ÜRO põgenike ülemvoilnik Filippo Grandi tervitab Sppria põgenikku Samar Barri ja tema perekonda, kes elab Ateenas.

FOTO: SCANPIX

Migratsioon domineerib jätkuvalt mitmete riikide poliitilistes aruteludes. Seda õigustatult: probleem mõjutab majandusi ja ühiskondi üle kogu maailma. Avalikku arvamust sel olulisel teemal kipuvad aga kujundama pigem emotsioonid kui faktid. Tulemuseks on migratsiooni riskide ja selle mitmete kasutegurite teemalise avaliku dialoogi puudumine, kirjutab ÜRO eriesindaja Peter D. Sutherland.

Eriti populistlikud juhid on olnud innukad migratsiooni aruteluga manipuleerima, kasutades ülespuhutud numbreid ja teisi liialdusi rahva hirmude kütmiseks. Selline ässitav retoorika tekitab otsest kahju immigrantidele – ka neile, kes on oma uues riigis juba kaua elanud. Ühendkuningriigis tõusis immigrantide vastastest vihakuritegudest teavitamine aasta lõikes juunis toimunud Brexiti referendumi eel ja selle järel 42 protsenti.

Migrantide hulka tajutakse valesti

Immigrantidevastase meelestatuse mõju küündib aga kaugel riigipiiride taha. Kui populistlik hirmutekitamine viib riigid välistavate ja protektsionistlike poliitikateni, on selle mõju globaalsele majandusele ja miljonite inimeste elatusvahenditele üle kogu maailma katastroofiline.

Nüüd on ratsionaalsete poliitiliste juhtide ja massimeedia ülesandeks tuua arutellu tagasi faktid. Vaja on avaldada nii riiki sisse kui välja liikuva migratsioonivoo reaalne statistika. Kodanikele peab selgeks tegema, et mitmed probleemid, milles immigrante süüdistatakse, pole tegelikult nende süü. Esile peab tõstma ka immigrantide suuri sotsiaalseid ja majanduslikke panuseid.

Brexiti hääletust ajendas moonutatud pilt migrantidega üleujutatud riigist, mida innukalt maalisid kõmuajalehed ja populistlikud poliitikud. Küsitlused aga näitavad, et enamikes riikides hindavad elanikud enda seas elavate migrantide hulka suuresti üle. Mõnes Ida-Euroopa riigis tajutakse moslemitest migrante kuni 70 korda arvukamalt tegelikest numbritest.

Tõsi on see, et oma kodumaalt eemal elavate inimeste osakaal on viimaste aastakümnete jooksul vaevu tõusnud,  7,5 miljardist inimesest elab väljaspool kodumaad umbes kolm protsenti. Viimase viie aasta jooksul on oma kodumaalt lahkunud 36,5 miljonit inimest, mis moodustab vaid 0,5 protsenti maailma rahvastikust.

Suurem osa ei migreeru kodust liiga kaugele

See, et kõik arengumaade elanikud püüavad jõuda rikastesse lääneriikide ühiskondadesse, on müüt. Need, kes tõesti migreeruvad, jäävad suure tõenäosusega oma regiooni. Euroopasse on ümber asunud vähem kui 1 protsent aafriklastest. Samal ajal on globaalse migratsiooni statistikas esindatud arvukalt arenenud riikide kodanikke – sealhulgas 4,9 miljonit Ühendkuningriigi kodanikku.

Väited, et migrandid on koormaks riiklikele eelarvetele, on sarnaselt ebatäpsed. Ühendkuningriigis toodavad immigrandid rohkem maksutulu kui nad sotsiaalabina välja võtavad.

Mitmed arenenud riigid hoopiski vajavad sisserändajaid. Üheksa kümnest kõige suurema üle 65 aastaste elanike osakaaluga riigist asuvad Euroopas. Kuigi tööstuslikud riigid kannatavad sageli lihttööliste puuduse all – Ungari kinnitas hiljuti, et riik vajaks tööturu lünkade täitmiseks 250 000 inimese jagu välistööjõudu -, pole immigrandid alati hariduseta. 2010. aastal oli 29 protsendil OECD riikidesse rännanutest ülikooliharidus.

Peale selle, et migrandid (ja pagulased) panustavad võõrustava riigi majandusse töötajate, ettevõtjate, investorite ja maksumaksjate näol, toetavad nad ka oma päritoluriikide arengut rahasaadetistega. Just rahasaadetised on mitmes arenevas riigis oluliseks SKP osaks, olles sageli ka suurimaks välisvaluuta sissetuleku allikaks. Rahasaadetised ei aita ainult maksta kriitilise tähtsusega importkauba eest, vaid lubavad riikidel eelarvetasakaalu parandades erakapitaliturul väiksema intressiga laenata.

Vaja on koordineeritud tegevust

Muidugi seondub migratsiooniga ka väljakutseid, kuid need on ületatavad. Vahemere pagulaskriisile, mis on üle Euroopa paanikat tekitanud, oleks saanud reageerida tõhusalt koordineeritud rahvusvahelise tegevusega, nagu on minevikuski tehtud. !970ndatel ja 1980ndatel aastatel tuli rahvusvaheline kogukond kokku, et ümberasustada üle miljoni vietnamlase. 1990ndatel aastatel surusid Balkani konfliktid oma kodudest välja peaaegu neli miljonit inimest ning Euroopa ulatas abikäe.

Tänapäeva poliitiline atmosfäär pole aga nii sõbralik. USA Vabariiklaste partei presidendikandidaat Donald Trump kujutab ellujäämise nimel põgenevaid Süüria pagulasi ohuna julgeolekule, kuigi praegune administratsioon on loonud põhjalikud taustauuringute protseduurid ning lubanud võtta majandusaasta lõpuks vastu 10 000 pagulast. Ungaris toimub aga oktoobris referendum Euroopa Liidu pagulaskvootide üle.

Samal ajal kui arenenud riigid võitlevad pagulaste eemal hoidmise nimel (Ungari puhul on juttu vaid paarist tuhandest pagulasest), majutavad arengumaad neid miljonites. Viis riiki, mis toodavad kokku alla 2 protsendi maailma SKP-st – Türgi, Jordaania, Pakistan, Liibanon ja Lõuna-Aafrika -, annavad peavarju peaaegu pooltele maailma pagulastest. Kuus maailma rikkaimat riiki – USA, Hiina, Jaapan, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik – toodavad kokku 60 protsenti maailma SKP-st, kuid on eelmise eesta jooksul vastu võtnud alla 9% pagulastest.

See ei ole aga kogemata. Aastatel 2010 - 2014 kulutasid Euroopa riigid üle ühe miljardi euro müüride ja piiride püstitamiseks. Need katsed uute piirete ehitamisega «kontroll tagasi saada» sunnivad migrante pöörduma ekspluateerivate smugeldajate poole, õõnestades sellega kaubandust ja koostööd.

Praeguse seisuga on kohale jõudnud vaid 7200 mitteeurooplasest pagulast 22 504-st, kelle Euroopa Liit lubas eelmisel aastal ümber asustada. Kõige haavatavamad migrandid – tuhanded saatjata lapsed – pole veel kohta leidnud. 1951. aasta pagulaskonventsiooni allkirjastanute juriidiliste kohustuste kõrval on tegemist inimlike väärtuste ja sündsustunde testiga, milles mitmed niinimetatud arenenud riigid on läbi kukkumas.

Neil riikidel on aeg mõista, et parim moodus tagada korrapärane migratsioon, on avada pagulaste ja migrantide jaoks juriidilised kanalid. Integratsiooni puhul saab mõne praktilisema takistuse ületada suuremate kohalike investeeringutega ning selgema valitsusosakondadeülese poliitika loomisega.

Inimesed on alati liikunud, olgu siis vabatahtlikult või olukorra sunnil. See ei muutu. On aeg lõpetada vastupanu ning hakata faktide toel seda haldama.

Peter D. Sutherland on ÜRO peasekretäri eriesindaja Rahvusvahelise Migratsiooni ja Arengu valdkonnas.

Copyright: Project Syndicate, 2016

www.project-syndicate.org