Daniel Pipes

FOTO: Postimees.ee

Prantsusmaad on haaranud totter hüsteeria burkiinide pärast, mis sunnib mind tõsiselt küsima, kas eurooplased võtavad ikka islamistlikku ohtu tõsiselt, kirjutab islamikultuuri ja Lähis-Ida spetsialist Daniel Pipes.

Kõigepealt, mis need burkiinid üldse on? Selles sõnas on kokku pandud kaks vastandlikku naiste rõivaeset: burka ehk islamimaailmas levinud kogu keha ülalt alla kattev riideese ja bikiinid. Mõnikord nimetatakse seda ka halal-supelkostüümiks. See katab siivsalt kogu keha peale näo ning käe- ja jalalabade, koosnedes kahest, ülemisest ja alumisest osast. Üldiselt meenutab see üsnagi peakattega kalipsot.

Aheda Zanetti Austraalia firmast Ahiida Pty Ltd väidab, et välmis sellise liitsõna juba 2003. aastal: see oli «väiksem kui burka», aga «kahest osast nagu bikiinid». Kahe teineteisest täiesti erineva riietuseseme iseäralik, lausa sensatsiooniline ristand, mis pidi sobima aktiivsele, aga vagale naismuslimile, pälvis, nagu Ahiida märgib, «otsekohe tohutut huvi ja nõudlust». Lisaks kandsid mõned naised (näiteks Briti staarkokk Nigella Lawson) seda päevituse vältimiseks, vagad juudid aga võtsid omaks üsna samasuguse rõivaeseme.

2009. aastal keelati Emerainville’i avalikus ujulas Prantsusmaal ühel naisel burkiinide kandmine, sest see rikkuvat reeglit, mis ei luba ujuda tänavarõivastusega. Kuid üleriikliku tähtsusega poliitiliseks probleemiks kerkisid burkiinid alles tänavu 12. augustil, mil Prantsuse Riviera tuntud kuurortlinna Cannesi linnapea keelas burkiinide (jättes küll juriidiliselt täpsustamata, mida selle all üldse mõeldakse) kandmise rannas, sest need esindavat islamismi.

Seejärel kinnitas keelu kehtivust ka kohus ning asjale andsid heakskiidu isegi Prantsusmaa peaminister Manuel Valls (kelle meelest on burkiinid religioosne väljendus, millel pole rannas kohta) ja usutavasti järgmisel aastal presidendiks kandideeriv François Fillon. Sellest julgustust saanud, asusid keeldu rakendama teisedki Prantsusmaa omavalitsused, nende seas Nice, veel üheksa linna Alpes-Maritimesi departemangus ja viis linna Vari departemangus.

Sündmuste selline käik on tõsiselt vapustanud isegi mind, inimest, kes on väitnud, et julgeolekukaalutlustel tuleks avalikes kohtades keelustada burka (ja sellega ühte ritta astuva niqab’i, milles on pilu silmade jaoks) kandmine. Need lohmakad riietusesemed mitte ainult ei kata nägu, võimaldades kurjategijatel ja džihadistidel end varjata, vaid lubavad kandjal kaasa võtta kas või automaadi, ilma et keegi sellest arugi saaks. Nii naised kui ka mehed on kasutanud burkat kuritegelikel ja džihadistlikel eesmärkidel.

Ma olen alates 2002. aastast üles tähendanud ligikaudu 150 lugu panga- ja inimröövidest, mõrvadest ja džihaadirünnakutest; sealjuures on Philadelphiast saanud läänemaailmas burkade ja niqab’ide kui kuritegelike aksessuaaride keskus, kus on üheksa aastaga olnud vähemalt 34 juhtumit, milles neid on kasutatud.

Burkiinid samal ajal ei kujuta avalikule julgeolekule mingit ohtu. Erinevalt burkast või niqab’ist jätab see näo katmata ja et tegu on suhteliselt liibuva rõivaesemega, ei saa selle alla ka relva peita. Mehed ei saa end selle taha varjata. Ja kui ka võib õigustatult väita, et suure pinnaga riietuseseme kandmine kujutab ohtu ujulate hügieenile (mistõttu on selle keelanud mõned Maroko hotellid), siis Prantsusmaa avalikes randades ei saa see kindlasti probleeme tekitada.

Sõnaga, burkiinide kandmine rannas peaks olema ilma igasuguste piiranguteta lubatud. Kultuurilised argumendid, mida esitas näiteks Valls, on meelevaldsed ja diskrimineerivad. Kui naine soovib olla rannas vaoshoitult rõivastatud, on see tema ja ainult tema, mitte riigi asi. Keegi ei saa ka keelata tal valida ebameeldivat supelkostüümi, mis imab ujudes vett ja läheb seljas raskeks.

Oht, mida islamistid läänele kujutavad, on väga reaalne, alates Rushdie otsustest kuni seksijõukude, taharrush’i, polügüünia, aumõrvade, pooleldi keelutsoonide ja peade maharaiumiseni. Kui Euroopasse jõuab miljoneid läbisõelumata muslimeist sisserändajaid, jõuab siia kindlasti ka islamiste ja mainitud probleemid süvenevad. Närvid on viimseni pingul ja poliitikamaastik muutub kiiresti, nagu võib näha näiteks sellest, et alles äsja sai Austria presidendivalimistel poole häältest jäigalt sisserände vastu astunud poliitik.

Islamiga seonduvad probleemid kujutavad endast eeldatavasti Euroopa kõige tähtsamaid probleeme, mis jätavad varju isegi Euroopa Liidu ja rahanduskriisi raskused. Nendega tuleb tegelda, aga selleks tuleb vastu astuda tõelistele probleemidele, mitte keskenduda sellistele sümboolsetele tühiasjadele nagu burkiinid, halal-kauplused ja minaretid.

Burkad ja niqab’id tuleb keelata (nagu võib varsti teha Saksamaa valitsus), sõnavabadus ka islamist ja muslimitest kõneldes tuleb iga hinna eest alal hoida, Saudi Araabiast ja Iraanist lähtuvad religioossed rahavood läbi lõigata ning tagada, et kõigile kehtiks ühesugused seadused.

Seepärast soovitan soojalt ja tungivalt keskenduda tõelistele probleemidele ja lasta muslimitel rannas kanda just neid rõivaid, mida nad ise soovivad.