Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/12/05/3583249t1h3a0c.jpg)
Elva suvituskohana on Eestis laialt tuttav. Suvitamise tingimised, iseäranis kõdunejatele linnalastele, on siin head. Selge ja puhta veega järvekeste ja jõe kallastel kerkivad puhtad, kuivad liivakingud okaspuu metsa ja metsatutikestega üles, üsna meldivaid maastiku pilta sünnitades. Looduseline ümbruskond kosutab tervist, lahutab meelt, sünnitab ja teritab kunstimaitset.
Enne ilmasõda ilmus siia palju võõraid suvitama ja aitas sellega Elva elanikka majasid ja villasid rohkemaarvuliste võõraste vastuvõtmiseks ehitada. See nähtus on praegu seismas. Suvitajaid on kaugemalt vähe.
Majandusliselt ei ole alevis suuremat edu märgata. Näib, nagu oleks selles asjas elanikkude tiivad longus. Minu arvetes ei anna selleks mitte üksi suvitajate kasinapoolne arv põhjust, vaid siin on viga ka selles tehtud, et majaomanikud loomuvastaselt on talitanud ja oma alevi iseseisvust ignoreerinud.
Maa on Eesti inimese elu alus. Tööstus seisab teisel astmel, mida meil siin ei ole. Ta võiks aga siin küll õitsele lüüa, sest eeltingimisi selleks on. Suuremal osal elanikkudel maad ei ole; ainult majaomanikkudel on seda vaksamaa ehk paari suuruses. Kõik teised alevid Eestis on saanud ja võivad veelgi juure saada maad, aga Elva on ja jääbki ilma suurema maa-alata, sest ta ei olegi alev, tal ei ole selle õigusi. Mispärast? Elva ei ole ju ennast iseseisvaks aleviks, hulga majade ja elanikkude peale vaatamata, korraldada suutnud.
25.08.1920