:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Laulvast revolutsioonist pärit vabaduselaulud said jällegi üle korratud, 25. korda. Kas lauluviisid on olnud õiged ja sõnad peas – sellele said anda hinnangu kõik vabaduseaja peaministrid. Kuigi mõni ajab jonnakalt oma laulujoru, on suures plaanis eestlased ikkagi üks ütlemata andekas laulurahvas, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
20. augusti lähenedes läksid poliitikud ja arvamusliidrid pöördelisi sündmusi meenutades jällegi pöördesse – kus sepistati rohkem vabadusele viinud võtit, kas Tallinnas või Moskvas ja kelle panus selle nimel oli ikkagi kõige suurem. Eks tööd selle nimel tehti nii Toompeal kui ka Kremlis, kuid Jaak Jõerüüt lõpetas selle vaidluse kiiresti – meie iseseisvuse taastas rahvas. Kaunishinged on koguni öelnud, et Eesti rahvas laulis ennast vabaks.
Tõepoolest, laulvast revolutsioonist sai evolutsioon, mis on Eesti viinud mitte ainult Lennarti ristikesena Washingtoni Valge Maja gloobusele, vaid kõige integreeritumaks Põhja-Euroopa riigiks. Igava põhjala kombe kohaselt kulgesid ka kõigi endiste peaministrite ärakuulamised.
EDGAR SAVISAARE olukorda valitsusjuhina peetakse kõige dramaatilisemaks, kuna tal tuli lõpetada nõukaaegne riigielu korraldamine ja sobitada see vaba Eesti tingimustesse. Dramaatikat jagus – kasvõi Moskva putšipäeva öösel Savisaare Soomest Tallinna toimetamine kaatriga, kusjuures Andres Tarand pidas tema eemalviibimist Eestile isegi kasulikuks.
Intervjuud andes mängis kogenud Savisaar oma rolli hästi välja, olles rõhutatult vaoshoitud. Kriminaalfilmidest on tihti kuuldud fraasi – kõike, mida ütled, võidakse kohtus sinu vastu kasutada. Kõrva jäi kriipima Savisaare väide, et Tallinn ongi Euroopa (järelikult ülejäänud Eesti mitte).
TIIT VÄHI puhul leidis veel kord kinnitust siinkirjutaja teooria Vähi pöörijoonest (kes vaatas läände, kes itta, Postimees 18.07.2016) – kui Laar pidas oma valitsuse tähtsaimaks otsuseks NATO liikmesuse taotlust, siis Vähile meenusid kõigepealt tema head suhted Venemaa peaministri Jegor Gaidariga ja koos venelastega juba tänapäeval endale rajatud Sillamäe sadamat ei saanud ta kuidagi mainimata jätta. Märkimisväärseks tähiseks pidas Vähi siiski rahareformi. Ei saa vastu panna kiusatusele tuua seda veel kord eeskujuks haldusreformi üritajaile.
ANDRES TARAND on ajalukku läinud muheda jõuluvana-peaministrina. Teadagi, vaidlused riigipiiri asukoha üle ei lõppe enne, kui viimane piiripost on maas (kui ka siis). Piiri vaidlustajail on aga hea näidata näpuga Tarandile, kes julges avalikult välja öelda kibeda tõe – Eestil ei ole Venemaale territoriaalseid pretensioone (Setu valla sepistajad – olge valmis!). Positiivseks pidas Tarand ja ettenägelikult õigeks on osutunud vastu võetud säästva arengu seadus. Kahjuks pole eriti enam arengut, mida säästa.
MART LAARILE kukkus võim ootamatult sülle, kui Isamaa oli esimestel vabadel valimistel teinud üllatava tulemuse. Üllatada oskas aga Laar konkurente radikaalsete reformidega, mis pani isegi Tiit Vähi hambaid kiristama. Oma teisel valitsemisperioodil sai Laarile saatuslikuks ülemeelikusehoos Savisaare pildi tulistamine. Sealjuures oli sümpaatne Laari ülestunnistus, et ta oleks ikkagi tulistanud, kui oleks päris kindlasti teadnud, et pildil on Savisaar. Ajaloolasena oskas Laar sõnastada oma valitsemise kreedo – et ei korduks 1939–1940. Ja selle kindlustamiseks sobis NATOga liitumistaotlus kenasti.
MART SIIMANN ajas tasa ja targu vähemusvalitsuse vagu, viies Eesti ELi laienemise esimesse vooru. Temalt tuli ehk ainuke uudisväärtus – nimelt, võttis Siimann Siim Kallaselt ja Eiki Nestorilt pensionisammaste «ehitaja» aupaiste ja tagastas selle tegelikule omanikule Ardo Hanssonile.
SIIM KALLAS oskas NATOga liitumise kutse oma lobeda jutuga enda arvele kirjutada, arvates, et justnimelt tema head suhted George W. Bushiga olid otsustavad. See on muidugi targa poliitiku retoorika, mis peaks kaasa aitama häälte kallutamisele eelseisvatel presidendivalimistel. Teisalt on Kallas jätnud endast rabeda maine koalitsioonipartnerite valikul ehk liiga soojade suhete tõttu Keskerakonna ja Savisaarega.
JUHAN PARTS tuli võimule Res Publica aplombiga, kuid õnnetuseks teised erakonnad ei saanud uuest poliitikast aru ja see tõi kaasa inetuid nägelusi. Parts püüdis kõigest jõust õigustada, et loosung – Kodukulud alla! – oli igati õige mõte, kuid sihik oli viltu ja see tarkus ei jõudnud rahvani. Partsil oli seevastu õnne lõigata teiste külvatud vilju – liitumispidustused NATO ja ELiga.
ANDRUS ANSIP esines tõelise pronksmehena, kelle kulm ka ei liigu kogu oma igavikulise valitsemisperioodi kuulutamisel ainuõigeks õnnestumiseks. Pronkssõduri teisaldamine andis Ansipile eluaegse indulgentsi. Igatahes luban fooliummütsikese ära süüa, kui keegi ajakirjanik suudab pigistada Ansipilt välja mõne oma vea tunnistamise.
Laulev revolutsioon jätkub Kaarma maalinnal
Siinkirjutajal oli võimalus laulda koos rahvaga vabaduselaule Kaarma maalinna öölaulupeol, mis toimus seekord 15. korda. See on nagu olümpiamängude tuli, mis põleb kogu mängude ajal – nii hoitakse Kaarma maalinnal vabaduselaulud pidevalt käepärast soojas.
Kaarma öölaulupeol sai selgeks, et meie vabadus kestab senikaua, kuni rahval on laulutuju. Praegu õnneks on. Legendaarne Heinz Valk lausus pidupäeval, et Eesti suurim saavutus on meie muusikakultuur. Kuigi eestlastel on sageli kombeks laulda igaühel omal viisil, on tähtsaim, et laulusõnu ei unustataks, põhilisi sõnu – meie põhiseaduse sõnu.
PS Siinkohal lehvitan Ahto Lobakasele, kes temale omase enesekindlusega arvas teadvat saates «Olukorrast riigis», et Eesti vaid lehvitas juhusele ja vabadus saabus meile kandikul iseenesest kohale!
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».