:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Ükskõik kui palju ordeneid ka iseseisvuse taastamisega tegelnud poliitikutele rinda ei kinnita, on tõsi see, et meie iseseisvuse taastas rahvas. Ilma rahva üksmeeleta, ilma ühise suure sihi tajumiseta ei oleks ükski poliitiline suurstrateeg midagi saavutanud, ei valge, sinise, roosa ega rohelise maailmavaate abil, kirjutab arvamusportaali kolumnist ja 20. augusti klubi liige Jaak Jõerüüt.
«...mu kohustus on maailmale tõestada, et Euroopa säilib üksnes tingimusel, kui säilib Eesti ja tema Balti sõsarate iseseisvus.»
/nginx/o/2016/08/19/5734083t1h7e1a.jpg)
Nii ütles Lennart Meri presidendina Tartu Ülikooli aulas 1996. aastal, viis aastat pärast riigi taastamise otsust, kui me olime vabad, ent veel suhteliselt üksi. Paljudel parandamata kaartidel välisriikide kooliõpikutes oli Eesti ikka veel märgitud kadunud impeeriumi, NSVLi osaks. Nüüd on kaardid parandatud, aga Lennart Meri jõuline tees kehtib.
Meilt (kuulun 69 inimese hulka, kes 20. augustil 1991 hääletasid üleminekuaja parlamendis Eesti iseseisvuse taastamise otsuse poolt) küsitakse ikka, mida te siis mõtlesite ja tahtsite? Mu vastus on lühike, ent kõikehõlmav: vabadust, iseseisvust. Kes on olnud sunnitud elama vanglariigis, kus inimeste füüsiline ja vaimne vabadus on rängalt ahistatud, see ihkab kõigepealt vabadust.
Küsitakse, kas tänane Eesti vastab iseseisvuse taastajate kunagistele ettekujutusele. Kindlasti mitte! Kuid mitte seepärast, et meie unistustel oleks pärast pidevalt jalgadega trambitud, vaid vastupidi. Veerand sajandi eest ei kujutanud Toompea parlamendisaalis keegi ette, millal saame Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu või NATO liikmeks. See kõik tundus olevat õhtune unistus pärast neljandat konjakiklaasi – liiga vinge, kauge ja kaunis, et kainelt kalkuleerida.
Jah, meil oli unistusi ja hirme, aga need ei lange üksüheselt kokku tänastega. Ükski ühiskond ega ükski riik pole mitte kunagi päris valmis.
/nginx/o/2016/08/18/5730307t1h915f.jpg)
Demokraatia, mida pakutakse söögi alla ja söögi peale, sarnaneb põlise demos kratos'ega samapalju kui sojaviiner suitsuvorstiga. Eeslaval toimuvad salapärased protsessid, milles on ainult valimiste hetk põnev, aga üksnes samal põhjusel, miks minnakse jalgpalli vaatama või klõpsatakse ette telekanal reality show'ga. Ometi – jalgpalli 3:0 või 0:3 ei mõjuta su edasist elu mitte kuidagi, aga valimiste tulemus mõjutab vahel nii, et pisar silmas ja veri taga. Mida tõestab ka ajalugu.
Põnevus kütab valimispäeval adrenaliini hetkeks üles, tavaliselt aga järgneb igav, aastatepikkune lavastus, milles rahvas pole isegi võrdse saalipubliku rollis, sest kõik ei mahu esimesse ritta ning kolmandale rõdule ei paista isegi kõik dekoratsioonid, solistide hääleilu kuulmisest rääkimata.
Ma ei räägi ainult Eestist, kus teatakse juba peast selliseid omavahel seotud nähtusi nagu kinnised valimisnimekirjad ja rahva eemaldamine riigipea valimistest. Loetagu või Eesti ajakirjaniku Ivan Makarovi valusat lugu: «Kas veerandsaja aasta jooksul pole eestlane ära teeninud oma riigipea valimise õigust?». Ka Euroopa Liit, loodud õilsal eesmärgil – Euroopas sõdade ärahoidmiseks – on ilmutanud sellist talenti valijatest võõrandumisel, et see kunagine lootuste kants juba murenebki. Direktiive jätkub Euroopa Liidus kogu universumi jaoks, aga terve mõistus, see kuulus common sense oleks justkui jääkeldrisse luku ja riivi taha hoiule pandud.
Võimu teostajad terves maailmas pakuvad lakkamatult alternatiivi ühepäevapoliitikute tuntud elutõele: «pärast meid tulgu või veeuputus...». Alternatiiviks on aga sama ohtlik tegutsemismoraal, toetub haugi mälule ja mäekõrgusele egoismile: «veeuputus oli enne meid, alles meist algab maailma loomine...».
Üleminekuaja Ülemnõukogus, mis polnud ju laitmatult legitiimne parlament, juuraprofessorite silmarõõm, tehti suurpoliitikat. Seal mindi täispanga peale, viidi oma nahk turule, sest küsimus oli rahva elus või surmas. Oma riik tuli jälle kätte saada, see oli ainus ja tõeline teema. Poliitbroilerid ja Brüsseli istekohtade täitmine, aktsiisipromillid ja katuserahad oli siis kauge muusika, meie kõrvad seda ei kuulnud ja me poleks osanud kujutledagi, et saavad kuulda.
Parlamendisaalis istusid poliitikadiletandid. Kogu olukord oli pretsedenditu maailma mastaabis, sest mitte kuskil polnud varem üritatud vabastada sõjaväeta väikeriik globaalse agressori, tuumariigist okupandi käest pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni. Mõned lähenesid asjale tehase juhtimise stiilis, mõned kolhoosi juhtimise meetoditega, mõned ajasid taga steriilset juriidilist puhtust, mille juures oleks vaja olnud patsiendi ehk Eesti üldnarkoos, nii et vabadus saabuks operatsioonisaali vaikuses, steriilsete skalpellide läigatades ja tegijatel kummikindad käes. Mõned seevastu eelistasid laadakakluse stiili, laudade ümberlükkamist ja kõrtsimööbli puruks peksmist.
/nginx/o/2013/11/14/2621468t1h839e.jpg)
Ühtainukest kindlat vabaduse saavutamise valemit ei olnud kellelgi ette näidata, kuid tegu tuli ära teha. Eesti tuli elustada, toibutada ja välkkiirelt oma jalal rännakule saata.
Kas me mõtlesime siis sellistest tänastest kuumadest teemadest nagu põgenikud ja solidaarsus? Jah. Me mõtlesime väliseestlastest, kunagistest sõjapõgenikest ja nende järglastest, sellest, kuidas neid tagasi kutsuda, kuidas neid kodumaa poliitikasse, majandusse, igapäevaellu kaasa tõmmata. Osaliselt see õnnestus, osaliselt mitte. Oli neidki, kes kartsid Kanadast või Rootsist saabuvate kaasmaalaste konkurentsi ja üritasid püstitada nende teele seaduslikke tõkkeid.
Solidaarsus on lobisemisfestivalide ja ümarlauaarvajate viimase aja lemmikteema. Eraldagem hetkesolidaarsus põhimõttelisest! Esimese näiteks sobib Berliinis kohatud proua, kes tänavakerjusele poetas mütsi sisse münte ja noomis kohe, et too selle eest saia ostaks. See oli tema armulikkuse mõõdupuu. Et päti ideaal oli pudel õlut, see mõte prouani ei jõudnud.
Miljonid majanduspõgenikud, olgu nad moslemid või mittemoslemid, kuidas nendega solidaarne olla? Kas illusioonide ja moraliseerimise saatel saiaraha andva naivisti moodi? Aga küsigem endalt otse: mis on meie eluküsimus? Meie eluküsimus on see, kas kõikidele eestlastele, kas kõikidele kodanikele on olemas väärikas koht Eestis! Meie eluküsimus ei ole see, kas kõik majanduspõgenikud saavad omale sooja Euroopa-pesa. Solidaarsuse ideaal olgu see, et me soovime teistele sama mis endale, seega soovime, et kõik põgenikud leiaks omale taas koha oma kodus, oma isamaal.
Meie isamaa on maa, mitte linn. Eesti ei muutu kunagi São Pauloks, õnneks. Ja sellega tuleb arvestada. Transport, kool, arstiabi, pood, apteek, elekter, internet. Töö ja palk loomulikult. Poleks toona aimanud, et sellest kõigest peab nüüd nii kõva häälega rääkima... Maa- ja linnainimeste vastandamine on käpardpoliitikute teene ja teema.
Terve Eesti elab õnnelikult edasi ainult siis, kui maal elatakse õnnelikult. Eesti on erakordselt ilus, vahelduva maastikuga, vana kultuuripärandiga. Elusas looduses, suurtes laantes, munamägedel, pankrannikul, merelaidudel, Eesti hiiekohtades, pühades allikates, terves meie maas on peidus meie tõeline jõud.
Tähistades veerand sajandi möödumist iseseisvuse taastamisest, on meil kõikidel enda arvates selge ettekujutus iseseisvusest, me mõtleme automaatselt riigile, millel on piir, põhiseadus, parlament, valitsus ja muud iseseisvuse atribuudid.
Aga see ei kindlusta veel vaimset iseseisvust.
Elu üks paradoks seisneb selles, et riiklik iseseisvus ei garanteeri vaimset, ehkki rahva vaimne sõltumatus võib teatud aja ja mingil määral eksisteerida ka ilma riiklikuta.
Nüüd, kui Eesti riik on end vabade ja demokraatlike riikide partnerina kindlustanud paremini kui kunagi varem ajaloos, on vaja pühenduda ka vaimse iseseisvuse probleemidele.
/nginx/o/2016/08/19/5734095t1h48d9.jpg)
«Rindermann ja Thompson tulevad 90 maa andmete läbitöötamise kaudu järeldusele – nagu ka paljud teised enne neid – et kognitiivne kompetents mõjub positiivselt heaolule.
Mitmekordselt tähtsam on aga kognitiivse eliidi vaimne tase. Kognitiivse eliidi vaimsel tasemel on positiivne mõju riiklikule seadusandlusele ja riiklikele institutsioonidele nagu ka majandusliku vabaduse astmele. Kognitiivse eliidi vaimne tase mõjutab kaudselt heaolu.» (Thilo Sarrazin, «Wunschdenken», München, 2016).
Maailmakülas levinud terminit «hübriidprobleemid» siis ei kasutatud. Karm nendega silmitsi seismine on tänane reaalsus. Eestile esitatakse üha rohkem hübriidseid väljakutseid, mis võivad puudutada ka Eesti eksistentsi aluseid. Kuidas jaksame sellele strateegiliselt vastu panna, nii rahvana kui riigina?
Minu vastus on siin.
Eesti jaoks on kestmise vundament ja ka vundamendikivide sideaine kultuur. Selles kontekstis sisaldab kultuur nelja äärmiselt mahukat komponenti – teaduslooming, kunstilooming, haridus ja emakeel. Nende nelja komponendi pidev riiklik toetamine, rahastamine ja kasutamine on ainuke retsept, mis aitab kas juba tõrjuda või vähemalt läbi põdeda meid ründavate hübriidsete epideemiate viiruseid.
Kujundlikult: ilma sellise vundamendi eest pidevat, prioriteetset hoolt kandmata hakkavad kõikuma riigi majandusehituse seinad, vajuvad mutta riigikaitse roomikud ja saapad, kuivavad rahva elujõu jõed ning varisevad tolmuks eneseusu kantsid. Sellise vundamendi kindlustamisega aga on võimalik Eestile tagada tulevik.
Jah, ka mina rõhun sedakaudu vaimse iseseisvuse peale, Jakob Hurda peale, kui soovite.
Ükskõik kui palju ordeneid ka iseseisvuse taastamisega tegelnud poliitikutele rinda ei kinnita, on tõsi see, et meie iseseisvuse taastas rahvas. Ilma rahva üksmeeleta, ilma ühise suure sihi tajumiseta ei oleks ükski poliitiline suurstrateeg midagi saavutanud, ei valge, sinise, roosa ega rohelise maailmavaate abil.
Tasub meenutada ka kindral Johan Laidoneri sõnu, raiutud ühele paljudest vanade pargipuude all seisvatest monumentidest Eestis: «Inimesed surevad, rahvas ei hävi.»
Me ei taastanud iseseisvust mitte suure jõu või suure rahaga, mitte direktiivide ega Exceliga, vaid mõistuse ja koostöö abil. Nii omavahelise koostööga kui rahvusvahelisega. Ka Eesti oleviku ja tuleviku jaoks on kõige tähtsamad need kaks elu alussammast – mõistus ja koostöö. Need peavad olema meie riiklikud tugisambad kõige juures, «...mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!».
/nginx/o/2015/08/20/4396771t1hb036.jpg)