Tiia Kõnnussaar

FOTO: Erakogu

Põhjamaad kui võimalik kultuuriline ja poliitiline mudel ei ole Eesti mõtteloos uus vaatenurk: see ulatub tagasi 20. sajandi algusesse ja kaugemalegi, mil rahuarmastavat Põhjalat peeti tähtsaks alternatiiviks Vene ja Saksa mõjudele. Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja Tiia Kõnnussaar teeb kokkuvõtte arvamuslugude konkursist.

Eesti kirjandus- ja rahvaluuleteadlane, kirjanik August Annist kirjutab Eesti Vabariigi algusaastail essees «Meie ilmast ja meie ilmavaatest» (1923): «Mida enam aga meie iseseisvat arengut oma väevõimulise ja ka vaimse ainuvalitsusega on rikkunud ja seda veelgi teha ähvardavad kaoslik vene ja üleuputav saksa kultuur, seda enam peame vastukaalu otsima kaugemalt Lääne-, eriti aga Põhja-Euroopast, Skandinaaviast, Soomest. Meie tulevik on Põhjamaadega koostöötamises!»

Sel vaatenurgal oli toetajaid nii Eesti haritlaskonnas kui ka poliitikute hulgas; näiteks on Soome silla ehitamise eestkõnelejad olnud Jaan Tõnisson ja Johan Laidoner.

Põhjala-teema on Eesti iseseisvuse taastamise järel ikka ja jälle üles kerkinud. Kuuluvuse üle Põhjala riikide hulka on arutlenud ka Eesti tipp-poliitikud. Naabrite eluolu jutuks võtta on põhjust: põhjamaade fenomen – heaolu, võrdsus ja innovatiivsus – on tähelepanu äratanud kogu maailmas.

Tartu Ülikooli eetikakeskus kuulutas tänavu mais koos vabariigi presidendi kantseleiga välja rahvusvahelise arvamuslugude ja -fotokonkursi, et Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva puhul kutsuda kaasa mõtlema, kas alguses, üle saja aasta eest sõnastatud eesmärk kõnetab meid endiselt.

Konkursile esitati 36 tööd. Kirjutajate hulgas oli gümnaasiumiõpilasi, õpetajaid, arste, kirjanikke, teadlasi ja teiste elualade esindajaid; paljud neist resideerivad mõnel põhjamaal; kirjutati eesti, rootsi, taani ja inglise keeles. Žürii hindas nummerdatud töid anonüümselt; taani-, rootsi- ja ingliskeelsed tööd aitas hindamiseks eesti keelde tõlkida Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž.

Laias laastus võib kirjutajate hoiakud jagada kolmeks. On neid, kes leiavad, et Eesti juba ongi põhjamaa. On neid, kelle meelest meil on põhjamaadelt mõndagi õppida, ent meeles tuleks hoida ka oma tugevaid külgi. Ja on neidki, kes arvavad, et Eesti asukoht piiririigina on unikaalne; võiksime lõpuks tunnistada, et kuulume Ida-Euroopasse ning oma erilisust väärtustada.

Jakob Buhl Taanist analüüsib oma essees Põhjala vaimsuse kujunemist: heaoluühiskonnad Skandinaavia riikides ja Soomes ei tekkinud tühjalt kohalt. «Taanit on üheksateistkümnenda sajandi jooksul mitu korda rabanud saatuslikud lüüasaamised, nt Preisimaal ja Austrias 1864, mil Taani riik kaotas 2/5 oma pindalast ja ligi kolmandiku elanikkonnast,» kirjutab Buhl. «Nüüd tuli päästa, mis päästa andis, vaja oli kogu Taanit ja kõiki taanlasi; see tõi aga ajaga kaasa reforme sotsiaalvaldkonnas ja muutustel oli lai poliitiline toetus. Kaasaegset Taanit aitasid üles ehitada rahvuslik ärkamine (eriti Grundtvig ja Kold), rahvavalgustus ning ametiühingud, vabakirikud, kogudused, põllumajanduslikud osaühingud, rahvaülikoolid, vabakoolid jm. Tähtsad olid nii rahvas, osaühingud kui ka kodanikuühendused, mida nimetatakse ka tsiviilühiskonnaks – mitte riik üksi.»

Samal teemal arendab oma mõttekäiku Mikko Lagerspetz, tuues esile põhjamaade ja Eesti erinevuse: eestlaste kogemus riigivõimuga on oluliselt teistsugune. «Usulised ja rahvuslikud liikumised /.../ on tuttavad nii Eesti kui ka Põhjamaade 19. sajandi ajaloost,» kirjutab Lagerspetz. «Erinev oli aga nende suhe võimukandjatesse. Põhjamaades ei olnud rahvaliikumiste vastas mitte monoliitne riigivõim, vaid selline, mida oli võimalik poliitilise tegevuse kaudu mõjutada. Eestis kujunes rahva ja riigivõimu vahel vastasseis.» Teisisõnu, kodanikuühiskond, mis Põhjamaade ülesehitamisele olulisel määral kaasa on aidanud, jäi Eestis pikaks ajaks allasurutud ja väheväekale positsioonile.

Kas Eesti on Põhjamaa, kuulub Ida-Euroopasse või on üks Balti riikidest? Arvatakse nii ja teisiti. Eestlasliku talupojatarkusega leitakse ka, et Eesti ei peaks ilmtingimata kuhugi kuuluma või kellegagi sarnanema. «Mäletan, kuidas lapsena palusin emal endale Pipi patse teha,» kirjutab Jane Saks. «Nüüd, 25 aastat hiljem, paluvad lapsed minult sama asja – Pipi patse. Ja me – nii mina, mu ema kui ka tänapäeva lapsed – teame, mida see tähendab. On midagi, mis seob meid põhjamaadega elupäevade lõpuni. Ent ometi pean meid erinevaks, teistsuguseks; oleme eestlased oma mõtete, kommete, tavade ja harjumustega. Ma olen uhke meie inimeste, kultuuri ja maa üle. Seda ei pane teistega ühte patta, kuid võõraks ka ei soovi jääda. Palun midagi vahepealset.»

Põhjamaade retsept on komplitseeritud, leiab Marit Sirgoja. «Suhtun skeptiliselt eestlaste püüdu kleepida oma näo ette põhjamaa mask. Väikese perifeeriariigina oleme äärmiselt õnnelikus positsioonis: meie kuklas ei ole maailma puurivat pilku; me ei pea olema heaolu tootvad eetilised kangelased. Meil on aega atra seada, et kujundada välja päris oma sisemine loogika; peame sügavalt endasse vaatama ja küsimus küsimuse haaval otsustama, kus me oma väärtustega oleme. Ning alles seejärel ühiskonna suunamiseks sobivad vahendid valima.»

Valdav osa kirjutajaid leiab siiski, et meid seob põhjamaadega palju: kõigepealt muidugi nii geograafiline asend kui ka, naljatamisi öeldes, kehv ilm. «Eestil on põhjamaa riikidega ühine ajalugu ja loodus ning juba praegu on koostöö tihe. Seega, miks ei võiks ka Eesti olla osa iselaadset Skandinaavia risti kandvate lippudega põhjamaa riikidest? Isegi kui juriidiliselt jääb Eesti Põhjala ühtsusest eraldatuks, on ta minu jaoks alati põhjamaa. «Põhjamaa, me sünnimaa, hinges sind ikka kannan ma…»,» kirjutab gümnasist Kristiina Elisa Adson poeetiliselt.

Uue, maailma näinud põlvkonna konkursilood kinnitavad, et juba tuntaksegi end Põhjamaade kodanikuna. «Muidugi olen ringi käinud põhjamaades: Islandil, Norras, Rootsis, Soomes,» kirjutab 9. klassi õpilane Jasmiin Üpraus. «Islandil, selgel, veetleval, külmal, salapärasel maal veetsin kokku ühe kuu. Seal õppides mõistsin, kui sarnased ja omanäolised põhjamaad on: puhtad, vabad, lahked, targad, ehedad, kindlad, kanged ja karged. Ma taipasin, et me oleme tõesti nagu üks nende seast, ja ma arvan, et nende 25 aastaga oleme meie, eestlased ja Eesti riik, põhjamaastunud.»

Mõne kirjutaja meelest on aga põhjamaadeni veel tükk maad minna. Greete Eluri analüüsib Taani ja Eesti sarnasusi ja erinevusi. «Üks erinevusi on ühiskonna tasapinnaline struktuur Taanis – harva võib näha, et juhid saabuvad BMWga peaukse juurde ning istuvad suletud kabinettides. Igaühte kutsutakse eesnime pidi, hoolimata sellest, kas ta on kolleeg või juht.

Miks pannakse Taanis kauplused ja firmad kinni kell 16? Esiteks seetõttu, et tunnitasu on kõrge. Teiseks, et perekonnad saaksid koos veeta kena hygge õhtut. Ametlik töönädal on Taanis 37 tundi, üks lühemaid Euroopas. Eestlased, vastupidi, töötavad kauem. Et palkade ja elukalliduse vahel on disproportsioon, pole elu nii pingevaba.»

Islandil elav Tui Hirv kirjutab: «Maailma Majandusfoorum on Islandi mitmel aastal valinud maailma kõige võrdõiguslikumaks riigiks. Selle teadmise valguses mõistate ilmselt ka hämmeldust, millega ma loen Eesti ajalehti. /.../ Martin Helme vastus noorele naisajakirjanikule levis kui kulutuli ja äratas teravat vastukaja. Islandil oleks tema poliitiline karjäär päevapealt läbi. Suuresti sääraste seisukohtade prevaleerimise tõttu avalikus arutelus jookseb Eesti praegu haritud sünnitamisealistest naistest pidurdamatus tempos tühjaks.» 

Kirjutajate valdavat hoiakut sobib iseloomustama katkend Pärtel Peeter Pere kirjutisest.

«Eesti on Põhjamaa,» kirjutab Pärtel Peeter Pere. «Meil on mitmed põhjamaadele iseloomulikud tunnused: kõrge arvutikirjaoskus ja hea infrastruktuur, korruptsiooni madal tase, väga hea inglise keele oskus, suurepärane haridus, lugupidamine isikuvabaduse ja eneseteostuse vastu, isikutevaheline usaldus, ajaloolised sidemed ja elulaad. /.../

Kui Eesti tahab, et teda tunnustataks põhjamaana, ei pea ta pelgalt järgima Skandinaavia eeskuju (jalgrattateed, parem tasakaal töö ja isikliku elu vahel, sotsiaalkindlustus, sallivus ja arenguabi), vaid eelkõige panustama põhjamaade koostöösse aladel, kus on vaja abi. Me peaksime võtma juhtrolli ja esitama programmi oma põhjamaade naabrite jaoks. /.../ Praegu on hoogu ja on avatud võimaluse aken. Kui väike on paindlik ja kui ajalugu on meile midagi õpetanud, on Eesti edukas selliste momentide tabamisel.»

Konverents Eestist ja põhjamaadest

* Täna leiab Tallinnas Kumus aset Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäevale pühendatud konverents «Eesti JA põhjamaad, Eesti KUI põhjamaa?».

* Ettekannetega esinevad Bi Puranen, Anu Realo, Valdur Mikita, Mart Kuldkepp, Stein Kuhnle, Meik Wiking. Paneeldiskussioonil osalevad Marina Kaljurand, Margus Tsahkna, Jevgeni Ossinovski, Marju Lauristin, Mikko Lagerspetz ja Margit Sutrop.

* Samas antakse üle preemiad TÜ eetikakeskuse ja vabariigi presidendi kantselei korraldatud arvamuslugude ja -fotokonkursi parimatele.

* Arvamuslugude konkursi täiskasvanute vooru lugusid hindas žürii kooseisus Madis Kanarbik, Kristel Engman, Irene Käosaar, Kersti Lepajõe, Merle Maigre, Erik Puura, Juhani Jaeger, Fagira de Morti, Aro Velmet, Henri Kõiv, Tiia Kõnnussaar.