/nginx/o/2016/08/22/5747621t1h1cf1.png)
Inimõigusrikkumised, mida Hiina omaenda rahva vastu toime paneb, ei ole mingi saladus. See aga, kuidas kuirtarvitatakse Põhja-Korea inimõigusrikkumiste eest põgenenud naisi, on suuresti varjatud. Mina aga tean tegelikkust, sest mina olen üks neist naistest, kirjutab Ji-hyun Park.
Alates Põhja-Korea suurest näljahädast 1990ndatel on põhjakorealaste, eriti naiste, Hiinasse vahendamisest saanud suur äri. Naised, kes nägid pealt, kuidas nende perekonnaliikmed surnuks nälgisid, hakkasid vahendajatega üle piiri põgenema, et teenida raha, mille abil oma laste eest hoolitseda. Need naised leiavad aga harva seda, mida nad otsima lähevad, selle asemel leiavad nad Hiina meestele naisteks müüduna eest veel enam armetust.
Hiinas on küllalt suur nõudlus Põhja-Korea naiste järele. Industrialiseerumine on viinud Hiina maapiirkondade naised linnadesse või isegi riigist välja, maha jäänud meestel on aga üha raskem abikaasasid leida. Sestap maksavad paljud rõõmuga vahendajatele, et saada endale naine Põhja-Koreast.
Kui naised ei ole abiellumisega nõus, ähvardavad vahendajad neist võimudele teatada, mis tähendaks tagasi Põhja-Koreasse saatmist. Vahendajad lisavad ka, et ei suuda siis kuidagi tagada naiste perekondade turvalisust. Sellise väljapressimisega kindlustatakse, et naised abielluvad meestega, kellest nad ei tea mitte midagi.
Minu põgenemise lugu algas 1998. aastal. Mu vend teenis sõjaväes, kui põgenes oma baasist pärast seda, kui ta tabati ebaseaduslikult kullaga kauplemiselt. Sõjaväepolitsei ootas teda meie kodus ja mu isa, kes oli väga haige, ütles mulle: «Võta oma vend. Sa pead lahkuma, sa pead minema ükskõik kuhu». Ma jätsin ta külma tuppa surema. Ma ei tea, kuhu ta maeti.
Ületasime koos vennaga Tumeni jõe, mis moodustab osa Põhja-Korea ja Hiina vahelisest piirist. Vahendaja ütles, et mul on venna päästmiseks raha vaja, niisiis müüdi mind 5000 jüääni eest (800 USA dollarit) ühele Hiina mehele. Ma ei näinud oma venda enam kunagi.
Mu elu oli närune nagu teistelgi inimkaubitsejate kätte sattunud Põhja-Korea naistel. Minusuguseid naisi sunnitakse töötama kui orje ja me oleme tihti seksuaalvägivalla ohvrid. Ei ole üllatav, et mehed, kes ostavad endale Põhja-Koreast naisi, kohtlevad neid kui omandit või mänguasju, keelates neil näiteks laua ääres süüa ja jättes nad ilma nii õigustest kui esmavajalikust. Kui naised saavad vigastada või ei ole enam ihaldusväärsed, on täiesti tavaline, et nad müüakse edasi.
Naistel, kes on Hiinas illegaalselt, ei ole võimalust oma turvalisust tagada ega olukorda parandada. Kogu aeg varitseb oht, et nad sunnitakse prostituutideks. Naistel, kes jäävad rasedaks, kästakse teha aborti. Need, kes otsustavad lapse alles jätta, nagu seda tegin mina, ei tohi sünnitada haiglates. Riik ei tunnista meie laste olemasolu ja sestap on neil võimatu minna ka kooli või saada arstiabi.
Külas, kus ma elasin, oli veel viis Põhja-Korea naist, kõik samamoodi inimkaubanduse ohvrid. Niipea kui ärkasime, läksime põllule tööle. Tänaval kohtudes ei tohtinud me üksteist teretada. Naabrid oleks näinud ja meie «omanikud» kartsid, et me julgustaks üksteist põgenema – risk, mida nad püüdsid vähendada ka sellega, et ei andnud meile isegi talveks korralikke jalanõusid.
Ma olin kuus aastat ühe Hiina mehe ori, enne kui Hiina võimud mu avastasid ja koos mitme teise Põhja-Korea naisega piiriäärsesse Tumeni kinnipidamiskeskusesse saatsid. Esimesel nädalal tuli meie kongi iga päev 5–7 valvurit, kes käsksid meil endid paljaks võtta ja korduvalt kükitada – nende eesmärk oli teha kindlaks, et me ei peida oma kehaõõnsustes raha. Mõnel naisel oli menstruatsioon, veri voolas mööda nende jalgu, aga valvureid see ei huvitanud. Mõnikord jälitasid valvurid ka tualetti minevaid naisi, et teha kindlaks ega nad midagi väärtuslikku peida.
Pärast väljasaatmist veetsin kuus kuus Põhja-Korea töölaagris. Mind lasti sealt vabaks alles siis, kui mu jalas hakkas arenema gangreen; arstid ei uskunud, et ma ellu jään. Leidsin end kodutu ja abituna, kerjasin tänavail toitu ja otsisin varjupaika orbudekodust. Ühel päeval nägi mind tänaval üks arst ja pakkus, et võib mind salaja ravida.
Minu lugu ei lõppenud aga sellega. Ma pidin teise vahendaja abil tagasi Hiinasse minema, et leida oma poeg, kes mult ära võeti. 2007. aastal kohtasin Pekingis Ameerika-Korea pastorit, kes aitas meil taotleda varjupaika Ühendkuningriigis, kus leidsin lõpuks vabaduse.
Inimkaubandus on Hiinas ebaseaduslik (ja on seda ka rahvusvahelise õiguse järgi), ent nendest seadustest kinnipidamist ei tagata piisavalt. Ja võtta orjaelu kogenud ja väärkoheldud emad oma laste juurest, nagu tegid Hiina võimud minuga, on häbiväärne.
Inimesed nagu mina – naised, kes põgenevad jõhkra diktatuuri eest ja sattuvad julma inimkaubanduse küüsi – elavad lõputus ohvristaatuses, täielikus abituses. Kui maailm neile tähelepanu ei pööra, jäävad nad kaitse ja lootuseta.
Ji-hyun Park on inimõiguste eest võitleja, kes põgenes Põhja-Koreast ja elas üle Hiina inimkaubandusvõrgustikku sattumise.
Copyright: Project Syndicate/Women and Girls Hub, 2016.
Eesti keelde ümber pannud Liisa Tagel.