/nginx/o/2016/08/15/5723187t1he4b6.jpg)
Kuna Rio 2016 olümpiamängud on nüüdseks ajalugu, siis on tagumine aeg teha põgus kokkuvõte ka telekajastuse vaatajanumbritest, enne kui see sündmus päris unustuste hõlma vajub, kirjutab sotsioloog ja Kanal 2 uuringujuht Margus Paas.
Margus Paas: miks vaatas nii vähe inimesi Rio olümpiaülekandeid? (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võtsin lähema vaatluse alla viimased neljad olümpiamängud, mille puhul TNS Emori tehtud Teleauditooriumi mõõdikuuringu mõõtmismetoodika on võrreldav.
Kui 2004. aastal näitas Ateena OMi vaid ETV ning tegi sellest 190 tundi ülekandeid ja kajastusi, siis keskmine Eesti televaataja jälgis olümpiaga seonduvat 14 tundi ja 17 minutit. Rio 2016. aasta olümpiamänge kajastasid lisaks ETV-le ja ETV2-le ka kergejõustikuülekannete eksklusiivõigused omandanud TV3 ning ERRi venekeelne kanal ETV+. Olümpiakajastuste kogumaht nendes kanalites oli 508 tundi ehk 2,7 korda suurem. Keskmine Eesti televaataja jälgis Rio olümpiamänge aga vaid 7 tundi ja 3 minutit ehk üle 2 korra vähem kui tavaliselt, kusjuures järelvaatamine on nüüd vaatajanumbritesse kaasa arvatud.
/nginx/o/2016/08/25/5759307t1h89e1.jpg)
Kui 2004. aastal jälgis olümpiamängudega seonduvat kogu eetriaja vältel keskmiselt 98 000 inimest, siis 2016. aastaks on neid järele jäänud 17 000, marginaalse vaadatavusega ETV+ välja jättes 20 000 ehk et siin avaldub ligi viiekordne erinevus. Loomulikult tuleb mängu ka ajavööndi faktor ja sellest tulenev öiste ülekannete ning korduste suur osakaal.
Ülekannete jagunemine
Siinkirjutajale aga tundub, et selliste muutuste taga võib olla ka asjaolu, et 2004. aastal oli OM kontsentreeritult ühel kanalil. 2008. aastal sisuliselt ka, kuna ETV2 oli alles alustanud ja suuremat vaatajaskonda veel mitte kõnetav kanal, aga 2012. aastal oli vaatajaskond juba kahe edastava kanali vahel suhteliselt ühtlaselt jaotunud ning Rio puhul jaotus vaatajaskond juba ETV, ETV2 ja TV3 vahel võrdselt. Vaatajate koguhulk aga jäi varasemast väiksemaks. Jah, OMi kandsid seekord üle ka Viasati tasulised kanalid, mida Emor ei mõõda, aga väga tõenäoliselt ei ületaks ka nende lisamine Londoni OMi vaatajanumbreid, ülekandemahu ja vaatamisaja suhte ajaks nende lisamine aga täiesti paigast ära.
Kui 2004. aastal oli kõige vaadatumal ülekandel – Ateena OMi avatseremoonial keskmiselt 271 000 vaatajat, siis 2016. aasta tipphetke – 13. augusti kergejõustikuülekannet – jälgis koos järelvaatamisega 94 000 silmapaari. Seega võib märgata ligi kolmekordset langust. Veelgi huvitavam – kui 2004. aastal moodustas olümpiamängude ajal olümpiaga seotud sisu jälgimine 22 protsenti, 2008. ja 2012. aastal 15, siis 2016 vaid 11 protsenti kogu televaatamisest ehk taas ilmneb kahekordne langus 12 aasta taguse ajaga võrreldes.
Pakun välja hüpoteesi ühe teguri kohta, mis numbrimuutuste taga võib olla: mida rohkem erinevaid kanaleid sündmust kajastab, seda rohkem kipub kaduma eksklusiivsus ja vaatajate fookus sündmusele kui sellisele.
/nginx/o/2016/08/25/5759311t1hd804.jpg)
Ülekandeõiguste müümine võimalikult paljudele kanalitele maksimaalse tulu nimel ja seeläbi eksklusiivsuse kadu viib lõpuks vaatajahuvi vähenemisele ja isegi sellise suursündmuse nagu olümpiamängud nišistumisele.
Kui sündmus ei ole edastatud kontsentreeritult ja fookustatult ning kui selle edastamisse ei panustata eraldi võttes nii palju energiat ja ressurssi, et see ka ekraanilt välja paistaks, sünergiast ja ristturundusest rääkimata, siis vaatajate tähelepanu ja huvi väheneb. Järele jäävad pigem konkreetsete alade fännid ning kokkuvõttes võib kannatada kogu sport.
Järgmised olümpiamängud
Jään huvi ja kõhedusega ootama, kuidas Discovery, kes on omandanud 1,3 miljardi euro eest 2018–2024 OMi edastamise ainuõigused Euroopas ja kelle peamine eesmärk on loomulikult nende õiguste realiseerimisest oma kanalitel ning nende osaliselt sunnitud edasimüügilt kasumi maksimeerimine, selle eksklusiivsuse-lahustumise teemaga hakkama saab. Oma ametist lähtudes pole muretsemiseks põhjust, sest Rioga seonduv oli puhas vesi Kanal 2 veskile, mis kogu olümpiaperioodi jooksul oli ülekaalukalt vaadatuim telekanal Eestis.
Olümpiamängude rolli säilimise seisukohast teevad viimased arengud küll natuke murelikuks. Kuigi – ega sport pole tele ja tele pole sport – lihtsalt rahahulk, mis nende vahel liigub, on olnud eri aegadel erinev. Kokkuvõttes on see aga lihtsalt raha, mis elu mõtestamisel on oluline, aga mitte peamine tegur.
Vaadatavus USAs
Toon välja väikese võrdluse USAga. Kuigi ka seal kurdetakse vaatajahuvi languse üle, peamiselt seetõttu, et Rio mängud olevat olnud «igavamad» kui varasemad suurvõistlused, siis seal olid eksklusiivõigused jätkuvalt NBC käes, mis oli ka ülekaalukalt perioodi vaadatuim telekanal. 24,5 miljonit vaatajat ülekannete keskmisena, mis sisuliselt sama kui Ateena 2004 24,6 miljonit, on aga hoopis teisest puust number kui Eesti 20 000, isegi rahvaarvude erinevust arvesse võttes.
Lõpetuseks midagi ka plusspoolele – vähemalt ühe minuti vaatas Rio olümpiamänge 892 000 Eesti elanikku alates 4. eluaastast, mis jääb küll alla 2004. aasta 1 074 000-le, aga rahvaarvu muutust arvestades on loogiline. Võrreldes 2012 Londoni OMiga oli seda aga 16 000 inimese võrra rohkem.
Aspektid, mis siinkohal käsitlemata jäid ja kindlasti vaatajanumbreid mõjutada võivad, aga polnud ka eesmärk, kuna need eeldavad märksa pikemat ja põhjalikumat kirjatükki: Eesti sportlaste edukus ja õnnestumised, toimumiskoha ajavöönd, geograafiline ja kultuuriline lähedus-kaugus, ilm Eestis, olümpia ja spordi üldine atraktiivsus, tõeliste spordifännide tänulikkus suurema hulga alade kajastamise eest jne. Aga eks jäägu kommenteerijatele ka midagi öelda, kui keegi peaks vaevuma.