Ülle Madise: kuidas olla, kui vanadus võtab võimust?

Ülle Madise
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülle Madise.
Ülle Madise. Foto: Peeter Langovits

Loodetavasti on Eesti riigi tulipäine teine noorus läbi. Oleks ju parasjagu piinlik, kui ise üle 90, aga kombed ikka nagu poisikesel, kirjutab TTÜ avaliku õiguse professor Ülle Madise.

Riigiõiguse eksamil esitasin küsimuse, kas püsivalt Eestis elav 85-aastane Türgi kodanik saab osaleda Euroopa Parlamendi valimisel. Sama jahmatav kui ekslik vastus, et jah, sest Türgi kuuluvat Euroopa Liitu, oli vastus ei, sest ta on liiga vana.  

Mille alusel hindame ühe inimese vanaks ja teise nooreks?

Enamasti jaotame kaasinimesed endast nooremateks ja vanemateks: piir liiga noore ja liiga vana vahel liigub koos iseenda eaga. Endast vanem pole ju keegi veel olnud, noorem aga küll. Niisiis on vanus suhteline.

Seadustes on meil aga jäigad vanusepiirid: riigikokku võib kandideerida 21-aastaselt, president peab olema vähemalt 40, valida ja üksi autot juhtida lubatakse 18-aastaselt (autojuhtimiseks tuleb seejuures teha eksam), alates 2017. aastast saab vanaduspensionile 65-aastaselt. Õigus vallandada avalik teenistuja 65-aastaseks saamisel pelgalt vanuse tõttu tunnistati juba 2007. aastal põhiseadusevastaseks. Abiellumisiga on erandina painduv: kohtu nõusolekul võidakse paari panna juba 15-aastaselt. Valima see värske pereinimene siiski ei pääse.

Kas õiguste ja kohustuste jäigad vanusepiirid on tänapäeval õigustatud? Teame ju inimesi, kes on 16-aastaselt ülikoolis ja lõpetavad 19-aastaselt cum laude, keegi on 15-aastaselt tubli lapsevanem või pere tegelik ülalpidaja (sest vanemad on välismaale tööle läinud ja õed-vennad tarvis toita). President Gerald Fordi nimetatud USA ülemkohtunik John Paul Stevens siirdus 2010. aasta juunis pensionile, olles 90-aastane ja kuuldavasti endiselt heas vormis.

Kõikidele ei ole antud toetavaid elutingimusi ega tugevat tervist, aga ikkagi: ennustuste kohaselt on tervena elatud aastaid keskmisel inimesel tulevikus senisest enam. Tõsi, tahaks loota, et jõutakse närvirakkude ravini. Vastasel korral põeb mõnekümne aasta pärast kümnendik rahvast neurodegeneratiivseid tõbesid.

Massiline sisseränne Eestit ei aita

Eesti (ja üldse õhtumaise) ühiskonna ettenähtavas tulevikus pöördumatu saatus on rahvastikupüramiidi muutumine nõnda, et keskealisi ja vanemaid on senisest rohkem ning noori vähem. Massiline sisseränne Eestit ei aita – meie põhiseaduse kohaselt on Eesti riigi eesmärk ja olemise mõte eesti rahvuse, keele ja kultuuri kaitse. Vaevalt ollakse valmis sellest – meie ühiskonna aluskokkuleppe tuumast – loobuma.

Niisiis tuleb ühiskonnaliikmete keskmise ea kasvuga elama õppida. Kirjasõnas seda väidetaksegi – vaadakem või ÜRO, Euroopa Liidu ja Eesti enda eakatepoliitikat –, ent kas ka praktikas?    

Võib oletada, et enamikus õhtumaades võib mõnekümne aasta pärast olla riiklik vanaduspension selle praegusel kujul kadunud (küllap erapensionikindlustus mingil moel jääb), tervena elatud aastaid on rohkem, loov ja ülesehitav töö tehakse ära soojas toas, mistap see on jõukohane ka vanematele inimestele.

Mõistuslik sihiseade nõuab, et esmalt hinnataks – soovmõtlemiseta! – ära praegune asjade seis; seejärel tehtaks selgeks, milliseks olukord paratamatult kujuneb (paarkümmend aastat on rahvastikuteaduses üsna täpselt ennustatav), ja seejärel vaadeldaks, kas, mida ja millises ajaraamis on võimalik muuta, et saavutatav tulemus oleks meelepärasem.

Kas või mõnes tuleviku kavandamise etapis eksimine: vale hetkeolukorra ülesvõte, loogikavaba prognoos või muudatuse ja tulemuse põhjusliku seose eitamine muudab kava kasutuks. Muidugi ei ole tulevikusündmused üksikasjalikult ette teada, ei saagi olla, ent muutujatega arvestamise asemel silmad sulgeda ja unistada ei ole kindlasti lahendus.

Kui näib, et ühiskonna vananemine ja sellest johtuv elukorraldus, kus üldjoones igaüks peab iseendaga ise hakkama saama, on paratamatu tulevik, oleks mõistlik sellest tulevikupildist ka lähtuda. Kas või eluasemete, taristu ja hariduslike valikute suunamise kaudu. Asi on ju selles, et praegused väikelapsed on need, kes teevad eluotsuseid kahe kümnendi pärast.

Kui neile õnnestub selgitada leiba lauale toova ameti, iseenese eest vastutamise, keskkonnahoidlikkuse jm selliste väärtuste tähtsust, siis ehk ühiskond muutub. Tarbimiskihk ja sotsiaalprobleemid käivad teadagi käsikäes. Mitterakendatav – pealtnäha küll hea ja kõrge – haridus ja suured ootused teevad raskeks rahuldada kõiki neid, kes nõuavad meeldivat tööd ja head palka.

Võib unistada jõukatest lasterohketest taluperedest ja linnakodanluse väidetavast minevikuidüllist, paraku – mis möödas, see möödas. Võimalik, et omistame minevikule jooni, mida sel polnudki. Teaduslik tulevikukujutlus ei tohiks olla mütoloogias kinni. Müütidel on kahtlemata oma koht rahva tuleviku kujundamisel. Aga usk ja müüdid ei tohiks olla ainsad või peamised motivaatorid.

Lisaks tuleb ehk möönda, et oleme sihiseades mõneti ebajärjekindlad. Näiteks: ühelt poolt soovitakse iga hinna eest asendada omakeelne vaimueliit võõrkeelse vaimueliidiga. Mis muud on meie oma ülikooli võõrkeelseks ja paljurahvuseliseks massikooliks muutmise sisu? Selle asemel et arendada eesti teaduskeelt, pakkuda siin individuaalset omakeelset haridust kombineerituna õppe- ja teadustööga välismaal, püütakse siinsamas etendada suurriikide massikoole. Mida me siis õigupoolest soovime, kas eesti kultuuri säilimist või eestlaste geeni (on see üldse olemas?) säilimist? Milleks see teine, kui samal ajal loovutame oma kultuuri?

See, et on võimalik elada vabalt, muu hulgas soovi ja võimaluste korral mujal tööd leida, õppimas ja reisimas käia, kellelgi ka päriselt ära minna, oligi ju üks meie vabaduspüüete ergutajaist. Niisiis tuleb leppida sellega, et piirid on lahti. Kindel paigalejääja oleks inimene, kes ei suuda õppida selgeks võõrkeeli ja keerukat ametit. Vaevalt õhkab lapsevanem: «Oh sa mu väike, kui tore, et sinust kasvab miinimumpalga eest rasket tööd tegev inimene.» Ikka loodetakse, et lapsel läheb elus paremini. See tahtmine ei ole ebaeetiline.

Eesti keele ja kultuuri säilitamiseks ongi tarvis hoolitseda selle eest, et igast inimesest Eestis kujuneks tema enda parim versioon. Nii tark, nii terve, nii pikaealine, nii rõõmus ja nii kasulik ligimesele, ühiskonnale ja riigile kui vähegi võimalik.

Kas aga oleme valmis endast vanemaid (ühel hetkel ka nooremaid, nn võitjate põlvkonnale kuklasse hingavaid kodanikke) võrdväärsena tunnustama või püüame neid liiga vanaks või liiga nooreks tembeldades ukse taha jätta?

Vana ja noore, vana ja uue vastandamine on teadagi malakas ühiskonnasiseses võimuvõitluses. Kas eesti rahvuse, keele ja kultuuri kandjate põlglik kihitamine noorteks ja vanadeks, vaesteks ja rikasteks, praegusteks ja endisteks, koguni  «penskariteks» ja neid  «ülal pidavateks» tootlikeks inimühikuteks teenib ikka pikemas ettevaates meie ühiskonna huvi? Või tuleks pigem püüelda selle poole, et otsime rohkem ühist kui erinevat?  

Vanadus on huvitav uurimisteema. Nii arstiteaduses, kunstis kui riigiteadustes.  

Kunstnik Fideelia-Signe Roots ütleb oma südametunnistusele koputava, rõõmsa ja omapärase dokumentaal­filmi «Harilik pensionär» saateks: «Meil on alateadvusse tekkinud müüt pensionärist kui kibestunud, haiglase ja hoolitsemata välimusega inimesest, kes trügib ühistranspordis, jälgib ainult oma lähiümbrust ja kaebab naabri iga pisiasja pärast kohtusse. /---/» Filmi lõpuks avastatakse, et pensionäridel on lahe huumorimeel ja nad teavad täpselt, mis on moes.

Just nõnda ongi. Meil pole vähimatki õigust ega ka põhjust vanemaisse ja vanavanemaisse, nagu ka lastesse-noortesse või keskealistesse üleolevalt suhtuda. Vähe sellest, et see ei oleks kena, see pole ka pragmaatiline.

Põlvkonnavahetus juhtimises

Uus aeg nõudvat uusi inimesi. Tipule käänduva rahvastikupüramiidi taustal on eriti koomilised loosungid, mis kutsuvad vahetama põlvkonda poliitikas. Selles on tunda reibast revolutsiooniiha. Sest lähtepunktina loomulik on ju see, kui poliitikute seas, õpetajaskonnas, ametnike hulgas on kõik täisealiste töövõimeliste eagrupid enam-vähem võrdeliselt esindatud.

Taasiseseisvumisel oli loomulik, et kiiresti tuli täita palju ametiposte nõukaajale vastanduvate inimestega. See andis noortele konkurentsieelise, ja hästi läks. Kas poleks aga nüüd tarvis taastada loomulik läbilõige vanuselistest jt ühiskonnakihtidest riigivalitsemises ja muudes eluvaldkondades ka? See looks tarviliku sidususe põlvkondade vahel.

Muide, väide, nagu oleksid nn uued  ehk siis pärast okupatsiooni lõppu tööle asunud inimesed tunduvalt etemad vanemaist, ei pruugi tõele vastata. Pigem on häid ametnikke ja poliitikuid 70ndate, 80ndate ja 90ndate põlvkonnas sama palju (või sama vähe), kui oli meie vanemate ja vanavanemate põlvkonnas. Osa noortest on  ju halvas mõttes tšinovnikud. Arutu haridus- ja majandusbürokraatia, õhumüüjate töökohad arendus- jms osakondades, nõukoguliku tulemusjuhtimise ja  «kui minuga räägid, ole vait!»-olustiku ongi ju tekitanud peamiselt needsamad noored. Seesama põlvkond külvab ka umbusaldust töötegija vastu ja üritab kogu otsustamist tsentraliseerida. Ometi ei ole komparteis oldud ega totalitaarses režiimis elatud. Ja veel: noor, kes satub küünilise vanapoliitiku õpipoisiks, kujuneb tõenäoliselt eriti kiiresti häbituks lurjuseks. Või vähemalt libekeelseks pugejaks.

Tihtipeale võrreldakse riiki masina või inimesega. Kui pikk võib olla ühe riigi iga? Kas nüüd, mil Eesti riik on üles ehitatud ja ühiskonnale on pandud tardumuse diagnoos, oleme pikal allakäigunõlval? Või puhkasime veidi laugel pinnal jalgu ja nüüd tuleb võtta uus järsk tõus päris värskete võtetega? Tahaks loota seda teist. Tõsi, see nõuab rohkem klaari mõistust ja pealehakkamist ning vähem pidetut unistamist, kirumist ja hala.

Kas pole nõnda, et inimese, ühiskonna ega riigi vananemine ei ole iseenesest halb? Vanadus ei ole midagi sellist, mida saaks või tuleks üle elada. Keegi meist ei ela iseennast üle. Vähesed vist igatsevad noorust tagasi tema rahutuse ja kogemustevaesuse tõttu, kui midagi igatsetakse, siis ehk tunnet, et kõik on alles ees.

Loodetavasti on Eesti riigi tulipäine teine noorus läbi. Oleks ju parasjagu piinlik, kui ise üle 90, aga kombed ikka nagu poisikesel. Hea on elada riigis, mis pole noorusrahutu, järelemõtlematu ega ettenägemisvõimetu, vaid mis on mõistlik, tasakaalukas ja kaalutlev, ühesõnaga väärikas. Kui soovite, siis vana. 

Copy
Tagasi üles