Mikko Lagerspetz: põhjamaiste väärtuste paradoksid ja Eesti

Mikko Lagerspetz Foto: Postimees.ee

Kuidas saab individualismi ühendada põhjamaise võrdsusetaotlusega, kõrgete maksude ja riigivõimu ülemäärase usaldamisega, küsib Mikko Lagerspetz.

Rootsi ajaloolane ja kuningliku teaduste akadeemia liige Gunnar Wetterberg kutsus 2009. aastal üles looma uut liitriiki, kuhu kuuluksid viis Põhjamaad ja nende kolm autonoomset regiooni - Norra, Taani, Rootsi, Soome ja Island koos Fääri saarte, Gröönimaa ja Ahvenamaaga. Uue föderatsiooni riigipeaks oleks Taani kuninganna. Tegemist oli ühe inimese kõrge mõttelennuga, mitte reaalse poliitilise tegevuskavaga. Et need mõtted siiski leidsid tugevat kõlapinda Põhjamaade poliitikute hulgas, näitab Wetterbergi arutluse avaldamine Põhjamaade Ministrite Nõukogu aastaraamatuna. Visandatud liitriigis elaks 25 miljonit inimest ja majanduse mahu poolest oleks ta kümnendal kohal maailmas. «Ühtne Põhjala saaks anda tugevama panuse Euroopa arengusse ning edendada põhjamaiseid väärtusi ja huvisid tugevamalt kui praegu,» kirjutab Wetterberg.

Milles siis tema arvates seisnevad «põhjamaised väärtused»? Tsiteerime:

«Liitriigi loomist võimaldavad ühised väärtused ja struktuurid. Keeleline lähedus teeb enamiku kodanike omavahelise mõttevahetuse kergeks, aga kultuuriline lähedus on veelgi tugevam ja laiem.

Kultuuriline lähedus tugineb väärtustele, millest annab tunnistust ühiskonnamudeli valik. Põhjamaine kultuur väärtustab võrdsust, armastatakse loodust. Sissetulekute struktuur on võrdsem kui peaaegu millises maailma riigis tahes, avalikud teenused on kergesti kättesaadavad, kaasa arvatud teenused lastele ja vanuritele. Suur osa tarbimisest rahastatakse maksude kaudu, ja Põhjamaad on nende riikide hulgas, kes on teinud kõige rohkem soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonna heaks. Rahvusvahelistes küsitlusuuringutes paistavad Põhjamaade kodanikud suurte individualistidena – kellel samas on kõrge usaldus oma riigi vastu.»

Jäägu siinkohal otsustamata, kas need sarnasused on piisavad selleks, et nende alusel oleks kunagi võimalik luua liitriiki. Kindlasti on aga õige Wetterbergi tähelepanek, et võrdluses muu Euroopaga paistavad Põhjamaad ka kultuuri ja väärtuste poolest ühtse regioonina. Ka Eestis räägitakse vahel põhjamaistest väärtustest. Tundub, et nendest paljud kattuvad sellega, millisena näevad eestlased omaenda väärtusi – kindlasti on nende hulgas individualism ja looduslähedus. Samas näevad mõned eestlased Wetterbergi kirjeldatud põhjamaisust vastuolulisena: kuidas saab individualismi ühendada võrdsusetaotlusega, kõrgete maksude ja riigivõimu ülemäärase usaldamisega?

Paradokse on teisigi. Põhjamaade ühiskondasid iseloomustab inimeste vaheline usaldus nii igapäevases läbikäimises kui ka töö- ja ärielus. Samal ajal ei peeta sugugi imelikuks, et riik ja kohalikud omavalitsused reguleerivad ja kontrollivad inimeste õige mitmesuguseid tegevusi: kuhu ta oma prügi viib, mis värvi ta oma aknaraamid värvib, kuidas ta oma laste eest hoolitseb jne.

Teised näilised vastuolud on kultuurilised. Kõigis Põhjamaades on kirikul tugev positsioon ühiskonnas ning töö- ja sotsiaalpoliitikas osutatakse suurt tähelepanu perekonnale. Ühtse kultuuri traditsioonist on kantud ka eestlase meelest mõnikord koguni ahistavana tunduv inimeste soov oma kaaskodanikest mitte ülemäära erineda. Teiselt poolt on Põhjamaad teerajajateks soolise võrdsuse, uute peremudelite ja mitmekultuurilisuse tunnustamises. Väärtustatakse traditsioone, perekonda ja ühtsust, kuid ollakse avatud ka uuendustele ja mitmekesisusele.

Võti nende näiliste vastuolude mõistmiseks ei peitu üksikute indiviidide ellusuhtumises, vaid erilises vormis, mille on saanud kodaniku, kollektiivi ja riigi vaheline suhe. See on kujunenud ajaloo käigus.

Nüüdisaegsest demokraatiast ei saa Põhjamaades, nagu Eestiski, rääkida enne 20. sajandit. Ent võrdse valimisõiguse ja parlamentarismi sisseseadmisele eelnes nii Põhjamaades kui Eestis vabakonna teke ja aktiivsus. Uute ühenduste ja sotsiaalsete liikumiste suhe riigivõimuga kujunes aga erinevaks.

Usulised ja rahvuslikud liikumised, naisliikumine, karskusliikumine ja töölisliikumine on tuttavad nii Eesti kui Põhjamaade 19. sajandi ajaloost. Erinev oli aga nende suhe võimukandjatesse. Põhjamaades oli liikumiste tekke ajaks juba loobutud monarhi absoluutsest võimust, viimasena Taanis 1849. aastal, ja valitsusvorm sai parlamentaarseid sugemeid. Liikumiste vastas ei olnud monoliitset riigivõimu, vaid selline, mida oli võimalik poliitilise tegevuse kaudu mõjutada. Eestis kujunes vastasseis rahva ja riigivõimu vahel, Põhjamaades sai aga riigivalitsemisest tegevus, kus erinevaid huve omavahel kokku sobitati. Ei ole liialdus öelda, et Põhjamaades kujunes riigist kodanikuühiskonna jätk. Selle tulemuseks on tänapäeval tugev püüe väga erinevaid väärtusi ja elustiile ikkagi ühe katuse alla koguda, aga ka kodanike tugev usaldus avaliku võimu vastu.

Põhjamaade majandusest rääkides tulevad paljudele eestlastele esimesena meelde kõrged maksud. Maksukoormuse peamiseks põhjuseks on heal tasemel ja kõigile kättesaadavad heaoluteenused, eelkõige tervishoid ja haridus. Need teenused on kallid, aga nõutav rahakulu ei sõltu sellest, kuidas nende eest makstakse – kas seda teeb iga kodanik otse või teeb ta seda maksude kaudu. Riiklike heaoluteenuste alternatiiviks on, et igaüks asub endale looma sellist säästude ja kindlustuste turvavõrku, mille jaoks tal on piisavalt vara ja sissetulekuid. Haigus, lapse sünd või töökoha kaotamine valel ajal võib aga nurjata ka kõige paremad plaanid. Sellel, kes teenuseid vajab, ei pruugi endal parajasti olla raha, et nende eest maksta.

Põhjamaade kodanikud maksavad kõrgeid makse iseenda ja oma laste turvalisuse huvides. Kauba peale saavad nad ühiskonna, mis on võrdsem, kus keskmine haridustase ja eluiga on kõrged ja kus inimesed julgevad riskida uute asjadega oma elus. Viimane on  põhjuseks, miks Põhjamaad majanduskriisidest hoolimata on oma innovatsioonilisuse ja majandusliku konkurentsivõime poolest jätkuvalt maailma tipus.

Kui aga ei olda kindlad selles, et riik suudab ja tahab turvalisust pakkuda? Kui riik ei paista kõigi kodanike huvide, vaid kitsa eliidi esindajana? Või kui riigi järjekindlus heaoluteenuste pakkumisel ei näi piisav – kodanik maksab makse täna, aga teenus võib jäädagi saamata siis, kui seda aastate, võib-olla aastakümnete pärast vaja läheks? Eestlaste kogemused riigiga on teistsugused kui Põhjamaade kodanikel. Nõukogude võim võis küll toota majanduslikku võrdsust, aga mitte võrdset ligipääsu võimule. Ka uus iseseisvus ei ole muutnud kõigi arusaama riigist – et riik ei ole kodanikest kaugel, vaid nende endi vahend selleks, et elu üheskoos paremaks muuta. 

Ka eestlased ei ole ajaloo vangid. See, mis on olnud võimalik Põhjamaades, on võimalik ka Eestis. Paljud inimesed on avastanud, et ühiste huvide edendamine õnnestub ainult üheskoos. Praegu teavad juba paljud ka seda, et riigi valitsemine õnnestub Eestis nagu mujalgi kõige paremini siis, kui riik kõiki oma kodanikke sellesse kaasab ja nendega võrdselt arvestab. Nende vajadused on aga suures osas ühesugused: saada korralik haridus endale ja oma lastele, elada kaua ja tervelt. Paradoksaalselt saab indiviid kõige rohkem arenguruumi siis, kui tema põhiline heaolu on kindlustatud kollektiivsete lahenduste abil. Veel üks Põhjamaade paradoksidest – et ka innovaatilisus on kõige suurem seal, kui inimesed tunnevad end turvaliselt – on aga Eestis enamuse jaoks seni veel avastamata.

---

Mikko Lagerspetz on Soome Åbo Akadeemia sotsioloogiaprofessor. Tema töö pälvis Tartu Ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude võistlusel «Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?» II koha.

Konkursi patroon on president Toomas Hendrik Ilves. Konkursi meediapartner on Postimees.