Iraagi kurdide lapsed plakatitega, mis kuulutavad muuhulgas «Laske meil rahus elada».

FOTO: Ari Jalal/Reuters/Scanpix

Väited, et Iraagi sõja ärajätmise korral elaksime praegu palju halvemas maailmas, ei tundu realistlikud, kirjutab endine Briti parlamendi alamkoja konservatiivist saadik Robert Harvey.

Brittide Iraagi juurdluse raport, tuntud selle esimehe sir John Chilcot' järgi, püüdis selgitada, kuidas jõudsime sinna, et nn kahe jõe maast Iraagist ja Süüriast on saanud inimkannatuste ja varemete  tühermaa. Nüüd, mil raport on toonud esile brittide süü 2003. aastal Ameerika juhtimisel toimunud Iraagi invasioonis, kasutavad seal viidatud isikud esitatu umber lükkamiseks peamiselt kaht argumenti.  

Esimene, mille pakkus välja endine peaminister Tony Blair, on see, et kui Saddam Hussein oleks jäänud Iraagi presidendiks, oleks maailm praegu palju halvem paik. Teine, et Iraaki tungimine oleks olnud edukas, ent puudulik invasioonijärgne tegevuskava lasi vallanduda praegusel vägivallalainel.

Teises argumendis on omajagu tõtt, ent esimene on kindlalt vale – see on katastroofilise otsuse vastuvõtjate meeleheitlik mainepäästmiskatse.

Saddam oli tüüpiline Lähis-Ida tülinorija

Akadeemilistele sündmuste jälgijatele ja teistele, kes toona Iraagist kirjutasid, nagu seda tegin ka mina, oli Saddam tüüpiline selle piirkonna tülinorija. Kodus oli ta mõrvarlik türann, tema peamiseks julgeolekumureks oli aga Iraan, millega ta pidas lääne toel ligi kümme aastat mõttetut sõda, mis läks maksma miljon inimelu ja lõpes patiseisuga.

Kui Saddam 1990. aastal Kuveiti tungis, eeldas ta, et tegemist on vaid piirkondliku tüliga nafta ja territooriumi pärast. Ta arvas ekslikult, et lääs oli andnud selleks rohelise tule. 

Kuveidi invasiooni peatas operatsioon Kõrbetorm ja teised sündmused, mis panid Ameerika Ühendiikide, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kehtestama Iraagile ahistavaid sanktsioone ja ulatuslikke lennukeelualasid. Nende meetmete rakendamine nõrgestas Saddami Iraaki peaaegu murdumiseni. 

Saddam tegeles oma pisendatud riigis aga kinnismõtetega Iraani suhtes ja vihjas ka enda massihävitusrelvadele. Iraagil, kes  oli 1991. aastal oma tuumaprojekti hüljanud, ei olnud bioloogilisi relvi ja ta omas vaid limiteeritud keemiarelvavõimekust. Mitte ühelgi hetkel pärast Kuveidist väljaajamist ei olnud Saddami režiim tõsiseks ohuks Lähis-Idale ega läänele. Ta oli kontrolli all nagu šaakal puuris.

Pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid asus George W. Bushi valitsus arusaadavalt kätte maksma ja tungis Afganistani, kus Taliban võõrustas Al-Qaeda treeninglaagreid. 2001. aasta detsembriks kaalus Bushi valitsus juba ka Iraagi ründamist.

Suurimaks takistuseks oli kindlate sidemete puudumine Saddami režiimi ja islamiäärmusluse vahel. Hoopis vastupidi – Saddami režiim ja sõjakas islamism olid surmavaenlased.

Iraagi sõja eesmärk – režiimi kukutamine

Sellegipoolest olid Bushi administratsiooni juhtfiguurid kindlad, et Iraagiga tuleb sõtta astuda, mistap lõid nad sellele ka õigustuse: massihävitusrelvade oht. Tegelikult ei olnud mingit uut Iraagi ohtu ega indikaatoreid, et Iraak oleks valmis selliseid relvi kasutama. Ja kui Saddam varem keemiarelvi kasutas – Iraani vägede vastu 1988. aastal, sõja pöördepunktis Faw poolsaarel ja 1991. aastal Iraagi kurdide vastu – piirdus rahvusvaheline reaktsioon lennukeelutsooniga, invasioonist polnud juttugi (1988. aasta intsidendile reaktsiooni ei järgnenudki).

Veelgi enam, 1991. aasta Kuveidi vabastamise kampaania ajal ähvardasid lääneriigid, et kui Saddam toob välja keemiarelvad, vastatakse taktikalise tuumalöögiga. Keemiarelvi ei kasutatud ja ÜRO inspektsioon enne 2003. aasta märtsi ei tuvastanud märke mingist täiendavast massihävitusrelvade programmist.

2003. aasta invasiooni eesmärgiks oli lihtsalt režiimi kukutamine. Tõepoolest, Blair on teinud kõike muud peale selle tunnistamise. Sel aastal selgitas ta näiteks parlamendi välissuhete komiteele, et ta kahtles lääne interventsiooni vajalikkuses Liibüas, kartes, et korduvad Iraagi sündmused.  

Iraagi režiimivahetuse kahjud on olnud suured. Chilcot’ raporti andmetel on invasioonist alates tapetud vähemalt 150 000 Iraagi elanikku (ja võimalik, et kuni neli korda rohkem) ning hinnanguliselt kolm miljonit inimest on olnud sunnitud kodudest lahkuma. Julgeolekuolukord on oluliselt halvem kui Saddami ajal ja ka majandusel ei lähe paremini.

Samal ajal, nii nagu paljud hoiatasid, naudib Iraan suurima ajaloolise piiraja kõrvaldamise järel märkimisväärset strateegilist eelist. Šiiavõitlejate ja sõbraliku Bagdadi valitsuse toel on Iraan praktiliselt okupeerinud suuri alasid Iraagist. Sama teeb niinimetatud Islamiriik, mis koosneb suuresti Saddami endistest sunniitidest kõrilõikajatest. Viimased peavad lahinguid Süüria presidendi Bashar al-Assadi mõrvarliku Iraani-meelse režiimi, kurdide, türklaste, venelaste ja üksikute läänemeelsete relvarühimitustega, mida toetavad ameeriklaste ja brittide õhulöögid. Väide, et Süüria kodusõjal polnud mitte mingit pistmist Iraagi sündmustega, on alusetu. 

Võib ainult oletada, milline oleks maailm, kui 2003. aasta invasioon poleks aset leidnud. Vananev Saddam võinuks endiselt valitseda, ent ta poleks väljapoole kuigi ohtlik, kuigi oma rahvale küll. Ta võinuks anda võimu edasi ühele oma pahelistest poegadest või võtnuks üle keegi teine kõva käega juht, nagu seda tegi Egiptuses Anwar el-Sadat pärast Gamal Abdel Nasseri surma 1970. aastal. Sadat alustas seejärel läänega heanaaberlike suhete loomist, nagu oleks võinud juhtuda ka Liibüas, kui Muammar el-Qaddafit poleks kukutatud.

Küllap ei usu isegi Blair, et maailma olukord võinuks invasiooni ärajätmise korral olla halvem kui praegune Lähis-Ida laastav kaos, mis seab ohtu ka Euroopa julgeoleku. 


Robert Harvey on endine briti parlamendi alamkoja välissuhete komitee liige ning raamatute «Global Disorder» (e. k. ülemaailmne korratus) ja «A Few Bloody Noses: The Realities and Mythologies of the American Revolution» (e.k. mõned verised ninad: ameerika revolutsiooni tegelikkus ja müütoloogiad) autor.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org