Andrus Viks

FOTO: Erakogu

«Tahan elada südalinnas, aga siin peab olema merevaade, linnulaul, palju rohelist, parkimine ja suur õu,» olen kordi kuulnud inimesi lausumas. Paraku pean kurvastama – seda ei juhtu kesklinnas enam kunagi, kirjutab Nordic Brokers OÜ juhatuse liige Andrus Viks.

Kui vanasti ehitati suure siseõuega hooneansambleid, kus lapsed said turvaliselt mängida, siis nüüd ehitatakse õue asemele majad. Ruum saab kesklinnas otsa, mänguplatsid kaovad ja peale kasvab uus generatsioon lounge’i- ja latte-lapsi.

Kesklinn on väga hea koht elamiseks noortele (kuni ühe lapsega); vanematele inimestele, kes lapsed üles kasvatanud või üksikutele. Pluss on kahtlemata tavaliselt töökoha ja meelelahutuse lähedus, teenuste kättesaadavus (poed, kohvikud, juuksur jne on kõik väga lähedal), aga ka nn sotsiaalne lävimine, sest sõbrannade või sõpradega saadakse ikka sageli kokku kesklinnas.

Kuigi Tallinna kesklinn on Eesti kinnisvaraturul üks ihaldatumaid piirkondi, kus pea kõik tahaksid elada, siis on seal ka palju puudusi, millele sageli kohe ette ei mõelda. Eeskätt tasub väga tõsiselt läbi kaaluda kesklinna kolimine just lastega peredel.

Miks?

Esiteks. Privaatsed siseõued on uusarendustes ajalugu. Maa on siin kõige kallim ning arendaja teeb sageli nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, mille tulemusel kerkivad väiksed kohustuslikud mängunurgad. Seda ei saa neile ette heita, sest  vastasel juhul puuduksid kliendid, kes suure õue eest oleks nõus kahe- kuni kolmekordset hinda maksma. See on paratamatus. Seega jäävad umbes neli korda neli meetrit mängunurgad, kui sedagi.

Loomulikult on põlvkondi, kes on minuvanused 40+ ja kelle vanemad ning vanavanemad on elanud kesklinnas või vanalinnas. Kuid kas mäletate lapsepõlvest mitmel naabril nõukogude võimu viljastavates tingimustes auto oli? Tänaseks on liikluspilt kesklinnas kardinaalselt muutunud. Kas julgeksite täna oma 3–7-aastast last üksi välja mängima saata? Mina ei julgeks.

Teiseks. Kooli- ja lasteaiakohtade nappus. Kesklinna lasteaedadesse on keeruline kohti saada. Lasteaiakoht eralasteaias maksab ligi 800 eurot kuus, sama suurusjärgu summaga tuleb arvestada lapsehoidja puhul.

Kolmandaks. Aga kesklinnas on ju pargid, kus mängida? Ei ole, loetleda võib mõned üksikud: Snelli, Tammsaare, Kalevi spordihalli tagune park ja Kadrioru park. Paraku ei ela kõik Weizenbergi või Köleri tänaval. Kõik ei ela Wismaris või Adamsonis. See tähendab, et võtad oma auto, pakid lapse sisse ja lähed jalutama. Seda pead tegema kuni selle ajani, mil laps kooli läheb.

Kuna lapsel pole ohutut kohta, kus mängida, võib neid sageli näha vanematega kohvikutes aega veetmas. Peale kasvab uus generatsioon lapsi, kes polegi vihmausse maitsnud, uka-ukat mänginud või naabripoisiga onni ehitanud.

Mitmelapselistel peredel tasuks tõsiselt kaaluda kesklinna kolimise plusse ja miinuseid. Neljatoaline korter, mida on uusarendustes vähe ja peamiselt viimastel korrustel, maksab sama palju kui linnast väljas asuv korralik maja.

Vanaemad ja vanaisad maal on kahjuks hääbuv seltskond, mis tähendab, et paljudel puudub maakodu, kuhu lapsed suveks saata. Ja isegi kui perel on suvila olemas, tähendab see, et vanematel tuleb võtta 1,5–2 kuud puhkust. Sageli pole see aga võimalik. Nõnda kasvabki peale ainult linnas elanud latte- ja lounge’i-põlvkond, kelle jaoks lehmad on lillad, nii nagu Milka reklaamist võib näha.

Ma müün ka ise kortereid kesklinnas. Kesklinnas elada on super, aga glamuur ja mugavus ei võrdu sageli üks ühele heaoluga. Kesklinna tulge tagasi siis, kui lapsed on juba pesast välja lennanud või siis, kui on võimalus 24 tundi ööpäevas oma lastega koos olla.