Juhtkiri: millist presidenti me vajame?

Foto: Urmas Nemvalts

Tänases lehes ilmub põhjalik usutlus ametist lahkuva presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, milles riigipea räägib lähemalt oma vaadetest nii maailmas toimuvale, meie riigi tulevikule kui ka presidendiinstitutsioonile Eestis. On hea, et sedavõrd olulisi teemasid, mis on presidendikandidaatide kahvatuks kujunenud debattidel leidnud pealiskaudset käsitlemist, mõtestab sügavamalt Eesti juhtpoliitik.

Toomas Hendrik Ilves annab mõista, et paljud praegused kandidaadid ei mõista Eesti Vabariigi presidendi rolli. Presidendi funktsioon on just eelkõige Ilvese ajal läbi teinud muudatusi, andes ära funktsioonid, mis olid Eesti presidendil näiteks 1992. aastal ja mida aktiivsemalt täitis Lennart Meri, kes on kunagi ammu öelnud, et president kujundab ise presidendi rolli Eestis.

Ilvesega võib nõustuda: a. D. 2016 oleks tõepoolest pentsik arvata, et Eesti Vabariigi president peaks ise oma ameti sisuga täitma. See on juba välja kujunenud ning jääb üle loota, et presidendikandidaadid mõistavad seda siiski.

Euroopas annab tooni saksalik parlamentaarne mudel, kus juhtiv roll on valitsusjuhil, ning ka Euroopa Liidus lahendatakse olulisemaid probleeme valitsusjuhtide kohtumistel. Ajad, mil president kujutas endast ersatsmonarhi, on jäänud juba Teise maailmasõja eelsesse aega. Nii jääbki presidendile tänapäeval tasakaalustaja ja vajadusel ka lepitaja roll.

Eesti poliitika ei vaja enam ammu presidendiinstitutsiooni kujundajaid, kuid vajab endiselt poliitilise kultuuri edendajaid, kes aitaksid meid lähendada nn vanadele demokraatiatele. Vastupidiselt 2006. aastal laialdaselt valitsenud ootustele, Ilves seda rolli välja ei kandnud. Järgmine president võiks võtta selles vallas teenäitaja rolli, et tõrjuda labasust, rumalust ja jõhkrust, mida kohtab meie, aga ka meiega enam-vähem samal ajal kommunistliku totalitarismi ikkest vabanenud riikide poliitilises kultuuris liiga palju.

Põhjusega leiab intervjuus Toomas Hendrik Ilvesega käsitlemist välispoliitika. Maailm, kus elame praegu, erineb põhjalikult maailmast, kus elasime aastal 2006, kui Ilves vannutati esimest korda presidendiks. See vana maailm näib nüüd tagasi vaadates turvalise ja ennustatavana.

Toonane lõimumispoliitika ja inimõiguste vallas toimuv tekitasid paljudes lootuse, et Euroopa muutub oma poliitilise ülesehituse ja üleüldise heaoluga ülejäänutele teenäitajaks ning tulevikus ei ole maailmas kohta konfliktidel ja kõik riigid austavad üksteist. Praegu Euroopa piiridel ja nende sees toimuv tekitab paljudes selle kodanikes ebakindlust: agressiivne Venemaa, hulk konfliktikoldeid meie kodumandri naabruses, aga ka laialdased muudatused läänemaailma sisepoliitikas, millest annab tunnistust populistlike jõudude jõuline esiletõus. Olukord, kus paljud kodanikud tunnevad, et nad on kõrvale tõugatud kaasreisijate rolli eliidi projektides, toetab seda tõusu, ning ka siin on vaja leida need, kes aitaksid rasketel aegadel tasakaalu leida.