Andra Siibak.

FOTO: Sille Annuk

Salasõnadega on nagu hambaharjadega – neid võiks võimalikult tihti vahetada ja teistega jagada neid ei tasu. Ometi on nii, et tihtipeale ei kipu me nendest soovitustest ja reeglitest kinni pidama. Vähemalt salasõnade puhul mitte. Salasõnade jagamise praktikast on saanud täieliku usalduse garant, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.

Üsna tavapärane on see, et lapsed ja noored jagavad oma e-posti, sotsiaalmeedia kontode või nutitelefoni salasõnu enda vanemate ja sõpradega, vahel ka õpetajatega. Täiskasvanute seas seevastu on üsna sage see, et platvormide ja digividinate salasõnu usaldatakse oma abikaasale või partnerile, harvem ka töökaaslastele või ülemusele.

Kohati võib see usaldus meile hiljem õige kurjalt kätte maksta ja nagu Joosep Värki loo (Postimees, 22.08) näidetest ilmneb, võib «usalda aga kontrolli mentaliteedi» viljelemine lõppeda ühe osapoole jaoks koguni kriminaalkaristusega.

Loomulikult on salasõnade jagamise žestis korralik annus mugavust. Näiteks saab meie salasõnu teadev sõber, elukaaslane või ema vajadusel meie postkasti kiigata, kui me ise arvutile ligi ei pääse; vaadata mobiilist mõnda olulist telefoninumbrit, vms. Salasõnu, mida jagada, on lõppude lõpuks ju igasugused. E-posti, Facebooki, mobiili, või kasvõi Netflixi kasutajakonto omi, eks ole? Viimane tegevus on muide USA ringkonnakohtu käesoleva juuli otsusega kuritegu.

Salasõna kui žest

Kuid lisaks praktilisele kasule, millega salasõnade teistele isikutele usaldamist põhjendatakse, on salasõna usaldamise žestis ka korralik annus tseremoniaalsust. Salasõna usaldamine on märk, omamoodi sümbol. Žest, mida paljud armunud näiteks tõlgendavad kui lauset «mul pole midagi varjata».

Näiteks möödunud aastal Suurbritannias tehtud uuringust ilmnes, et 56 protsenti uuringus osalenutest seostas kallimale salasõnade usaldamist tõelise armastuse ja usaldusega. Uuringust nähtus muuseas, et pea 40 protsenti küsitletutest kinnitas end teadvat oma kallima e-postkasti salasõna, 26 protsendile vastajatest oli teada kallima Facebooki salasõna. Enamgi veel, 54 protsenti vastanutest nentis, et nende jaoks on kummastav ja kahtlane see, kui kallim oma salasõnu neile ei usalda.

Teisedki uuringud näitavad, et enda salasõnade jagamine on pigem tavapraktika kui midagi eriskummalist. Näiteks Pew Research Centre'i poolt Ameerikas tehtud uuringust tuli välja, et koguni 67 abielus või suhtes olijatest olid enda kaasale salasõnu usaldanud. Noorte hulgas on see protsent isegi veel suurem.

Lisaks salasõnade jagamisele on noorte hulgas üsna levinud ka see, et parimad sõbrad või noored armunud kasutavad identseid salasõnu. Seda tõlgendatakse kui ülimat kiindumuse, armastuse ja usalduse märki. Ja kõrvuni armununa ei mõelda ju kunagi sellele, et muinasjutul võiks olla õnnetu lõpp. Aga just karile jooksnud suhted ja purunenud usaldus on see, mis viib olukordadeni, mida enda artiklis kirjeldas Joosep Värk (Postimees, 22.08).

Laste salasõnad

Aga erinevalt kallite kaasade ja ekside järgi nuhkimisest, mis on kriminaalkorras karistatavad, on näiteks lapse sotsiaalmeedia kontode salasõnade teadmine ja seeläbi lapse netitegevuse monitoorimine teadlaste poolt üks ametlikult heaks kiidetud vanemliku vahendamise vormidest. Ka Eestis tehtud uuringutest nähtub muuhulgas, et lapse sotsiaalmeedia kontol ringi liikunud vanemad on nii mõnelgi puhul seeläbi saanud jälile lapsele adresseeritud ebasobivatele e-kirjadele ja ettepanekutele ning saanud oma sekkumise läbi lapsi halvimast säästa.

Sageli põhjendavad vanemad, aga ka õpetajad, lastelt salasõnade väljanõudmist, öeldes, et lapsed ju unustavad need muidu ära ja vaid vanema/õpetaja käes on salasõnad kindlas kohas hoiul. Näiteks on vanemaid, kes sõlmivad lastega omamoodi sotsiaalsed kokkulepped – lapse salasõnad poetatakse mõlema nõusolekul paberile kirjutatult rahakassasse ja äärmise vajaduse ilmnedes, on vanemal võimalik neid sealt kätte saada. Ilma vastastikuse lugupidamise, austuse ja usalduseta sellised lepingud muidugi ei pea.

On ka teistsuguseid lepinguid, millest kinni pidamiseks või mille täitmiseks ollakse valmis oma salasõnu teiste isikutega jagama. Näiteks USAs oli hiljuti tööandjate seas populaarne praktika töölekandideerijate käest sotsiaalmeedia salasõnu nõuda, selleks et tööandja võiks oma silmaga veenduda, kas kandidaadi sotsiaalmeedia-mina on ikka sama viks ja viisakas nagu töövestlusel paistab. Õigupoolest muutus kandidaatidelt salasõnade sissenõudmine tööandjate hulgas niivõrd häirivalt tavapäraseks, et paljudes USA osariikides ei jäänud muud üle kui see ebaseaduslikuks kuulutada.

Ega töötajad ise ka teab mis illikukud pole. Näiteks SailPointi poolt möödunud aastal USAs, Suurbritannias, Hollandis, Austraalias ja Prantsusmaal suurkorporatsioonide töötajate seas tehtud küsitlusest nähtub, et iga seitsmes töötaja oleks nõus enda töökoha e-posti salasõna 150 dollari eest huvitatutele maha müüma. Lojaalsuse hind seega just eriti kõrge ei ole.

Salasõnad on salasõnad seepärast, et nad peaksid olema ja jääma salajaseks. Usaldust saab ka teismoodi ära teenida, välja näidata või võita. Salasõnu teistega jagades seda garanteerida ei saa aga täielikult mitte kunagi.


Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu Ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.