Taavi Minnik: Türgi gambiit

Taavi Minnik. Foto: Erik Prozes

Türgist on viimastel kuudel Eesti meedias palju juttu olnud seoses riigipöördekatse ja sellele järgnenud puhastustega sõjaväes ja riigiaparaadis. Hoogu on juurde saanud ka läänemeelse, ilmaliku Türgi intelligentsi tagakiusamine. Juulikuisele riigipöördele eelnes ja järgnes tõeline diplomaatiline akrobaatika, muuhulgas suhete normaliseerimine Venemaa ja Iraaniga.

See on omakorda tekitanud hirmu võimaliku Ankara-Teherani-Moskva telje kujunemise ees ning see ongi algusest peale olnud president Recep Tayyip Erdoğani arvestus, kuna peale ähvarduse avada põhimõtteliselt uks Euroopasse järjekordse migratsioonilaine ees, on ta saanud täiendava hoova läänemaailma šantažeerimiseks: kui te meiega sõbrustada ei taha ja järele ei anna, siis lööme mesti Kremli ja Iraani hullude mulladega.

Mõlemad ähvardused on tegelikult jultunud bluff, kuna Türgi majandus on seotud läänemaailmaga – kas või kaubavahetus, mis ületab kaubavahetust Venemaa ja Iraaniga kümme korda –, ja seda mõistab hästi ka kohaliku suuräri ja väikeettevõtjate toetusest sõltuv Erdoğan. Lisaks on Türgi korduvalt deklareerinud, et tema tulevik on koos Euroopaga. Ka kõigest nädal tagasi teatas Türgi alaline esindaja Euroopa Liidu juures Selim Yenel, et Türgi plaanib liituda ühendusega 2023. aastaks.

Euroopaga majanduslike sidemete süvendamine Türgile kasulikel tingimustel ongi Erdoğani peamine eesmärk ning tõmmude noorte meeste uute hordide ning Putini ja mulladega ähvardamine võimaldab tal välja rääkida selles vallas soodsamad tingimused.

Türgi flirt Iraani ja Venemaaga on viinud selleni, et nii Teheran kui ka Moskva on jäänud äärmiselt vaoshoituks, kui Türgi tankid veeresid kolmapäeval üle piiri Süüriasse, aidates Süüria Assadi-vastastel jõududel üle võtta Manbiji linna. Manbiji seni enda käes hoidnud Islamiriigi võitlejad tulid eri teadete kohaselt üle Vaba Süüria Armee ridadesse, selles piirkonnas põhilist Islamiriigi-vastast jõudu kujutanud Süüria kurdide enesekaitsesalgad ehk YPG andsid türklaste nõudmistele järele ja tõmbusid ida poole Eufrati jõge.

See on järjekordne näide sellest, et Erdoğani Teherani-Moskva bluff töötab, kuna ameeriklased, kes on YPG olulised toetajad, asusid kurde survestama, et need annaks türklaste nõudmistele järele.

Idamaise ühiskonna hingeks on läbi aegade ikka olnud basaar ehk turuplats. Selles ühiskonnas on hinnatud mehed, kes suudavad basaaril mingi mõttetu prahi võimalikult kallilt maha müüa, et pärast oleks hea päevade kaupa kuskil tänaval sõprade seltsis teed limpsida. Erdoğan esindabki seda mehetüüpi, kes suudab basaarikaupleja osavusega endale lääne nõrgukestest riigijuhtide vastu maksimaalsed tulemused välja rääkida.

Mis puudutab Süüriat, siis selles konfliktis võime peagi näha olulist arengut. Süüriat ei eksisteeri riigina enam ammu ning kurnatud osalised võivad varsti leppida status quo’ga: alaviitidele Latakia, kurdidele Eufrati idakallas jne.