Jaak Valge: kas eesti rahvas jättis end tõesti ise vabadusest ilma?

Ajaloolane Jaak Valge Foto: Mihkel Maripuu

28. juunil Postimehes ilmunud kaalukas artiklis «Põhiseaduse sihik püsib kindlalt paigas» arutleb õiguskantsler Ülle Madise, kui elujõuline ja ajaproovile vastu pidanud on Eesti Vabariigi põhiseadus. Autor on veendunud, et riigivõimude tasakaal on Eestis paigas ja põhiseadus on tõhusalt toiminud, kirjutab ajaloolane Jaak Valge Nihilistis.

Lõpuks võtab Madise teemaks otsedemokraatia, väljendades seisukohta, et rahvahääletusi tuleks tarvitada väga ettevaatlikult – nende puuduseks on Madise arvates see, et «ühiskond lüüakse nende toel selgelt võitjateks ja selgelt kaotajateks».

Tavaliste seaduste rahvahääletusele panek põhjustaks Madise arvates pealegi suuri probleeme, alates sellest, kes ja kuidas tohib hiljem sellist seadust muuta. Õiguskantsler leiab, et kui rahvahääletusi üldse tarvitada, siis mitte seaduste muutmiseks, vaid riigielu küsimuste otsustamiseks. Kuid samas arvab Madise, et kaaluda võiks mõne arutleva demokraatia vormi meie põhiseadusesse lisamist, näiteks nii, et olulise riigielu küsimuse arutamiseks kutsutakse kokku ühiskonna struktuuri kajastavate kodanike esinduslik kogu, esitatakse neile faktid ja erapooletult sõnastatud poolt- ja vastuargumendid, ning seejärel hääletatakse ja tehakse otsus. Ning kui otsus nõuab põhiseaduse muutmist, tuleb seda ka teha.

Kodanike endi õigus algatada juriidiliselt siduvaid rahvahääletusi, nagu on võimalik kümnes Euroopa riigis, pälvib aga õiguskantsleri resoluutselt eitava hinnangu. Madise põhjendab asjaolu, et meie põhiseaduses rahvaalgatuse võimalust ei ole, ainult ühe, aga see-eest üsna omapärase argumendiga – Eesti väidetavalt kurva ajaloolise kogemusega -, sest, nagu Madise teatab, «mäletatavasti jättis rahvas end 1933. aasta rahvahääletusel muudetud põhiseadusega ise vabast ühiskonnast ilma».

Tohoh!

Esmalt märkigem, et isegi «kurva kogemuse» olemasolu ei tähendaks, et rahvaalgatus oleks edaspidi välistatud, nii nagu ei tähenda see, et kunagi on demokraatia kokku varisenud, seda, et demokraatiat ei tuleks üritada uuesti üles ehitada. Meil on tõesti kurb kogemus näiteks seoses Eesti Vabariigi välisministri Moskvas käiguga 1939. aastal, aga see kogemus ei tähenda, et ükski Eesti väliminister mitte kunagi Venemaale minna ega Venemaa juhtidega kohtuda ei tohi. Aga rahvaalgatusega seoses «kurvast kogemusest» rääkimine on küll arusaamatu.

Eesti 1920. aasta põhiseaduses oli rahvaalgatuse võimalus olemas. 25 tuhandel hääleõiguslikul kodanikul oli õigus nõuda, et seadus antakse, muudetakse või tunnistatakse kehtetuks. Sellekohane nõudmine pidi antama väljatöötatud seaduseelnõuna riigikogule. Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata, ning tagasilükkamise korral pidi eelnõu minema referendumile. Juhul, kui rahvahääletusest osavõtjate enamus kiitis eelnõu heaks, sai see seaduse jõu. Eelnõu tagasi lükanud riigikogu pidi aga laiali minema ning korraldada tuli uued valimised. 1923. aastal, pärast usuõpetuse rahvahääletust täpselt nii juhtuski. Rahvaalgatuse ja -hääletuse mehhanism oli töötanud laitmatult, nii nagu selle loojad olid ta kavandanud.

Kümme aastat hiljem, 1933. aastal võttis Eesti ühiskond aga rahvahääletusel vastu põhiseaduse muudatused, mida Madise nimetabki vabaduse äraandmiseks.

Kuid 1933. aasta põhiseadus ei toonud kaasa muudatusi kodanike põhiõigustes. Vastavad sätted jäid samaks, kui 1920. aasta põhiseaduses. Tagatud olid sõnavabadus ning ühinemis- ja koosolekuvabadus, ning loomulikult ka samasugune rahvaalgatusõigus referendumite korraldamiseks, nagu 1920. aasta põhiseaduses.

1933. aasta põhiseadusega seati sisse otsevalimisega riigipea ametikoht, kellele läksid osalt üle 1920. aasta põhiseadusega valitsuse pädevusse kuuluvad funktsioonid. Valitsus pidi olema nüüd vastutav nii parlamendi- kui riigipea ees. Riigikogu liikmete arvu vähendati 50-le, kuid parlamendi volituste aeg pikenes neljale aastale. Riigipea sai õiguse lõpetada riiklikel kaalutlustel riigikogu korraline istungjärk, samas aga võis nii riigikogu kui riigivanem kokku kutsuda parlamendi erakorralise istungi. Riigipea võis jätta seaduse välja kuulutamata ja saata selle parlamenti tagasi. Riigikogu võis aga omakorda muuta riigipea poolt antud dekreete.

On tõsi, et põhiseaduse muudatuse tulemusena tugevnes täitevvõim, ning võib arvata, et tänapäevaste demokraatia mõõdupuude järgi langes Eesti demokraatia kvaliteet tõepoolest. Kuid mingil juhul ei saa väita, et 1933. aasta põhiseaduse muudatuste heakskiitmisega referendumil anti ära vabadus. Pealegi ei muudetud põhiseaduse muutmise korda, seega jäi rahvale alles võimalus rahvaalgatuse korras 1933. aasta eelne status quo soovitud osas taastada.

See aga, et rahvas soovis täitevvõimu tugevdada, tulenes 1920. aasta põhiseadusest, mis andis parlamendile erakordse võimukülluse, kuid jättis täitevvõimule seadusandja partnerina väga vähe tegutsemisruumi. Teiseks, ning olulisemaks põhjuseks oli aga Eesti poliitilise eliidi käitumine erakordselt raskel 1930. aastate alguse majanduskriisi ajal. Majanduskriis ja Eesti nõrk keskklass muutsid ühiskonna, nii valijad kui valitavad, rahulolematuks ja heitlikuks. 1933. aasta eelsed valitsused olid väga ebastabiilsed: vähem kui kahe aasta jooksul toimus viis valitsusevahetust, seega keskmine valitsuste võimuoleku aeg lühenes viiele kuule.

Lisaks tegi parlamendi enamus rea poliitilisi vigu, menetledes erakordselt saamatult Eesti krooni kursi küsimust ja manipuleerides põhiseaduse muutmise rahvahääletuse tingimustega. Kõigele lisaks madaldasid poliitilise eliidi mainet kriisiaegsed teravad korruptsioonijuhtumid, mis tulid ilmsiks väga ebasobival ajal, ja andsid vihale «Toompea kamarilja» vastu kõvasti hoogu juurde. Võimu võõrandumise tulemuseks oli vabadussõjalaste rahvaliikumise populaarsuse kasv ja kompromissitu vastasseis vabadussõjalaste ja omavahel intriigitseva vana poliitilise eliidi vahel. Ühiskonna enamusele oli aga selge, et riik vajab stabiilsemat valitsusvõimu.

Põhiseaduse muutmine rahvaalgatuse korras täitevvõimu tugevdamiseks oligi selle olukorra väljundiks, ning just selliseks väljundiks, mis lubas ühiskonna rahulolematuse kanaliseerida õiguspäraselt, ning kui soovida spekuleerida, siis võiks väita, et sellise väljundi st rahvaalgatuse puudumine võinuks viia kodusõjani.

Referendumil kiideti muudatused suure häälteenamusega heaks ja uus põhiseadus hakkas kehtima 24. jaanuarist 1934. Riigikogu ja riigivanema valimised pidid ette võetama saja päeva jooksul. Loogiline on oletada, et pärast valimisi oleks poliitiline olukord Eestis rahunenud, sest ka majandusolukord oli hakanud paranema. Parlamenti pääsedes oleks ka vabadussõjalaste kompromissitus kindlasti vähenenud.

Aga enne valimisi, 12. märtsil 1934, panid Päts ja Laidoner toime riigipöörde. Parlamendi enamus kiitis pöörde esimese hooga heaks, teadmata kõiki selle motiive ja asjaolusid ning vähemalt osaliselt uskudes riigipöörajate kinnitusi. Ülle Madisele samaga vastata soovides võiks nüüd hoopiski väita, et meie oma riigivõim võttis meilt vabaduse, aga loomulikult pole ka see väide korrektne. Sügisel avaldas parlament riigipöörajate vastu siiski protesti, aga autoritaarvõimu peatada oli siis juba hilja. Nii ei võtnud meilt vabadust mitte rahvas ise referendumil, vaid ikkagi Päts ja Laidoner. Ning loomulikult kaasnes vabaduse kaotusega ka rahvaalgatusõiguse kaotus, mida siiamaani ei ole taastatud.

Peeter Kenkmann näitab oma artiklis (Kas 1933. aasta põhiseadus lubas autoritaarset valitsemist?, Tuna nr 3, 2009) selgelt, et paika ei pea samuti tihti esitatud väide, et 1934. aasta riigipööre ja autoritaarse valitsemiskorra kehtestamine said võimalikuks 1933. aasta põhiseadusese sätete tõttu. Riigipöörajad tarvitasid oma tegevuse õigustamiseks sätteid, mis sisaldusid juba 1920. aasta põhiseaduses või olid 1933. aastal üksnes vormiliselt muudetud.

Lõplikult jättis meid vabadusest ilma aga 1940. aasta juunipööre.

Rahvaalgatusel selles rolli ei olnud. Niisiis ei päde lugupeetud õiguskantsleri väide mingil kombel, ükspuha kui heatahtlikult seda mõtestada püüda.

Naaskem aga nüüd Madise teiste väidete juurde. Tavaliste seaduste rahvahääletuse võimalus ja kogemus, mida lugupeetud õiguskantsler küsimärgistab, on olemas paljudes riikides, ning pole alust arvata, et Eesti oleks mingi imeriik, kus see millegipärast suuri probleeme põhjustaks.

Kas aga rahvahääletustel «lüüakse ühiskond» võitjateks ja kaotajateks? Kui tahaks olla demagoogiline, siis võiks teatada, et viis presidendikandidaati, nagu hetkel päevakorral, «löövad ühiskonna» koguni viieks, ning neist ligikaudu neli viiendikku on kaotajad, sest presidendiks saab ainult üks. Aga samuti «lööb ühiskonna» ju «võitjateks ja kaotajateks» ka riigikogu oma hääletustega.

Ent mulle tundub, et selles «võitjate ja kaotajate» mõttekäigus peitub ühiskonna alahindamine. Pole mingit alust arvata, et referendumi mittesoovikohase tulemuse saanud kodanike osa end pikka aega kibedate kaotajatena tunneks. Kui 2003. aasta Euroopa Liitu astumise referendumil vähemusse jäänud kolmandik kodanikke end tõesti nii tunneb, siis pigem selle pärast, et argumentide esitamise võimalused olid tollel referendumil karjuvalt ebavõrdsed. Poliitikute tagatoaotsuseid on hoopis raskem sallida, kui mittesoovitud tulemust referendumil võrdsete võimaluste korral. Mina ei kahtle, et meie ühiskonnas sellist sallivust ja tarkust jätkub.

Madise ettepanek aga, kaaluda meie põhiseadusesse mõne arutleva demokraatia vormi lisamist, sel moel, et mõne küsimuse arutamiseks kutsutakse kokku ühiskonna struktuuri kajastavate kodanike esinduslik kogu, kus siis hääletatakse, tähendab ju samuti «ühiskonna löömist» võitjateks ja kaotajateks, kui Madise just ei eelda, et kõik esinduskogu liikmed ühel meelel on.

Idee iseenesest on aga minule üsna arusaamatu, kui selle taga ei ole just soov otsedemokraatia küsimuses segadust tekitada. Küllap saab õiguskantsler suurepäraselt aru, et keegi ei hakka kunagi tõsiselt kaaluma mingi uue kodanike põhiseadusliku esinduskogu loomist. Miks peakski tarvitama tundmatut, kahtlast ja selgelt manipuleeritavat vormi ühiskonna arvamuse edastamiseks, kui meil on olemas Šveitsi ja veel paljude riikide, sh meie omaenda kogemused otsedemokraatia tõepoolest töötavate mehhanismide rakendamisest? Pealegi meenutab Madise toodud mudel vägagi meie Jääkeldri-Rahvakogu protsessi, ning sel puhul on tõesti asjakohane öelda, et meil on olemas negatiivne ajalooline kogemus. Kuid mitte ühiskonna enamuse arvamuse tõttu, vaid selle arvamusega poliitilise manipuleerimise tõttu. Meenutagem, et toona soovitud reformide hulgas oli just rahvaalgatuse taastamine kõige populaarsem.

Hoopis tõsisem on aga Ülle Madise arvamus, et referendumeid võiks tarvitada seaduseelnõude asemel riigielu oluliste küsimuste otsustamiseks. Sügisel organiseerib otsedemokraatia edendamise sihtasutus Terve Rahvas järjekordse konverentsi, kus neid küsimusi analüüsime. Oleks tore, kui lugupeetud õiguskantsler diskussioonipaneelis osaleks. Ootame ka teisi kriitikuid, eriti üht poliitikut, kes otsedemokraatiale oma vastupropagandaga pidevat reklaami teeb. Siinkohal lubatagu lehvitada Teile, Eiki Nestor!