Merle Talvik: kas hinne muudab suhtumist õpetajasse?

Esimese klassi tüdruk tahvli ees Foto: Postimees.ee

Uue õppeaasta algul tasub oma hindamise põhimõtted uuesti läbi mõtelda, kirjutab Lasnamäe gümnaasiumi õppealajuhataja Merle Talvik Õpetajate Lehes.

Kevadine neljapäeva hommik aastal 1982. Neljandas klassis algab tööõpetuse tund. Tüdruk istub vaikselt oma pingis. Ta kardab. Kardab, et õpetaja paneb halva hinde ja tutistab. Tutistab kõigi teiste nähes, nagu eelmisel korral juhtus Maarika ja üle-eelmisel korral Tiinaga. Täna on kontrolltöö, teha tuleb pisteproovid, kleepida need kaustikusse ja esitada paaristunni lõpul õpetajale. Tüdrukul on aga kaustik koju ununenud. Tal ununevad haruharva asjad koju, aga seekord on see juhtunud. Mida nüüd teha? Tööõpetuse õpetaja on tunnustatud õpetaja, õpikute autor. Ta on väga nõudlik ja kõik tüdrukud kardavad teda. Tüdruk ohkab paar korda sügavalt ja murelikult ning leiab siis väljapääsu – tõmbab teise aine kaustikust paar lehte välja, teeb pisteproovid valmis, kleebib nendele lehtedele ning esitab need hiirvaikselt ilma kaustikuta. Nüüd jääb vaid hinnet oodata. Suur on tüdruku üllatus, kui ta nädala pärast näeb, et ta on saanud kaks hinnet, kahe ja viie. Kahe kaustiku puudumise ja viie pisteproovide eest. Tüdruk leiab, et õpetaja oli õiglane, hindas sooritust siiski positiivselt. Ja kaks sai ka kohe parandatud, kui kaustik esitatud.

Tüdruku suhtumine õpetajasse jäi heaks. Aga kas see on alati nii?

Rahulolu õpetajaga sõltub õpilase perioodihindest

Tänapäeval on õpilased üha julgemad õpetaja ja tema käitumise kohta arvamust avaldama. Aga kas õpilase suhtumine õpetajasse võib olla seotud õpetajalt saadud hinnetega? Kas halvemad hinded panevad õpilase tänapäeval õpetajasse halvemini suhtuma?

Mõnevõrra üllatavalt on vastus jaatav. Viisin gümnaasiumiõpilaste hulgas läbi küsitluse, millest selgus, et õpilase perioodihinde ja hinde pannud õpetaja kohta antud hinnang on seotud. Õpilane on enam rahul õpetajaga, kelle aines on tal neljad-viied. Õpetajaga, kelle aines on õpilasel kahed-kolmed, rahul ei olda.

Ainetes, kus õpilase hinded on head või väga head, tajub õpilane, et õpetaja on tema suhtes mõistev, suhtub temasse hästi ning hindab õiglaselt. Ka tunnid tunduvad huvitavad õpetajaga, kes paneb häid või väga häid hindeid. Samuti tundub häid hindeid panev õpetaja õpilasele viisakam. Viieline õpilane tajub, et tal on õpetajaga paremad suhted kui kaheline õpilane.

Ainetes, kus hinded on rahuldavad või puudulikud, tajub õpilane, et tal kulub liiga palju aega õpetaja jutu ümberkirjutamisele. Nende ainete tundides kardab õpilane õpetaja poole pöörduda, kui ta ainest aru ei saa. Samuti tajutakse õpetajat, kellelt õpilane saab kahtesid-kolmesid, karistusele keskendunud õpetajana, kes vahel käitub mõnitavalt, kellel on kombeks saata õpilasi tunnist välja, kes vihastab, kui midagi küsida, ning kes kasutab kohatuid väljendeid. Õpilane tajub, et selline õpetaja sunnib teda tegema asju, milleks tal puuduvad võimed, ning annab palju õppida, ilma et seletaks.

Mis küsimusi tekib?

Küsitluse tulemused panevad mõtlema, kuidas tuleks õpetajal suhtuda õpilase tagasi­sidesse, kui õpilase hinnang õpetajale ja tema tegevusele sõltub õpilasele pandud perioodihindest. Kõigepealt: kas hinded on kehvemad sellepärast, et õpetaja õpetab halvemini kui häid hindeid panevad õpetajad? Teiseks, kui ei õpeta halvemini, vaid on lihtsalt rangem, kas siis õpilaste hea suhtumise pälvimiseks peaks õpetaja hindama neid ainult heade ja väga heade hinnetega? Ja kas rangemad õpetajad peavad leppima juba eos sellega, et õpilased suhtuvad neisse halvemini kui nende mõnevõrra leebematesse kolleegidesse?

Teiseks tekib küsimus, kuidas suhtuda nüüd teistesse uuringutesse. Nimelt tehakse aeg-ajalt küsitlusi, kus uuritakse, kuidas õpilased suhtuvad ühte või teise õppeainesse. Aga vastuseks võime saada ju hoopis selle, kuidas õpilased suhtuvad ühe või teise õppeaine õpetajasse. Näiteks rangemate õpetajate antavad tunnid võivad osutuda ebapopulaarsemaks. Küsitlusi korraldades ja saadud tulemusi interpreteerides tuleks õpetajasse suhtumise aspekti arvesse võtta, et mitte teha ennatlikke järeldusi.

Kindlasti vajab täiendavat uurimist küsimus, kas õpilased suhtuvad alati paremini õpetajatesse, kes neile ainult häid ja väga häid hindeid panevad. Nagu artikli algul toodud näiteski, on õpilasi, kellele meeldivad just ranged, kuid õiglased õpetajad, kellelt on head perioodihinnet raske saada – kui see aga saadakse, võib see olla õpilasele puhas rõõm. Teame ju rangeid õpetajaid, kellest on saanud legendid, kelle iga tund on kui vaimne väljakutse ja pandud viis kui kuldmedal.

Huvitav on seegi, kuidas suhtuvad endised õpilased halbu hindeid pannud õpetajasse näiteks 25 aastat pärast kooli lõpetamist, kui neile vahetult enne küsitlemist enam hindeid ei panda. Kui rahuloluhinnanguid õpetaja ja tema tegevuse kohta uuritakse õpilaste õppimise ajal koolis, siis mõjutavad ju hinnangut vahetud emotsioonid, isegi pisiasjad, aastaid hiljem aga enam mitte. Seega tuleb õpetajal olla asjakohane ja toetav siin ja praegu ning mõelda, kas ikka peab õpilase rahuloluhinnangu nimel panema talle viie. Aastate pärast ei pruugi õpilane kergelt saadud heade hinnete üle enam õnnelik olla.

Hiljutine uuring* näitab, et iga teise noore arvates peaks õpetaja olema kannatlik, sõbralik ja mõistev, seejärel hea suhtleja ning koostööle avatud inimene, kes oskab õpilastega kontakti saavutada ning panna ennast kuulama ja oma ainest huvituma. Minu uuringust aga nähtub, et sellisena tajuvad õpilased õpetajat, kellega neil on neljad-viied.

* TNS Emor. Õpetajaameti kuvand ja atraktiivsus 2016.

---

Kuidas hinde abil häid suhteid luuakse

Alli Lunter

Alli Lunter, Viljandi Kesklinna kooli õpetaja:

Igaüks tahab, et talle hinnanguid antakse, et temas midagi head leitakse.

Seepärast on oluline praktiseerida hindamist, mis motivatsiooni loob ja õpilases õpetaja vastu usaldust tekitab. See on raske ülesanne, sest õpilane ise end kõrvalt ei näe ega oska endale ise hinnangut anda, ja kui oskabki, tahab ta kinnitust õpetajalt. Teiseks on osal õpilastest kõrge enesehinnang ja see teeb samuti hindamise raskeks.

Mina lähtun õpilaste hindamisel järgmistest põhimõtetest.

• Hinne olgu pigem kõrge kui madal.
• Halva hinde võib ka päevikusse panemata jätta – põhimõttel, et polegi midagi hinnata.
• Kui mingi teema õpetamine on poole peal, teen tagasiside kontrolli. Head hinded lähevad õpilase soovil päevikusse. Kui hinne ei tulnud hea, siis see päevikusse ei lähe – õpime edasi!
• Väljakuulutatud kontrolltöid ja tunnikontrolle ma ei tee, sest ei ole vaja õpilasi tuupima panna. Pärast teema lõpetamist ja kordamist tuleb etteteatamata tunnitöö, mille hinne on kaalukas. See tähendab, et kogu aeg peab teadma.
• Enne tööd pean olema veendunud, et tööd tasub teha, et õpilaste teadmised on juba heal tasemel.
• Ma ei otsi kunagi võimalust panna halba hinnet karistusena.
• Kui keegi protestib oma hinde vastu, võrreldes oma ja kaaslase tööd, tõstan protestija hinnet, kui selleks on põhjust, ja palun muidugi vabandust. Hindamisega ei tohi konflikte sünnitada, arusaamatused tuleb kohe selgeks rääkida.
• Kes saab halva hinde, seda püüan varsti küsida ja uuesti tema teadmisi hinnata.
• Kui keegi tahab kohe-kohe väga vastata, annan alati selle võimaluse, sest õpilasel peab olema võimalus oma teadmisi näidata.
• Klassi ees kommenteerin ainult häid hindeid (kiidan). Nurjunud tööd või esinemist ma klassi ees ei kommenteeri.
• Üldise halva tulemuse korral ei ole liigne vabandada, et ilmselt seletasin ma halvasti, hakkame otsast peale. Alati küsin tunni lõpus, kas keegi tahab midagi küsida. Õpilane peab julgema küsida, teda peab julgustama küsima.
• Paar korda aastas teen kaaluka töö kogu põhivara kohta, et õpilane saaks teada, mis tasemel ta klassis on. Hindeid ei pea päevikusse panema, soovi korral muidugi paneme.
• Grammatikas teen palju põhivara peale üht mängu. Dikteerin viis ortogrammi. Kel kõik õige, tõstab käe. Dikteerin järgmised viis ortogrammi, nüüd tõstavad käe need, kel kõik 10 ortogrammi õiged. Nii raputame kogu aeg käsi vähemaks, kuni jääb 3–5 viimast, need saavad viie. Siin mängib rolli võrdlusmoment teistega ja võistlemine innustab.
• Palju kasutan ka õpilaste üksteise hindamist. Kõigepealt etteütlus – need jagan laiali võõrale parandajale. Ise kommenteerin ja hindamisnormid on tahvlil. Muuseas, õpilased sohki ei tee, nad on ranged hindajad.
• Hinde panemine on ühtlasi õpetaja enda töö hindamine. Kui pool klassi saab kahed, on viga kindlasti õpetajas – materjali on liiga teaduslikult seletatud või halvasti kinnistatud.
• Üksikut hinnet parandada ma ei luba, sest see ei oleks objektiivne olukorra hindamine, kuid annan lubaduse, et küsin veel ja veel, nii et see üksik halb hinne lahustub iseenesest teiste hulgas.
• Minu õpilased saavad palju hindeid. Ma ei pea õigeks, et õppeveerandi jooksul on ainult kolm kontrolltööhinnete rida.
• Mina, muuseas, ei anna juba 15 aastat ühtegi kodutööd peale lektüüri lugemise. Tund on õppimise koht.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas on hinded teid mõjutanud?

Väino Rajangu

Väino Rajangu, haridusminister aastatel 1986–1990:

Mul oli neljandas klassis kaks kahte tunnistusel: eesti keel ja vene keel. Läksin kolmanda klassi lõpus nõrgemast koolist tugevamasse üle ja seal sain neljanda klassi lõpus aastahinneteks kaks kahte. Jäin suvetööle ja käisin igal nädalal õpetajate juures kodus vastamas. See oli nagu individuaal­õpe. Minu suhtumine neisse ei muutunud. Siis ma ei mõtelnud, kas nad on head või halvad õpetajad, sest neljanda klassi lapsel on raske õpetajale hinnangut anda. Mulle tundus, et olin need kahed ära teeninud. Mul oli tunnistusel viisi ka, seepärast ei viinud kaks kahte mind eriti rööpast välja. Hiljem polnud mul enam kunagi kahtesid tunnistusel, tehnikumi lõpetasin koguni kiitusega. Kirjutasin hinnetest ka oma raamatus „Tagasivaade möödunule”. Suvetööle jäädes mõtlesin eelkõige seda, et nüüd saan need ained selgeks, ja sain ka. Olen nendele õpetajatele selle eest väga tänulik, et nad viitsisid oma suve minu peale ära raisata.

Leelo Tiisvelt

Leelo Tiisvelt, Randvere kooli direktor:

Usun küll, et õpilased hindavad õpetajat selle järgi, kuidas ta õpilasi hindab. Minu arvates ei ole probleem õpilaste mõistmatuses ega erapoolikuses, vaid selles, et õpilased ei saa tihti aru, mis kriteeriumite järgi neid hinnatakse. Kui õpetajad oleksid avatumad, jagaksid õpilastega oma hindamispõhimõtteid ja rakendaksid õpilaste puhul ka enesehindamise võimalusi, siis puudulike hinnete hulk kindlasti väheneks, sest õpilased mõistaksid paremini neile püstitatud ootusi. Teiseks looks õpetaja sellega ka iseendale paremad võimalused oma tööle objektiivse hinnangu andmiseks, sest hinne kujuneb siis õpilase ja õpetaja koostöös.

Luule Niinesalu

Luule Niinesalu, Peetri kooli direktor:

Me anname Peetri koolis õpilastele numbriliste hinnete asemel võimalikult palju kirjeldavat tagasisidet ja suuname õpilasi oma töid ja tegemisi ise analüüsima. Hea näide on põhikooli loovtöö, mida ei hinnata numbritega, vaid kirjeldavalt. Loovtöö teema valikul saab õpilane lähtuda omaenda huvist, oskustest ja fantaasiast. Õpetaja roll on juhendada ja innustada, et õpilase idee jõuaks teostuseni. Ka gümnaasiumis on kirjeldav tagasiside oluline. Hirm eksida või saada halba hinnet ei tohi õppimist takistada. Kui õpilased suhtuvad õpetajatesse saadud hinnete põhjal, siis on midagi väga valesti.

Kristiina Vaikmets

Kristiina Vaikmets, Heleni kooli õpetaja:

Meie vene keele õpetaja ütles, et kolme piirid on hästi laiad, aga ülejäänud hinnete omad kitsad. Teiste sõnadega: nelja või viit oli temalt väga raske saada, kuid kolme sai enam-vähem igaüks kätte. Tekitas siiski frustratsiooni, kui pingutasid nelja nimel kõigest väest, kuid said ikkagi kolme nagu needki, kes üldse ei pingutanud.

Aga meie kehalise kasvatuse õpetajal oli väga hea hindamissüsteem. Kes jooksis näiteks 60 meetrit eelmisest aastast parema ajaga, sai temalt kohe hea hinde. Ta ei võrrelnud kõigi tulemusi klassi kõige parema sportlase omadega, vaid jälgis igaühe isiklikku arengut. See tekitas meil kõigil hea tunde.

Õpetajana olen võtnud eeskujuks kehalise kasvatuse õpetaja ja püüan õpilastele alati rõhutada seda, milles nad on hästi edasi jõudnud. Vene keele õpetaja viga väldin aga sellega, et mul on kontrolltöödes iga küsimuse juures ära näidatud, mitu punkti õige vastus sellele küsimusele annab, ja töö lõpus on ära toodud, mitu punkti on vaja kokku saada, et tuleks viis jne. Nii ei teki õpilasel mõtet, et mõnel hindel on teistest laiemad piirid.

Katariina Sofia Päts

Katariina Sofia Päts, Tallinna reaalkooli 12. klassi õpilane:

Mulle ei meenu ühtki hinnet, mis oleks pannud mind mõnda õpetajasse kuidagi teisiti suhtuma. Ainuke kord, kus ühest hindest midagi paremini mäletan, oli kuuendas klassis. Olin ajaloos üldiselt tugev, kuid ükskord ei õppinud ma millegipärast Antiik-Kreeka kaarti ära ning sain üllatustunnikontrollis kolme. Kusjuures õpetaja oli algul pannud nelja ja siis selle maha tõmmanud ja kolme asemele kirjutanud. Pärast seda otsustasin, et ei saa enam kunagi ajaloos kolme, ja olen suutnud seda lubadust pidada.