/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/01/31/507998t1hb143.jpg)
Raviks on vaja raha, aga inimesi abita jätta me ei taha
Juhtkiri: ravikindlustuse rulett
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ravikindlustusega ei tasu hasartmänge mängida. Elu võib olla muretu, aga kui midagi tõepoolest juhtub, kui arstiabi on ühel hetkel tarvis rohkem, kui mahub mõiste «vältimatu» alla, siis küllap sooviksite olla Eesti inimeste enamuse hulgas, kellel on ravikindlustus. Kahe majanduskriisi ehk täpsemalt suure tööpuuduse aasta vältel on ravikindlustuseta inimeste arv kasvanud umbes 6500 võrra.
Ravikindlustuseta inimeste lood on erinevad. Sugugi kõik pole vaesed ja õnnetud igas mõttes. Ammugi pole tegu mingi eraldusjoonega korralike ja lootusetult allakäinud inimeste vahel. Küsimus on pigem selles, et kui sul pole tööandjat, kes ravikindlustuse paberimajanduse eest hoolt kannab, tuleb ise initsiatiivi üles näidata. Ja seda kõik ei tee.
Füüsilisest isikust ettevõtjana leiba teenides võib tunduda kaval ravikindlustuse arvelt säästa, sest üleliia pole raha kellelgi. Töötu olles võib jätta ametniku vastuvõtul käimata, sest sama ametniku juures enese «näitamas käimine» võib paista või ollagi tööleidmise mõttes tulutu. Häda on aga selles, et kaotades registreeritud töötu staatuse, kaob ka ravikindlustuse kaitse. Loovisiku seadusest on ammu räägitud, aga seda pole. Nii ongi suur jagu kunstiinimesi ravikindlustuseta. Ja siis muidugi inimesed, kes ongi kahetsusväärsel kombel tavaliste inimeste elurattast kõrvale jäänud, tänava ja kodutute öömajade vahele pendeldama jäänud.
Selles loos on kaks poolt. Raviks on vaja raha, aga inimesi abita jätta me ei taha. Tasuta on asjad ja teenused vaid näiliselt. Tegelikult maksab nende eest lihtsalt keegi teine. Nii nagu on suurenenud ravikindlustuseta inimeste arv, on kasvanud ka neile tehtud kulutused. On neid, kelle kohta kõik, kellel vähegi kaastunnet, ütleksid, et peamegi nende eest ühiselt hoolitsema. On vahepealseid juhtumeid ja on neid inimesi, kes häbematult korralike maksumaksjate rahaga loodud süsteemi arvel liugu lasevad ja ise sellesse ei panusta, ehkki suudaksid teha seda sama hästi nagu iga tavaline maksumaksja. Õiglaselt piiri tõmmata ei pruugi olla sugugi lihtne.
Riik maksab meil kinni vältimatu arstiabi. Omavalitsused maksavad ravikindlustuseta isikute perearsti juures käimise kulud ja just neil peaks olema kõige lihtsam saada ülevaadet, kes sellist abi tõepoolest vajavad. Teistpidi pole Tallinna ja Piirissaare rahakott ühe paksusega. Süsteemi korrastamiseks mõtlemisainet jagub ja parimatele mõtlejatele võite anda valimistel oma hääle. Üksikisiku seisukohalt on aga kõige olulisem teha kõik endast sõltuv, et oma ravikindlustuse paberimajandus korras hoida.