tänavakuritegevus, sest koos Girkini bandega läks Kramatorskist ja Slovjanskist minema ka kogu muu põhjakiht. Kuid me oleme tulnud ja tuleme ka edaspidi toime kõigi vaenlaste ja sõja kiuste.
/nginx/o/2016/08/30/5779921t1hd4f1.jpg)
Sellised kirjad, sellised lood…
Loomulikult on petetud lootused kõige hirmsam, mis võib hakata seestpoolt söövitama iga ühiskonda ja riiki. Seepärast on Ukraina õppetund oluline kõigile riikidele, kes asuvad iseseisvuse teele: raske on võita võitlust vabaduse eest, aga veel raskem on seda võitu enda käes hoida. Ainult võimude aus ja avatud dialoog rahvaga ning päevast päeva kestev hoolitsemine rahva heaolu ja õitsengu eest suudab muuta riigi tugevaks ja võitmatuks ning avada avarad võimalused edu ja õnne saavutada.
Ma usun, et ukrainlased suudavad kannatuse, töö ja armastusega ületada kõik takistused. Ma usun, et Ukrainast saab peagi Euroopa Liidu suurim slaavi riik. Ja kui Ukraina on kohal, ootame siis järele Venemaad… Elagu Ukraina! Elagu kangelased!
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.