Saaremaa süvasadam

FOTO: Rauno Lahi

Kui kümme aastat tagasi avati Saaremaal Tagaranna poolsaarel süvasadam, olid ootused suured: sellest loodeti terve Lääne-Eesti, aga eriti Saaremaa majandusmootoriks saamist, mis pidi selle loomiseks kulunud peaaegu 135 miljonit krooni (üle kaheksa miljoni euro) kuhjaga tasa tegema. Loodetud 30–40 saabuvat lõbusõidulaeva hooaja jooksul pidi piirkonna väikeettevõtjate rõõmuks ja rahuloluks täitma kohvikud ja turismitalud laevadelt saabunutega.

Seda ei juhtunud. Sel aastal käis sadamas kaks lõbusõidulaeva. Varasemad aastad ei ole, mõne harva erandiga, olnud paremad. Miks? Kõik tingimused olid justkui olemas. Ilus ja paljude teiste maailma paikadega võrreldes haruldaselt puutumatu loodus. Puhas ja maitsev toit. Põnev traditsioon. Ja kusagil Euroopas – ehk kaugemalgi – olid turistid, kes seda kogemust enda ellu soovivad. Kuid lahendamata jäi küsimus, kuidas need kaks poolt kokku viia. Või veel täpsemini, kes seda tegema peaks.

Saaremaa turismiärimehed tahaksid, et riik aitaks enam Saaremaad reklaamida. Kohalikul väikeettevõtjal ei ole raha ega ka kogemust maailmas turismimessidel ringi sõita ja saart tutvustada: leib vajab küpsetamist ja kala püüdmist. Riik, ehk sellel puhul Tallinna Sadama AS, leiab, et Saaremaad on turismimessidel käidud esindamas küll, kuid selleks, et oleks midagi esindada, peavad kohalikud ise häid turisminippe välja pakkuma. Neid aga ei ole. Nii see sadam siis seisab, kasutu ja kuluv. Kui suurt kasu või kahju riigil sellest on, sadama omanik Tallinna Sadam ei ütle, ent läinudaastase majandusaruande järgi on süvasadama varade väärtus kahanenud 6,6 miljonilt 0,65 miljonile eurole. Lahendust ei leita, ja ei ole kindel, et seda ka aktiivselt otsitakse.

Paistab, et sedasorti mõtlemine – katsetada, kas asi hakkab tööle või ei ja kui ei hakka, siis liikuda edasi – võib olla omal kohal küll näiteks idufirmade puhul, kuid nii suure objekti puhul kui süvasadam ei ole see kohane. Süvasadama loomiseks kulutatud rahahulk ja sellele pandud lootused on liiga suured, et sadamal vaikselt hääbuda lasta. Pigem tuleb tegeleda olukorra lahendamisega mõlemalt poolt: riigi poole pealt peaks Tallinna Sadam aitama Saaremaa turismiettevõtjatel leida üles saare need väärtused, mida välisturistidele pakkuda, ja Saaremaa turismiettevõtjad peaksid omalt poolt püüdma neid väärtusi, mida messidel müüa saaks.

Idufirma-mõtlemine, kus peamine ei ole tulemus, vaid toote ja turu omavahelise sobivuse katsetamine, on hea ja oluline asi. Kui aga sadamat teha idufirma-mõtlemise järgi, hakkab kogu protsess paratamatult meenutama raiskamist.