Iivi Anna Masso

FOTO: Peeter Langovits

Aga miks ei võiks liberaalse maailmavaatega inimesed toetada inimeste liikumist töö, õpingute, abielu ja ausa poliitilise paguluse tõttu ning samal ajal pooldada Euroopa kultuuriruumi tõhusamat kaitset, küsib kolumnist Iivi Anna Masso.

Euroopas aasta eest hoogustunud rändekriis on inimesed kastidesse jaganud nagu kirgi kütvad teemad ikka. Piirid lahti, piirid kinni. Vasak versus parem, avatud ja suletud, multikulti või monoliitne umbrahvuslus.

Eesti jaoks on rändekriis endiselt pigem teoreetiline, kuid päris puutumata eestlased sellest ei jää. Paljud ju reisivad, õpivad, töötavad mujal Euroopas. Naabrid Soome ja Rootsi olid läinud aastal elaniku kohta enim asüülitaotlusi vastu võtnud ELi liikmesriikide seas. Massimigratsioonisurve kogu Euroopale on endiselt tugev, ehkki habras leping Türgiga piirab hetkel kagust tulevat inimvoolu. Euroopa on endiselt dokumentideta rändajaile avatum kui suurem osa maailmast, sealhulgas teised lääneriigid. Rahvusvahelisi asüülilepinguid tõlgendatakse heldelt. Osa liikmesriikidest ehitab aedu, aga iga üle piiri(de) jõudnu, kes ütleb välja sõna «asüül», võetakse elama ja elatatavaks, kuni ta põgenikustaatus või selle puudumine välja selgitatakse.

Nii julgustatakse endiselt rahvusvahelist kuritegelikku inimkaubandust. Kui põgenikud valitaks ÜRO laagritest, oleks valijateks ala asjatundjad. Tänu avatud piiridele on valik jäetud inimsmugeldajate hooleks. Nii on loodud olukord, kus  rändajate aitamiseks mõeldud ressursid ei kulu sugugi suurimatele abivajajatele. Migratsioonivoog toob Euroopasse eelkõige tugevaid noori mehi, mitte naisi-lapsi, vanureid ega haavatuid.

Viimastel kuudel on mitme riigi ametivõimud tunnistanud, et tulijate seas on ISISe võitlejaid ja poolehoidjaid. Koheldes miljonilist inimvoolu üheselt määratletava grupina, on Euroopa võtnud hulljulge julgeolekuriski. «Nad põgenevad ISISe eest» ei ole arukam hinnang kui «nad on kõik terroristid». Nii suurt inimhulka pole võimalik käsitleda ühtse rühmana, kel on kõigil samad, meile teada olevad motiivid. Küll aga teame, et need mehed tulevad konfliktipiirkonnast, millest osa on end lääne vaenlaseks kuulutanud äärmusliikumise territoorium. Euroopa oleks pidanud varakult arvestama võimalusega, et rändekriis kätkeb endas julgeolekuriski. Seegi on tõsine argument kontrollimatute piiride vastu, aga seda otsustati mitte tõsiselt võtta.

*

Mustvalge vastandumine avatuse ja suletuse kaitsjate vahel ei aita olukorda lahendada. Tõeline ksenofoobne liikumine tugevneb Euroopas nii kaua, kui jätkub kontrollimatu ränne. Sisulist arutelu raskendab idealistide püüd tembeldada ksenofoobideks igaüht, kes pooldab piiratumat ja kontrollitumat rännet. Mustvalges maailmas võrdsustatakse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika massiimmigratsiooni kriitika igasuguse migratsiooni vastasusega, seda nii kolkapatriootide kui ka avatud piire ihaldavate maailmaembajate poolt.

Aga miks ei võiks liberaalse maailmavaatega inimesed toetada inimeste liikumist töö, õpingute, abielu ja ausa poliitilise paguluse tõttu ja samal ajal pooldada Euroopa kultuuriruumi tõhusamat kaitset nii julgeolekulistel kui ka kultuurilis-poliitilistel kaalutlustel? Kuna praegune migratsioon tuleb ühest kultuuriruumist, siis on kogu multikultuursuse mõiste hakanud tähendama midagi hoopis muud kui keelte, toitude, välimuste, pühade ja kommete kirevust, mida näeme New Yorgi taolistes suurlinnades. Euroopas tähendab see praegu pea ainult poliitilise islami mõju kasvu liberaalse Euroopa väärtusruumis. Kompromisse, mis toovad meie kultuuriruumi soolise segregatsiooni, juudi- ja homovaenulikkuse, arhailiste ususeaduste varju.

Selles ongi rändepoliitika paradoks. Lähis-Ida ei ole võrdõiguslik ega liberaalne ega ka multikultuurne, ehkki seal elab peale araablaste ka teisi rahvusi. Usuvähemusi on piirkonnas aastasadu alla surutud ja praegu käib taas nende hävitamine. Sestap on paradoksaalne kaitsta nende väärtuste nimel migratsiooni, mis muudab Euroopat Lähis-Idaga üha sarnasemaks.

Avatud piiride kaitsjad ei tunnista, et kui rahvastik muutub, muutub kultuuriruum ja seega ka väärtusruum. Eiratakse seda, et islami osakaalu kasv muudab Euroopa ühiskondade olemust. Ometi on Lähis-Idas toimuv lahutamatult usuga seotud. Vägivald usulahkude vahel, usuvähemuste terroriseerimine, karmide islamistide võitlus ilmalike valitsejate ja liiga leebete moslemite vastu. Mis tagab, et sama rahvastik Euroopasse liikudes neid konflikte kaasa ei too? Selles mõttes erineb praegune ränne Teise ilmasõja aegsest, millega seda tihti võrreldakse. Eestlased ei võtnud läände põgenedes kaasa nõukogude korda ega juudid natsismi. Kuid islam, mis kätkeb endas maailmavaatelist ja poliitilist süsteemi, viib oma sisemiste konfliktide seemned kaasa kõikjale, kuhu liiguvad sellesse uskuvad inimesed.

Sestap pole ime, et kõige karmimad islamikriitikud on pärit Lähis-Idast. Mõõdukad ja ilmalikud moslemid teavad, mille eest nad põgenevad. Nad pelgavad just sellepärast oma taustakultuuri järgnemist vabasse läände.

Palju on rõhutatud, et islami nimel tehtud vägivallas ei tuleks süüdistada kõiki moslemeid. See on tõsi, kuid see, et ISIS oma vägivalla õigustamiseks tsiteerib otse islami pühi tekste, on asi, mille peavad vaimulikud ja teoloogid oma usu sees selgeks vaidlema. Lihtsalt distantsivõtust ei piisa. Distantseeruda tuleks ka vägivallale õhutavatest tekstidest, teoloogiliselt veenval moel.

Suur osa moslemeid on moslemid nime poolest, nagu jõulukirikus käivad kristlased. Nad on sündinud selles kultuuris ega ütle sellest lahti, aga suhtuvad religiooni leigelt. Rahumeelsed moslemid on siis täiesti olemas. Kui aga jutt on islami seadusest, on raske võtta tõsiselt lääne pressis nähtud selgitusi, nagu oleks sharia lihtsalt «õige tee» filosoofia, vabalt tõlgendatav umbes nagu tao. Islami seaduse koolkondi on mitu, kuid ükski ei kohtle naisi ega usuvähemusi teistega võrdselt ega tunnista sõna- ja usuvabadust. Tähendab, ususeadus on totaalses vastuolus demokraatlike riikide alusväärtustega.

Paraku näitab islamimaailma kogemus, et moslemienamusega ühiskondades on visa kaduma surve liikuda keskaegse teokraatia poole. Lootustandvaim näide ilmalikust, demokraatia poole arenevast moslemienamusega ühiskonnast oli Türgi. Nüüd näeme sealgi poliitilise islami pealetungi.

Islami rahumeelsust ülistavad ja piiramatut rännet kaitsvad liberaalid ei mõista, et islami poliitilise mõju kasv seoses demograafilise muutusega tähendab liberaalsete väärtuste – naiste ja seksuaalvähemuste õiguste, arvamus- ja usuvabaduse, multikultuursuse ja sallivuse – vähenemist ühiskonnas. Igalt üksikisikult võib oodata kohanemisvõimet ja oskust hinnata läänelikku vabadust. Kuid eitada massilise rahvastikumuutuse mõju ühiskonna väärtusruumile on naiivne. Massirändekriitika põhjuseks ei pea olema paremkonservatiivne rahvusliku puhtuse unelm. Selleks võib olla ka soov säilitada euroopalikult vaba, avatud ja võrdõiguslikku ühiskonda.

Teemat võib vaadelda ka postkolonialistliku pilguga. Piiramatu rände pooldajad, kes muus kontekstis arvustavad kolonialismi, ei märka, et Euroopa Liitu, mille liikmesriikidest enamik on 0,5–10 miljoni elanikuga väikeriigid, saabuvad palju suuremate rahvaste esindajad. Araablasi on kokku oma 400 miljonit, millegipärast ei suuda neile kuuluvad 22 riiki oma rahvuskaaslasi aidata. Araabia rännet Euroopasse ei nähta kolonialismina, sest lääneriikide eliit eelistab näha sealseid inimesi vaeste ohvritena. Ometi investeerivad rikkad naftariigid miljardeid fundamentalistliku islami ekspordiks. Kas väikeste kultuuride püsima jäämise soov massirände ja kultuuriekspordi ühismõju ees on ilmtingimata pime ksenofoobia?

*

Milline võiks olla realistlik liberaalne rändepoliitika? Kontrollimatu liikumise tõkestamist peaks Euroopa Liit võtma sama tõsiselt kui teised lääneriigid. Me ju ei pea Kanadat suletud, rassistlikuks riigiks? Kogu rahutute alade rahvast pole võimalik Euroopasse tuua. Parema piirikontrolli puhul saaks abisaajaid valida vajaduse põhjal, selmet soosida inimkaubitsejate kliente. Rohkem tuleks aidata vähemusi, keda kodumaal tõsiselt terroriseeritakse. Kui tunnistame, et ränne mõjutab ka vastuvõtvaid ühiskondi, siis peaks valikukriteeriumite hulgas olema ka tulijate kohanemisvõime.

Juba idaneva kultuurikonflikti vältimiseks tuleks palju rohkem toetada kriitilisi hääli islamimaailma seest – vabamõtlejaid, usustloobujaid ja reformijaid. Islamikriitikud vajavad lääne tuge nagu nõukogude dissidendid omal ajal. Ka siis eelistasid mõned ülistada kujuteldavat ideaalset kommunismi, selmet vaadata näkku tegelikult eksisteerivale variandile. Kooseksisteerimise võti on lõpuks selles, et ka noorim monoteistlik usk teeb läbi postmodernistliku dekonstruktsiooni, mis asetaks vanad pühad tekstid maailma ajaloo konteksti.

See tähendab, et usukriitikat, ka islamikriitikat tuleks julgustada, mitte maha suruda. Heasoovlikud liberaalid ei tohiks tembeldada kriitikuid foobikuteks ja vihkajateks. Lääne liberaalidel pole mingit põhjust kaitsta kriitika eest keskaegset usutõlgendust, mis vihkab kõike, mida liberaalid pooldavad. Ja seni, kuni vägivallale ega fundamentalismi levikule pole lõppu näha, tuleks rändepoliitika abil vältida ka radikaalseid demograafilisi muutusi.