Juhtkiri: olümpialiikumise tupik

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eile lõppesid Rio de Janeiros järjekorras 31. nüüdisaegsed olümpiamängud. Eesti sportlased esinesid tublilt, mille üle pöidlahoidjad võivad tänulikud olla. Võideti medal, mitu sportlast tegi Rios oma hooaja parima võistluse. Kui varasemate mängude kontekstis on Eesti meedias aeg-ajalt räägitud olümpiaturismist, siis seekordsed eneseületused rõõmustavad ja annavad põhjust lootusrikkalt tulevikku vaadata, hoolimata sellest, et mitu sportlast jäi medalist napilt ilma.

Üks võidetud medal olümpial on Eestile hea tulemus, iga järgnev juba meeldiv boonus. Teise maailmasõja eelsed ajad, kui väike Eesti mahtus mõnedel mängudel medalitabelis koguni tosina edukaima riigi hulka, ei kordu enam kunagi, sest need olid teised ajad ning ka sport ja olümpialiikumine olid toona teistsugused.

Samas näitasid Rio olümpiamängud, et nüüdisaegne olümpialiikumine on jõudnud tupikusse ja vajab ümberkorraldusi. Olümpiamängudel pole enam palju ühist Pierre de Coubertini kauniste ideaalidega, alates 1980. aastatest on need muutunud rändavaks kommertstsirkuseks.

Olümpialiikumise jätkuval kommertsialiseerumisel on nii plusse kui ka miinuseid, kuid  tulevikus võib see osutuda ka tõsiseks piduriks. See dikteerib muuhulgas vajadust laiendada olümpiaprogrammi, mida puhtfüüsiliselt ei ole enam võimalik suuremaks venitada. Sellegipoolest lülitas ROK Rio mängude kavva kaks uut ala ning plaanib järgmistel Tokyo mängudel lisada veel viis.

Kui varem tõid olümpiamängud kasu spordi infrastruktuurile, siis nüüd tuleb korraldajatel olümpiakülade ja -infrastruktuuri rajamisele kulutada üüratuid summasid, rääkimata sellest, et linnad peavad kulutama juba kandideerimisel järjest suuremaid summasid, millest palju läheb tühja, kuna rajatud objektidele on sageli keeruline kasutust leida.

Näiteks 2014. aasta Sotši taliolümpiaks ei tulnud rajada juba mitte üks, vaid kaks olümpiaküla. Seepärast ongi neid, kes leiavad, et tali- ja suvemängud võiksidki roteeruda teatud ühtede ja samade korraldajate vahel – nii jääksid edaspidi ära ka viimaste olümpialinnade valimisega kaasnenud inetud korruptsiooniskandaalid ja intriigid.

Peale spordi kommertsialiseerumise tekitasid Rio mängud järjekordselt küsimusi spordi ja poliitika vahekorra kohta. Põhimõtteliselt võib rääkida palju tahes, et sport pole poliitika, kuid tahes-tahtmata moodustab sport sageli osa sellest.

Rio mängudega seoses tõusid taas valusalt esile dopinguteemad ning veel mõni päev enne avatseremooniat ähvardas Venemaa koondist mängudelt kõrvale jätmine, mis olnuks pretsedent, kuna iialgi pole dopinguprobleemide tõttu diskvalifitseeritud kogu koondist. Tegemist pole vaid Venemaa probleemiga; edaspidi tuleb kindlasti tõhustada dopingukontrolli ja muuta suhtumist dopingutarvitajatesse ja taustajõududesse, kes seda küünilist valemängu mahitavad.