Emma Juslin: Euroopa ühistest alusväärtustest rääkimine on halvaendeline

Veel mullu novembris saabus Taanist iga päev Malmö Hyllie raudteejaama suur hulk Euroopasse tulvanud põgenikke, mistõttu kehtestas Rootsi valitsus riikide vahel dokumentide kontrolli. Foto: AP/Scanpix

Postimees avaldab arvamuslugude konkursi «Eesti JA põhjamaad – Eesti KUI põhjamaa?» võidutöö, milles autor, soomerootsi kirjanik Emma Juslin arutleb, kuidas ja miks on põhjamaades hoiakud seoses rändekriisiga muutumas.

Ühel septembrilõpu õhtul naasen Eesti läänerannikule; tulen Prantsusmaa-reisilt, on 2015. aasta, olen Eestis elanud kolm aastat. Panen oma raske seljakoti maha, lehed sahisevad vaikselt mu kulunud kingataldade all, otsekui alistudes oma saatusele, peatsele kõdunemisele. Enne kuuri puude järele minekut otsustan posti ära tuua. Kirjakastid asuvad 1870ndate paiku ehitatud kõrges eas puumaja välisukse kõrval. Maja seintel, põrandail ja laetaladel on näha jälgi, mille on jätnud elusündmused ja eripalgeline ajalugu, mis on – mõnikord hiilivalt, justkui häbenedes – siin üle lävepaku astunud. Inimeste jäetute kõrval jäävad ajaloo jäljed kahvatuks.

Justkui mu enda vari, mis aimub tuhmis sügisvalguses, jälitab mind üle läve astudes mõte: kollektiivset ajalugu loome ja hoiame me kõik, üheskoos. Vaikiv häbi on minu, aga ka sinu oma.

Tumerohelises postkastis on arved, üks postkaart ja kahe nädala ports reklaame, muuhulgas Rimist, Bauhofist ja Maximast. Muu posti hulgast leian poliitilise pamfleti ja see ei jäta mind ükskõikseks. Libistan kasvava kõhedustundega pilgu üle teksti, tõlkides põhisõnumi umbkaudu eesti keelest rootsi keelde.

Üheskoos suudame me massiimmigratsioonile vastu astuda!

Pistan pamfleti reklaamihunniku alla ja lähen õue, kuhu jäid mu pagas ja lapsevanker. Vaatan ringi. Väikese rannalinna kvartal on inimtühi ja vaikne. Kaugemalt kostab rannale veerevate lainete loksumist.

Mis massiimmigratsioonist te räägite? küsin endalt, sest ei näe kedagi teist, kellelt küsida. Milline massiimmigratsioon? Kas te peate mind silmas või?

See vastamata küsimus ei jäta mind maha, kui tassin kotte kulunud verandale, kui lükkan magava lapse vankriga majja ja hakkan maalilise päikeseloojangu valguses ahjupuid tuppa tooma. See küsimus vallutab mu teadvuse nii, nagu püüab ämblik võrku saaklooma. Ämblikuvõrguga võrreldes tundub teadvus võimetu: keel ei suuda enam edasi anda seda peataolekut, mille valitsev ühiskondlik retoorika on loonud Põhjamaades, paljudes teistes Euroopa Liidu riikides ja nüüd äkitselt isegi Eestis.

Kirjanikuna tean hästi, kuidas sõnu, väljendeid ja retoorikat tarvitatakse ja kuritarvitatakse. See sõnade kuritarvitamine meenutab Orwelli uuskeelt, ent isegi too düstoopiline keel jääb praeguse poliitilise diskursuse iseloomu edasiandmisel mannetuks. Uuskeelt kuritarvitati võimu huvides, kuid tänapäevastes killustatud ja individualiseerunud ühiskondades niisugune võim harilikult puudub.

Ei ole Suurt Venda. Keegi ei vaata sind, kuid kõik tahavad olla nähtavad. Ideoloogiliste vastandumiste ajastu on möödas ja tundub, et selle asemele on tulnud alternatiivideta neoliberalism koos üha digitaliseerituma infoühiskonnaga.

Sellel taustal võim teiseneb. Poliitikutest on saanud vabaturu marionetid, uuskeel erastatakse ja allutatakse konkurentsile nagu institutsioonidki. Eestis on see areng toimunud kiiresti – üleminek riiklikult ette kirjutatud plaanimajanduselt niinimetatud vabaturule.

Kuid miski pole ühesuunaline ja muutlikes oludes tuleks hoida tasakaalu. See nn vaba turg on agaralt muudetud väljapääsmatuks olukorraks vaesematele, kergesti haavatavatele ja vähemuses olijatele. Vaba turg juba iseenesest tähendab orienteeritust võistlusele, mis välistab solidaarsuse ja soodustab enesekesksust. Lootusetus, mida tunnevad kõrvale jäänud inimesed, kasvab ka noorte hulgas. Pessimism toidab uusfanatismi kasvu ja selle pinnaseks on enese kodutuna tundmine maailmas ja juurtetus ühiskonnas.

Niisugune areng on nähtav Soomes. Olen teiselt poolt Soome lahte jälginud, kuis parempoolne valitsus lammutab järjekindlalt põhjamaade heaolumudelit tükkideks, kild killu järel. Võõraviha kasvab ja kõrvale jäetud inimesi ei kuula sageli keegi. Kas pole mitte meie moraalne kohustus lasta hääletutel end kuuldavaks teha inimestena, mitte vaikiva statistikana?

Ehk olen tihtipeale naiivne, kuid ma tahan näha hõõgumas kas või väikesi lootusesädemeid. Tahan Euroopa Liidus kuulda teistsuguse retoorikaga dialoogi. Lõpetage, tahan öelda, lõpetage meie uputamine kulunud fraaside merre. Lõpetage jutt, et EL on laev, mis on tülidest tekkinud lekkivate aukude tõttu uppumas.

Ärge rääkige pagulasprobleemist: oli aeg, kui räägiti juudiprobleemist, kas olete selle juba unustanud? Kas ELi põhimõtteks ei olnud mitte kindlustada, et ajalugu ei korduks ning et inimõigused on vaidlustamatud?

Ma olen liiga noor, et mäletada Berliini müüri langemist, mis seostub nõukogude süsteemi lagunemisega ning Eesti iseseisvuse taastamisega aastal 1991. Kui olin üheksa-aastane, uppus Läänemerel reisiparvlaev Estonia. Seda mäletan terava selgusega, ehkki mu kurbusetunne jäi ähmaseks. Oli samuti septembrilõpu päev, olin vanaema juures. Ta seletas, et Estonia katastroof sarnanes Titanicu ja jäämäe kokkupõrkega. Kõik toimus väga kiiresti, ütles mu vanaema mahla ja küpsiseid lauale pannes. Kui inimesed said aru, mis lahti on, oli juba liiga hilja.

Ma mõtlen, kas vanaema – ja pigem siis tema kui üldse keegi – sai aru, mida tähendab «kui inimesed mõistsid, mis lahti on, oli juba liiga hilja». Mu vanaema vanemad põgenesid Soome samal aastal, kui Nõukogude Liit välja kuulutati, nad emigreerusid piirkonnast, mis kuulub praegu Usbekistanile. Nad pääsesid teisitimõtlejate tagakiusamisest, mis oleks neid ees oodanud.

Vanaema tädi ja tädi pere, kes jäid sinna, kadusid jäljetult Stalini kõige ulatuslikuma puhastustöö ajal 1937. aastal. Tänaseks ei ole neist midagi alles; neilt võeti nende inimlikkus ja nad muudeti statistikaks. Ainus, mis neist on jäänud nagu kummituslik sosin minevikust, on üks postkaart. Olukord on ebastabiilne, peame minema põranda alla, seisis seal, saadame uue aadressi hiljem. Uus aadress jäi tulemata.

Umbes kakskümmend aastat pärast Estonia laevahukku seda pamfletti lugedes tunnen samasugust kurbust, sama abstraktset. Nagu aastaajad Põhja-Euroopas, ei kulge ka ajalugu mitte lineaarselt, vaid kordustega.

Olen sügavalt pettunud poliitilises diskursuses, mis on päevakorral Soomes, minu kodumaal. Rootsis toimub areng samas suunas. Kaua olen Eestit pidanud progressiivseks riigiks, mis on humaanne ja kätkeb endas lugematuid võimalusi. Üks hale pamflett ei muuda minu positiivset suhtumist Eestisse, kuid see võib panna küsima fundamentaalseid küsimusi.

Mul on Eesti suhtes lootusrikas usk, et kuigi riik on olnud pidevalt geograafiliselt haavatav ja siinsesse mulda on minevikus külvatud konflikte ja sõdu, suudab ta Euroopa Liidule esitatud väljakutse vastu võtta väärikamalt kui põhjamaad. Osalt seetõttu, et problemaatika on Eestile värske: kuidas peaks Eesti suhtuma pagulastesse ja migrantidesse?

Kas on võimalik hoiduda järgimast põhjamaade arenguid? Kas Eesti oskab õppida Rootsi integratsioonipoliitikast? Poliitikast, mis on tekitanud immigrantide getosid – suletud kogukondi nagu, hoiatava näitena, Malmö Rosengård. Iseloomulikult paisuvad Rootsis natsionalistlikud liikumised eesotsas rootsidemokraatidega.

Juba 2009. aastal väljendus partei esimees Jimmie Åkesson islamikriitiliselt, väites, et Rootsi suurim välisoht on moslemid. Samasugune retoorika on leidnud kõlapinda kõigis põhjamaades. Parteid, mis seisavad suletud piiride ja nn traditsiooniliste pereväärtuste eest, on saavutanud ootamatult suure poliitilise võimu. Naasnud on natsionalism, mis kannab küll teistsuguseid rõivaid kui totalitaarsed režiimid, mis viisid Teise maailmasõjani.

Teise maailmasõja ajal 1943. aastal kirjutas filosoof Hannah Arendt essee pealkirjaga «We Refugees». Essee on ühtaegu nii oma ajaga seotud kui ka ajatu, käsitledes juutide olukorda põgenike ja kodumaatutena.

Arendt vaatleb raskusi, millega emigreeruvad juudid olid sunnitud toime tulema, küll tolleaegses kontekstis, kuid tema mõttekäigu pagulaseks olemisest võib üle kanda ka kaasaegsesse ruumi; tema sõnum on ikka veel tähtis.

Filosoofidel, kes õpetavad, et enesetapp on viimane ja ultimatiivne inimvabaduse garantii, on võib-olla õigus, möönab Arendt: võimetuna vormima oma elu või maailma, milles me elame, leiame viimselt vabaduse maailma kõrvale heitmises ja sellest lahkumises.

Maailm on muutunud ajast, mil Arendt selle lause kirja pani. Globaliseerunud. Killustunud. Digitaliseeritud. Individualiseerunud.

Võim, ja see on kulunud väide, kuulub tänapäeval pigem vabale, riikideülesele neoliberaalsele turule, ja probleeme, mis tekivad globaalselt, ei saa enam lahendada lokaalselt, ühe riigi piirides. Seetõttu ärkab uskumatult suur osa maailma elanikkonnast igal hommikul ja tunneb end koletisena nagu Gregor Samsa. Võimetuna elama inimväärset elu, ilma jäetuna võimalusest töötada ning tundega, et nad on võimetud, sest võim on nähtamatu ja kaldub ennast varjama. Hiljuti avaldatud Panama dokumendid kujutavad endast selle uue globaalse võimu üht tunnusmärki.

Inimesed, kellele on määratud ebakindel tulevik, valivad sageli mujale rändamise, kolivad sinna, kus neil on lootus edasi elada ja kuhugi kuuluda.

Kõrvalejäetus, juurtetus koos võimetusega sünnitavad viha. Isiklikuks muutunud viha. Noored inimesed, kes tunnevad end juurtetuna, on haavatavamad kui teised: nad satuvad kergemini viharetoorika ohvriks, leiavad kodu äärmusorganisatsioonides või viivad omapäi ellu meeleheitlikke tegusid.

Seda tuleb ette ka äärmusorganisatsioonide pakutavast religioossest või ideoloogilisest lohutusest sõltumatult. ISISe kasvav populaarsus moslemite hulgas on üks näide, Anders Behring Breiviku terrorirünnak Norras 2011. aastal teine. Sagenenud enesetapurünnakud on sama problemaatika põhjustatud ilming. Selles kontekstis sünnitab praegune võõraviha vaid rohkem viha.

Ajalooliselt on migratsioon pigem reegel kui erand, ehkki seosed on muutunud. Kõigepealt ronis inimsugu puu otsast alla ja õppis püsti kõndima, seejärel kolis mandrilt mandrile, ilma et tal oleks olnud aimugi sellest, mis on rahvus, või sellest, millist rolli mängivad inimsoo laval riigipiirid. Viimane oluline rahvaste rändamine Euroopa-kesksest vaatenurgast toimus Teise maailmasõja põhjustatud migratsiooni tõttu.

Ma olen murelik ja kurb retoorika üle, mis on tekkinud põhjamaades: Euroopa ühistest alusväärtustest rääkimine on halvaendeline. Sama hästi võiks väita, et on olemas kindlapiiriline põhjamaine, eesti, vene või mõne usu väärtuseline aluspõhi, mida tuleb kellegi eest kaitsta, sageli islami eest – justkui oleksid moslemid ühetaoline nägudeta mass. Alusväärtustega seotud retoorikat kasutatakse sageli kurjasti, vähemuste diskrimineerimiseks, olen vähemuse esindajana seda Soomes ise kogenud. Tegelikud alusväärtused ei tähenda ju patriotismi, vaid kõige põhilisemaid universaalseid inimõigusi. Me peaksime olema võimelised selle üle mõtisklema ja seda arutama. Ma usun vankumatult, et selline dialoog on Eestis võimalik.

Kui olen puud ahjus süüdanud ja näen pamfletti halgude vahel põlemas, mõtlen Hannah Arendti 1943. aasta essee lõpulausetele: esimest korda ei ole juutide ajalugu eraldi, vaid vastupidi, see on ühendatud kõigi teiste rahvastega. Ühtsustunne Euroopa rahvaste hulgas lagunes seetõttu, et lubati välja arvata ja taga kiusata oma nõrgemaid liikmeid.

Rootsi keelest eesti keelde tõlkinud Krõõt Kaljusto-Munck, toimetanud Endla Lõhkivi.