Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Veel mõni kuu tagasi olid arvamusentusiastid ja poliitikakiibitsejad nördinud, et erakonnad viivitavad oma presidendikandidaatide väljavalimisega ja ei saa debatte jälgida ning valimiste vaatlemine oli sügavalt häiritud. Viimasel ajal on presidendipretendendid uudishimulikud kodanikud oimetuks rääkinud ja žurnalistid kirjutanud kõik üles, mis neil ka öelda on, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Infopuudus on likvideeritud ja aeg on teha kokkuvõtteid. Ükski täie mõistusega inimene ei hakka ju kõike seda infot läbi töötama, see on absoluutselt ebavajalik, kui teiste inimeste arvamuste teadasaamine pole just veider hobi või kohustab seda sinu amet. 

Siim Kallas – nutikas kümne miljoni mees (sündinud 2. oktoobril 1948)

Rahva Hääle kunagine peatoimetaja ja mälumängur Siim Kallas on iseenesest tark ja sümpaatne mees. Töötanud juhtivatel kohtadel rahandussüsteemis ja valitsuses, olnud ka Euroopas tähtis asjamees. Sai hakkama erakonna loomisega, kuigi erakond teda nüüd maakeeli öeldes kotib, aga elu on elu. Noored ambitsioonikad tegijad tahavad ikka vanad alfaisased kõrvale tõrjuda, et saaks ise valitseda ja paarituda.

Siimu ainus häda on see, et paljud on elu lõpuni veendunud, et ta varastas 10 miljonit dollarit ja on selle nii osavasti ära peitnud, et keegi ei leia seda üles. Siim ise käib aga salakoopas vargsi raha lugemas ja irvitab kavalalt.

Arvatavasti saab tubli poliittütre isa Siim presidendiametis täiesti hästi hakkama. Lisaks võiks ta valida ka seetõttu, et kuna ta on jõukas mees, siis ei hakka ta mingit ärmatamist tegema ja igal viisaastakul naisteparki uuendama. Ka tasub Siimu vanust vaadata, järgmisel korral ei pruugi ta enam nii särtsu täis olla.

Siim on tegus vembumees ja mõistab nalja. Ja kui arutleb, siis on huvitav kuulata. Siimu tahetakse igasse pulma peigmeheks ja matustele kadunukeseks ilma, et ta peaks ise hirmsasti kippuma. Tema edevus mõjub naistele sümpaatselt.

Oma suurima saavutuse üle pole ta hakanud jaurama ja ilutsevat tilu-lilu ajama, vaid ütles lihtsalt – selleks on Eesti kroon. Ning euro tuleku puhul võttis ta rahakapist välja ka kõige suurema raha, mis võtta oli. Elegantne. 

Ühesõnaga, Siim kõlbab presidendiks küll ja kui ta saabki presidendiks, siis kunagi võiks tema nime kanda Balti jaam või Reidi tee nimetataks Kallase promenaadiks.  

Marina Kaljurand – patrioot ja kalli käekoti omanik (sündinud 6. septembril 1962)

Marina Kaljuranna kohta pole ju üldiselt midagi paha öelda. Enda kiitmise võiks ta ainult teiste hooleks jätta ja aeg-ajalt väheke otsustavamalt käituda. Suures osas on selles muidugi süüdi Reformierakonnas tegutsev grupeering, kes Marinale selle kärbse pähe sumisema pani, et ta võiks presidendiks hakata. Marina on heasüdamlik proua ja eks tal hing ihkab presidenditoolile ka ja nüüd siis tuleb kandideerida.

See, et Marina ema on venelanna ja isa lätlane väga tore. Väga matslik on seda talle ette heita, nagu tegi Martin Helme. Isegi kogenud harrastushumorist Jõks pole arvanud, et sellel teemal võiks naljatleda. 

Marina võiks poliitikas veel väheke trenni teha, kuid üldiselt on täiesti kõlblik presidendikandidaat ainuüksi seetõttu, et tema käekott ajab vihaseks väiksema hulga kodanikke, kui on Siimu kümne miljoni vaenajaid. 

Oleks hea meel, kui Marina presidendiks saades väheke vastavalt põhiseaduses antud nappidele võimalustele Reformierakonna liiga upsakaks kasvanud tiibu kärbiks. Üldjoontes tuleb tõdeda, et Marina saaks presidendiametis toime küll, kui rumalaid nõuandeid ei kuulaks, vaid ainult tarku.

Ma pole veel enda jaoks selgeks mõelnud, kas Eesti Ekspressis ilmunud lugu tema pojaga kunagi juhtunud õnnetusest oli hea mõte. Haavadele ju soola ei raputata ja poodu majas nöörist ei räägita. Loo ilmumise osas pole Marinale küll mingeid etteheiteid, loodan, et ka tema ärarääkijad selle kokkukirjutamisel ei hõõrunud silmade särades vaimustunult käsi, vaid tegutsesid selges teadmises, et jäädvustasid killukese Eesti kurba ja kirevasse ajalukku. 

Kui Marina saab presidendiks, võiks tulevased eestlased mõelda, kas tema nime võiks kanda Kultase rajatud endine Moskva kohvik või välisministeeriumi taga asuv park.

Allar Jõks – erakondadeülene vapper kiidukukeke (sündinud 18. märtsil 1965) 

Advokaatide häda on selles, et nad kaitsevad vahel halbu inimesi ja takistavad tõeliste lurjuste karmi karistamist. Aga see olevat nende kutse-eetika. Pealegi teenib selle pealt üsna hästi.

Veider on ainult see, et üsna suuresti mõistlikest inimestest koosnev Isamaa ja Res Publica Liit kukkus erakonnaülest kandidaati otsima ja lasid endale endise õiguskantsleri ja NO99 teatri suurlavastuses osalenud Allar Jõksi pähe määrida.

Üldiselt pole ka Allaril häda midagi. Nupp lõikab ja napsimees ei ole, takistab küll kauaoodatud mikrovaldade likvideerimise protsessi, aga kui ikka advokaadi kutse-eetika seda nõuab, siis pole midagi parata. Pressisõbra tiitli on ta ka saanud.

Kuuldavasti pidi Allarile meeldima nilbeid nalju naiste pihta teha ja seda ta ka Paides demonstreeris, ent ega maitsekad seksinaljad ei õnnestu paljudel meestel. Selle võib kahekordsele vanaisale ja loodusmuuseumi direktorit armastavale Allarile vabalt andeks anda. Tunduvalt ebaviisakam oli muidugi, et see toimus naiskandidaat Repsi keelevääratuse arvelt. Teiste inimeste keelevääratusi ei ole ilus osatada. Õnneks on kandidaat Repsi mees tubli Läti advokaat ja küllap oskab oma naist teiste meeste naljade eest kaitsta seaduse täie karmusega.

Samas on Jõks hea kõnemees, üsna isepäine, kriminaalkorras karistamata ja täiesti paslik mees presidendiks panna. Vaevalt ta oma kombeid muudab, aga las proovib, igav ei tohiks temaga hakata. Jõksi pulma tahaks küll minna ja kuulata, mis kildu pulmavana viskab.

Allari nime võiks anda mõnele väikevallale või vanglale. Näiteks Allar Jõksi nimeline Kõpu vald, Jõksi-nimeline Jõhvi vangla. Samuti mõni huumoripreemia, mille võiks anda välja rahvusvahelisel naistepäeval, 8. märtsil.

Mailis Reps – naine nagu asjalik aurik  (sündinud 13. jaanuaril 1975)

Mailis Repsi kohta on teda tundvad tuttavad on öelnud, et igati tark ja tore naisterahvas. Seda, et ta Savisaart pole suutnud päevapoliitikast kõrvaldada, ei saa talle süüks panna. Isegi kaitsepolitsei ja kohus näevad sellega kurja vaeva. Kahju, et kandidaat Jõks või kandidaat Repsi mees pole Savisaare advokaat, see lisaks kampaaniale vürtsi.

Mailis tahab hirmsasti presidendina rahva muredega tegeleda ja iseenesest pole sellel soovil ju vigagi. Kuigi kodanike protsent pole just väga kõrge, kes president Mailist tahavad abivalmiks ja muretsevaks presidendiks, siis pole viga. Rahva tahet ei maksa väga ülehinnata, kunagi tahtsid Rüütlit, aga said Meri. Nüüd ei jõua ära kuulata, kui üllas riigimees Meri oli ja koguni lennujaam sai tema nime.

Sümpaatne on see, et suures osas laulab Mailisele kiidulaulu tema tarmukas erakonnakaaslane Kadri, kuigi tagasihoidlikkusega ei hiilga proua Mailis küll hoopiski mitte. Samas ei tohigi president olla ülearu tagasihoidlik ja leebe.

Mis Eestiga juhtub, kui Mailis saab presidendiks? Mitte midagi erilist. Kõige hullem on rahva jaoks see, kui ta kaotaks ära pingviinide paraadi, sest seda meeldib massidele televiisorist vaadata. Loodetavasti paneb uus rahvusringhäälingu juht talle aru pähe.

Keskerakond on üsna tüütu kooslus, aga et nad vapralt Mailist toetavad, on täitsa tore. Kuigi praegu toimuvat janti vaadates tundub üsna hea mõte, et presidendi võiks valida rahvas otse juhul, kui ka valimiskogu ei saanud hakkama ja siis riigikogu ta ametisse kinnitama, kui mingi eriti hirmus inimene juhtub rahvale meeldima.

Mailise nime võiks anda Eesti-Läti piiripunktile või Tallinna Sadamale.  

Eiki Nestor – väga hea diskor ja napsikaaslane (sündinud 5. septembril 1953.)

Sotside presidendikandidaat Eiki Nestorit ma tunnen väga hästi. Ta on tõesti tore mees. Kahju ainult, et sotsid omal ajal ei saanud hakkama Andres Tarandi presidendiks tegemiseks, kuid nüüd on ilus, et nad lugupeetud vanahärral võimaldavad rahulikult pensionipõlve pidada.

Eiki häda võib olla selles, et ta on liiga hea. Kunagi kui ma olin noor ja hakkaja toimetaja ja Eiki noor ning hakkaja minister, siis ta helistas mulle töö juurde uudisteagentuuri BNS ja ütles, et Kuus, see uudis, mis sa Eesti Päevalehest refereerisid, on täiesti vale ja selle kirjutanud ajakirjanik ei saanud midagi aru ja ajas kõik sassi ning kukkus mulle midagi seletama, millest mul polnud halli aimugi. Ma ütlesin Eikile, et kuule, ma olen üksi valvetoimetajana tööl, mul on kiire ja parandagu see uudis ise ära ja saatku mulle meilile. Eiki oli kohe nõus ja tegi asja ära. Selline president oleks ju täitsa tore, ei õiendaks ja õpetaks, vaid teeks ise ka midagi.

Tahaks, et Eiki oleks natuke tigedam, kui mõni poliitik on sigatsenud, mitte ei tolereeriks kogu aeg. Praegu on ta riigikogu esimees ja vahel võiks ta küll põrutada, kui mõni saadik tegeleb bensiini kokkuostu või lihtlabase nuhkimise ja valetamisega.

Eiki oleks täitsa okei president ja ilmselt taipaks ka mind vastuvõtule kutsuda. Aga see pole tähtis. Aga sotsid said kahjuks hakkama ainult sellega, et Eiki kandideerib riigikogus korraks ära ja siis jätkab Toompea spiikerdamist. Kui ta sai töötada Keila autobaasis osakonnajuhatajana ilma, et tal oleks olnud autojuhilube, siis see näitab, et tegemist on kergesti sotsialiseeruva isikuga, kes ei takerdu tühiasjadesse.

Tegelikult kõlbaks Eiki presidendiks küll. Eiki nime sobiks kandma Tallinna maaliinide autobussijaam või Heltermaa sadam, kuid kindlasti ka mõni jalgpallistaadion.

Mart Helme – kuri konservatiivne mõisahärra (sündinud 31. oktoobril 1949)

Mart Helme siit ilmast kahjuks lahkunud venda Reinu ma tundsin ja tema oli küll väga tore mees. Mardi puhul saan tugineda ainult vaatlusandmetele ja üldiselt võib tõdeda, et tema konservatiivsed vaated on küll pisut liiga rajud, aga pole hullu.

Mart alustas töist tegevust riigitruus ajakirjas Pioneer, esindas Eesti huve suursaadikuna Moskvas nagu ka Marina.

Mardi plussiks on see, et kui ta presidendiks saab, siis rahuneks kurjad rahvuslased maha ja neil oleks hea meel, et oma mees on pukis. Marti rahustab juba põhiseadus ja pole vaja muret tunda. Ilmselt oleks ta siis ise ka täitsa rahul ega hakkaks kindlasti homoseksualiste ning Aafrikas sündinud inimesi tuleriidal põletama.

Pealegi on Helmel väga tubli tütar, kes töötab Tammsaare muuseumis.

Minugipoolest võiks Mart saada Eesti presidendiks. Mõis on tal juba olemas ja pole vaja ka selle pärast muretseda, kuhu ta elama panna ning loodetavasti leiab ta endise bändimehena energiat teha midagi Eesti rokkmuusika hüvanguks ja õitsenguks.

Mardi tegevuse jäädvustamiseks presidendina meie ühiskondlikku ruumi piisaks tagasihoidlikust elusuurusest ratsamonumendist.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes. Praegu töötab ta ERRis uudisteportaali päevatoimetajana.