/nginx/o/2013/05/07/1735134t1h4798.jpg)
Mul on üks suur unistus Eestist. Sellisest, mis on suurem kui vaid 1,3 miljonit inimest ja 45 000 ruutkilomeetrit. Riigist, kus iga inimene on vaba tegema, mida soovib, seni, kuni ta ei piira teiste samasugust vabadust. Mis on avatud ja salliv nõrgemate suhtes ning kus erinevus tõepoolest rikastab. See on unistus Eestist, mis on suur vabaduselt – Positiivse Vabaduse Eesti.
Laenasin selle termini viie aasta tagusest artiklist, mille kirjutasin Postimehe arvamuspealiku Neeme Korvi palvel. Ülesanne oli sõnastada Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhuks uue põlvkonna ettekujutus Eesti tulevikust.
Nii sündiski Positiivse Vabaduse Eesti – koht, mis asub läänes mitte ainult formaalselt, vaid ka mentaalselt. Seal kehtib sisuline liberaalne demokraatia ehk austatakse vähemuste õigusi enamuse ülemvoli ees. Sealne ühiskond on salliv, õiglane, jõukas, mitmekesine ja kokkuvõttes paremini valmis tänapäeva väljakutsetega toime tulema. Teisisõnu, see on vastand sallimatule ja suletud ühiskonnale, kus jääb kasutamata ühe osa elanike potentsiaal ning mis peletab eemale need, kelle panust ta arenguks vajab.
Kui kaugel me tänasel päeval antud ideaalist oleme? Võib-olla kõlab see üllatavalt, kuid viie aasta tagusega võrreldes märkimisväärselt lähemal. Ilmestan seda järgnevalt läbi kuue olulise muutuse, mis jäävad neid viit aastat meenutama.
Esiteks, suurim läbimurre positiivse vabaduse suunas on kooseluseaduse vastuvõtmine ja jõustumine tänavu jaanuaris. Tõsi, rakendusaktidega on jätkuvalt kehvasti, ent oleme siiski esimene riik endise Nõukogude Liidu aladel, mis taolise sammu astus, tulemuseks esimesed eri- ja samasoolised koosellu astunud paarid.
Teiseks tegi Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänavu põhimõttelise valiku, millega positsioneeris end tugevalt ühiskondliku avatuse-suletuse teljele. Esialgu on see reitingu mõttes kahjudega kauplemine, kuid pikas plaanis eristab ja kinnistab valijaskonda. Tähelepanuväärne on, et taolise muutuse tõi erakonda vaid 30-aastane esimees Jevgeni Ossinovski, kinnitades nii mu viie aasta taguse artikli teesi, et muutus tuleb uue põlvkonna võimutüüri juurde tõusmisega.
Kolmandaks, valitsuse käitumine pagulaskriisi küsimuses. Tõsi, seda olukorda lahendati käigu pealt, üle kivide ja kändude, kuid kõik kolm valitsusparteid jäid kaitsma inimesi, keda on vähe ning kelle eest seismine röövib selgelt valijate toetust. See näitab, et avatus ja solidaarsus ei ole vaid ühe partei mängumaa – ka Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit on valmis vajadusel selle eest seisma.
Neljandaks, nende viie aasta sisse mahub ka 2012. aasta veebruaris võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) vastase meeleavaldusega käivitunud poliitilise kodanikuühiskonna aktiveerumine, mis tipnes Rahvakoguga 2013. aastal. Tõsi, oleks oodanud rohkem Rahvakogu ideede realiseerumist, kuid kokkuvõttes võtab võim nüüd nii kogukonnaaktiviste kui vabakonda loomulikuna – või vähemalt tüütu paratamatusena.
Viiendaks sai 2015. aastal lõpliku heakskiidu kohalike valimiste valimisõiguse eapiiri langetamine 16. eluaastale. Kui reeglina oleme vähemuste õiguste ja vabaduste edendamise küsimuses sabassörkijad, siis selle sammuga näitasime, et suudame olla ka avangardis. Juba järgmisel aastal saab kohalikel valimistel kaasa rääkida senisest suurem hulk elanikkonnast ehk lisaks teistele 24 000 16–17-aastast noort.
Kuuendaks on Eestis tasapisi tulemas „põranda alt“ välja narkoteema. Esimene suur muutus on, et narkoküsimustega tegelemine on liikumas üha enam karistuspoliitika alt sotsiaalvaldkonda. Haiged vajavad esmajoones ravi, mitte vanglat. Teiseks on hakatud teemast rohkem avalikult rääkima – fentanüülisurmade vähendamisest kanepi legaliseerimiseni välja. Need on teemad, mis vajavad ka meie ühiskonnas valehäbita läbiarutamist ning tõenduspõhiste lahendusteni jõudmist. Ühtlasi on ju tegu küsimusega vabadusest.
Võib öelda, et need on paratamatud muutused vastavalt sellele, kuidas kasvab peale ja võtab võimu uus põlvkond, kes on veetnud enamiku oma elust vabas Eestis ning hindab kõrgelt postmaterialistlikke väärtusi. Kuid nende murranguteni jõudmine nõuab kohati ka survet väljaspoolt ning isiklikku otsustusjulgust, mille eest tegijatele suur tunnustus.
Muutustega kaasneb paratamatult ka pahameel ja vastasseis, aga eks vahel käib haiguste ravimine ikka nii, et kõigepealt tõbi ägeneb, misjärel raugeb. Ent kui ravi ei alustaks, jääks mädapaised igaveseks vinduma või võtaksid patsiendi endaga sootuks kaasa.
Kuid kuhu ja kuidas nüüd edasi? Kuus suurt sammu on astutud, pikk tee aga ees. Mitmes küsimuses on tegelikult jõutud alles poolele maale: kooseluseadusele saaks järgneda samasooliste abielu, narkopoliitikas on võimalik katsetada Hollandi ja Portugali mudeleid, valimisiga saaks langetada ka riigikogu ja europarlamendi valimistel jpm.
Kuid võib-olla on aktuaalsem kui kõik eelnev tegeleda venekeelsete eestimaalaste küsimusega. Meie kodakondsuspoliitika nõrk koht ning julgeoleku ja majanduse edenemise takistus on suur kodakondsusetute ning Venemaa kodanike arv. Eestil on aeg liikuda rahvuskeskselt 19. sajandi mõtlemiselt kodanikukeskesse 21. sajandisse, murda välja etnilise vastandumise lõksust.
Selge on, et need inimesed ei liigu siit kuskile – võib-olla vaid läände. Selles valguses võiksime taasavada debati Eesti kodakondsuse saamise lihtsustamisest ning muudest meetmetest, kuidas neid inimesi tihedamalt meie riigiga siduda. Näiteks saaksime valida kunagi Rein Taagepera soovitatud positiivse lähenemise, „kinkides“ kõigepealt inimesele kodakondsuse ning aidates siis tal vastutasuks keel ära õppida.
Venemaa värske otsus tühistada alla 24-aastaste Eesti halli passi omanike viisavabadus tegi taoliseks debatiks ja muutuseks otsa lahti, kasutagem seda. Kodakondsusrevolutsioon võiks olla Eesti järgmise viie aasta üks võtmeväljakutse.