/nginx/o/2016/08/07/5697431t1h61d2.jpg)
Pokémon Go fenomen näitab, et tänapäeva inimesed, sealhulgas noored, liiguvad hea meelega, sooritavad isegi tõsiseid hüppeid ja sööste, kui … see pakub neile pinget, kirjutab Õpetajate Lehe peatoimetaja Heiki Raudla.
Heiki Raudla: elu Pokemoniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks selle nädala autor meenutab, kuidas tal tuli minna teise pere ukse taha, et paluda võimalust sünnitusmajja naisele helistada – tal polnud kodus telefoni. Paljudel ei olnud ja helistamas käidi väljas automaatides. Aga nüüd, kui igaühel on telefon mitte ainult kodus, vaid ka taskus või pidevalt peos, jooksevad paljud ikkagi ringi, nagu otsiks paaniliselt võimalust hädaabiga ühendust saada.
See on viimase aja hitt, mobiilimäng Pokémon Go, mis on noored ja osa eakamatestki kodust välja ajanud. Pargid ja kõikvõimalikud üldkasutatavad katusealused kihavad pokemonide jahtijatest ja isiklikust kogemusest tean, et värske õhu kätte on pääsenud needki, kes vabal ajal toast eriti väljas ei käi, kui pole just vaja kööki või tualettruumi tormata. Nii et nüüd ei saa enam kindlalt väita, et nutiseadmed vähendavad laste liikumist. Tervisehädadega on asi kahe otsaga: kui istudes või lamades tekivad hädad liikumisvaegusest, siis pokemonide püüdmisega kaasneb oht auto alla jääda või auku kukkuda – sest silmad on kogu aeg ekraanil ehk virtuaalmaailmas.
Pokémon Go fenomen näitab, et tänapäeva inimesed, sealhulgas noored, liiguvad hea meelega, sooritavad isegi tõsiseid hüppeid ja sööste, kui … see pakub neile pinget. Arvan, et nad oleks nõus enamakski, kui pokemonide püüdmine neilt nõuab. Kui vaid olukord ekraanil seda tingiks.
Ameerika ulmekirjanik Ray Bradbury kirjutas juba rohkem kui pool sajandit tagasi loo, mis kirjeldab elu «targas majas», kus väiksemagi töö teevad ära masinad ja lapsed saavad mängida virtuaalses reaalsuses. Arvuti loob laste mängutuppa virtuaalse maailma, just sellise, nagu lapsed tahavad. Lugu lõpeb sellega, et lapsed suudavad muuta virtuaalmaailma reaalseks ja vanemad leiavad end keset Aafrika rohtlat, kus neile läheneb möirgav lõvikari.
See oli laste reageerimine olukorrale, kus vanemad sekkusid nende ellu sooviga karistada neid liigse arvutilembuse pärast. Nüüd on teema üleüldine: nutivahendite ja arvuti liigkasutamine teeb täiakasvanutele muret ja paljud üritavad võtta kasutusele piiranguid, mis vähendaks noorte virtuaalmaailmas veedetud aega. Me ei tea, millega see võitlus lõpeb. Analüüsideks ja aruteludeks on Õpetajate Lehe veerud kõigile avatud.
Aga vaatame olukorra helgemat poolt: istujate ja lamajate kõrval leidub üha rohkem neid, kes on pidevalt liikvel. Kuulavad, räägivad, loevad, kirjutavad, joovad ja söövad, ise samal ajal hoogu peatamata edasi liikudes. On-the-Go, nagu globaalkeeles öeldakse. Nüüd peavad ka jahti – ja kedagi päriselt maha ei lööda.