Matti Maasikas

FOTO: Peeter Langovits

Eesti eriesindaja Euroopa Liidu institutsioonide juures Matti Maasikas kirjutab, et Eesti eesistumist 2017. aasta teisel poolaastal ei peaks vaatlema kui rasket koormat, vaid kui suurepärast võimalust teha Eestit jälle suuremaks.

20. juulil teatas Ühendkuningriigi uus peaminister Theresa May, et Euroopa Liidust välja astuda otsustanud riik ei soovi teha 2017. aasta teiseks pooleks planeeritud eesistumist. Et nii läheb, oli õhus juba rahvahääletuse tulemuse selgumisest alates. Oleks raske ette kujutada, et väljaastumist kavandav ja lahkumisläbirääkimisi pidav riik tahaks samal ajal istuda laua otsas ning juhtida arutelu ELi tuleviku üle. Peaaegu sama raske oleks eeldada, et teised liikmesriigid sellega nõus oleksid.

Nädal hiljem otsustas Euroopa Liidu Nõukogu (st ELi liikmesriigid) ühehäälselt, et brittide asemele astub Eesti, senises järjekorras järgmine. Ettepoole liikusid ka neli järgmist eesistujat. Loomulikult oli Eesti peaministrile ja diplomaatidele viisaka, ent kindla küsimusega lähenetud juba juuni lõpus peetud ülemkogul. Viidates muu hulgas meie pikaajalistele ja Brüsseliga hästi koordineeritud ettevalmistustele.

Eesti esimene eelistus polnud eesistumise nihkumine vabariigi juubeliaastalt varasemaks. Ettevalmistused kultuuriprogrammi planeerimisest – aga Brüsseli esindus-kontserdisaale tuleb neli-viis aastat ette kinni panna – Tallinna trammi ehituseni tehti arusaadavalt just 2018. aastaks.

Nii proovitigi mõtet, et Ühendkuningriigi asemele astub Belgia. Belgia on ainus liikmesriik, kes ei pea eesistumiseks diplomaate Brüsselisse juurde saatma, ja asukohariigi kiire appitulek ühendusele oleks ehk sisendanud ka mingit omamoodi kindlustunnet teistele.

Algul tundus see mõte läbi minevat. Kuid siis hakati Kesk-Euroopa poolt esitama küsimusi. Miks Belgia, meie võiks hoopis ise teha? Kuna ei soovitud hakata korraldama iludusvõistlust, oligi ainus toimiv lahendus nn institutsiooniline ehk varem kokku lepitud järjekord, mis jõuab kätte kuus kuud varem.

Esimene pilk plaanidele ja esimesed arutelud nii Eesti eesistumist ette valmistavas komisjonis kui ka valitsusliikmete vahel kinnitasid, et praktiliste asjadega saame hakkama. Juba planeeritud rahaeralduste toomine varasema aasta eelarvesse, uute inimeste varasem lähetamine, programmi kokkupaneku ettepoole toomine, kiiremad remonditööd Brüsseli esinduses – kõiki neid võib siiski liigitada praktiliselt lahendatavate küsimuste alla.

Ruumidega Tallinnas ja sõiduvõimalustega sinna, trammiteest tänavaremondini, on pisut keerulisem, kuid ikkagi ei midagi ületamatut. Kolmas koht, kus muutusi tuleb, on seotud esimese ja teise poolaasta töö eripäraga Brüsselis. Juba praegu on selge, et Eestile eesistujana jääb näiteks ELi 2018. aasta eelarve väga keeruline kokkuleppimine, seda esmalt liikmesriikide vahel ja seejärel Euroopa Parlamendiga.

Miks väga keeruline? Sest mitmeaastase eelarve piirangud hakkavad siis lõplikult kohale jõudma, sest samal ajal ei pruugi olla lõppenud mitmeaastase eelarve ülevaatus ja kõik toimijad, eriti parlament, võtavad sisse positsioone järgmise, 2021.–2027. aasta eelarve läbirääkimisteks.

Veel tegeleb teise poolaasta eesistuja laienemispaketiga, kus paljudel liikmesriikidel erihuvid. Pluss veel mõni väiksem asi. Aga ka see kõik on kuidagi rutiinne, midagi sellist, mis tuleb või võib tulla ette igal eesistujal.

Unikaalseks teevad eesistumise alati kriisid. Meie oma mõjutab enim – jah, seda võib juba aasta varem ennustada – eksistentsiaalne kriis, ühe (suure) liikmesriigi ühendusest lahkumise protsess ja samaaegsed arutelud ülejäänud riikide vahel, et kuidas siis kahekümneseitsmekesi edasi minna. Lisanduvad veel vaibumata rändekriis ja Süüria kodusõda, kardetavasti Venemaa Ukraina-agressiooni tagajärjed jne. Peale selle tuleb igale eesistujale veel oma ootamatu katsumus: Leedul näiteks oli selleks Snowdeni afäärist tekkinud kriis suhetes USAga, Lätil Charlie Hebdo ja terrorism.

Ühesõnaga, Eestil seisab ees äärmiselt pingeline ja keeruline aeg. Sellesse võib suhtuda kui raskesse koormasse (ja selleks ta enamikule tegijaist kindlasti kujunebki), aga seda võib ka kasutada kui võimalust, isegi kohustust Eestit suuremaks teha.

Esiteks, eesistumine ELis, kaasa arvatud selleks valmistumine, on riigile rahvusvaheline küpsuseksam. Samasugune nagu ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesuse taotlemine. See tõstab meid tahes-tahtmata uuele kvaliteeditasandile. Kui väike liikmesriik, olgu ükskõik millises rahvusvahelises organisatsioonis, ei pea alati tegelema süvitsi kõigi küsimustega, siis eesistujal see luksus puudub. Me peame palju juurde õppima. Me saame palju targemaks riigiks.

Teiseks, me õpime teiste riikide kohta palju enam ja pääseme sellega rohkem nende radariekraanile. Hea diplomaat võtab alati vaevaks peale partneri(te) seisukohtade tundmaõppimise saada ka aru, miks need positsioonid just sellised on. Eesistujale on see absoluutne kohustus. Selle käigus töötame oma partneritega senisest palju tihedamini koos. See lähendab meid teistele ja viib Eestit nii-ütelda kõrgemasse liigasse, mida märgatakse ka väljaspool. See aitab meid näiteks ka ÜRO kampaanias. Meist saab palju paremini võrgustunud riik.

Kolmandaks, eesistuja on igal juhul esindusfiguur. Pärast nõukogu kohtumist on see just Eesti minister, kes läheb pressikonverentsile Brüsseli suure, nõudliku ning kõigi eelnõude ja protsessidega detailideni kursis oleva ajakirjanike korpuse ette. Ka see roll on Eesti ametiisikutele harjumatu. Meist saab palju tuntum riik.

Seda kõike saab teha mitut moodi. Võib võtta endale minimaalsed eesmärgid, teha ära vaid absoluutselt vajalik, tegelda vaid edulootust evivate eelnõudega. Võib väljaspool ELi olijatega minimaalselt suhelda, vaid niipalju, kui välisministril tuleb hädapärast asendada ühtse välispoliitika kõrget esindajat. Pressikonverentsil võib mitte lasta küsimusi esitada.

Aga saab ka mõnevõrra teisiti, ja loomulikult olemegi seniste ettevalmistuste käigus seadnud endale kõrgemaid eesmärke kui vaid miinimumi ärategemine. Mõnes valdkonnas meilt lausa nõutakse seda: arusaam, et Eesti eesistumine tuleb digitaalne, on Brüsselis sujuvalt omaks võetud. Mitte ainult selles mõttes, et tegeleme digitaalse siseturu teemaga ja edendame digimõõdet igas valdkonnas, kus vähegi võimalik, vaid meilt oodatakse ka Brüsseli masinavärgile e-valitsuse lahenduste pakkumist.

Ettevalmistused Eesti eesistumiseks algasid üle nelja aasta tagasi. Komisjon, kuhu kuuluvad praegu kõigi ministeeriumite tippametnikud, on koos käinud mitu tosinat korda ja võtnud vastu üle saja otsuse. Nagu eespool viidatud, praktilisemate asjadega peaksime hakkama saama.

Aga poliitilist osa ametnike komitee ära ei tee. Suure ambitsiooni seab ja saavutab poliitikute klass. Peaminister Taavi Rõivas ütles 2015. aasta aprillis volituste saamise kõnes riigikogu ees: «ELi eesistumine on selle valitsuse kuues suur väljakutse.»

Praegu, augustis 2016, tuleb lisada, et see väljakutse on veel keerulisemaks muutunud. Hakkama saamine nõuab, et iga valitsuse liige võtaks isiklikult juhtrolli oma ministeeriumis. Loeks end eelnõudesse-teemadesse sisse. Looks toimivad koostöösidemed oma kolleegidega ja ELi tippametnikega, samuti võtmetegijatega Euroopa Parlamendis. Et valitsuskabinet arutaks eesistumist regulaarselt. Et saadaks aru, et eesistumine pole miski, millega iga minister «oma» ministeeriumis ise tegeleb, vaid ühine asi.

Läti parlamendi ELi asjade komitee esimees Lolita Čigāne on väljaandes Politico andnud üpris lihtsa retsepti, kuidas väikese liikmesriigi poliitikud saavad ELi asjades mõjukad olla: tegelge ELi asjadega rohkem ja tihemini, siis ei tundu te endale vaid Brüsseli otsuste vastuvõtjate-täideviijatena, vaid nende mõjutajatena. Veetke aega Brüsselis, õppige teemasid detailides tundma. ELi asju on ahvatlev ära delegeerida, kuna nad tunduvad esmapilgul nii keerulised.

Lätlased said eesistumisega väga hästi hakkama. Meil on selleks samuti head võimalused. Eeldusel, et Eestile tuleb 2017 pigem ELi eesistumise kui kohalike valimiste aasta.