/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/01/30/507264t1heeb8.jpg)
Naiskandidaatide nappus on üldiste väärtushinnangute küsimus
Juhtkiri: sooline valimislõhe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale soolise palgalõhe eksisteerib Eestis ka sooline valimislõhe – nii on tänavu 789st riigikokku kandideerijast 77,4 protsenti mehed. Ja tegemist ei ole millegi üllatavaga, sest ka eelmistel, 2007. aastal toimunud riigikogu valimistel moodustasid enamuse mehed – peaaegu 73 protsenti võimule ihkajaist.
Ent kuigi sotsiaaldemokraadid lubavad oma valimisprogrammis edendada soolist võrdõiguslikkust ning seavad eesmärgiks, et kõigis esinduskogudes peaks ühe sugupoole esindajaid olema vähemalt 40 protsenti, tuleb seda väljaütlemist siiski silmakirjalikuks pidada. Sotsidel on valimisnimekirjas küll kõige enam naisi – 34,4 protsenti –, kuid vaadata tuleb ka nende naiste positsioone valimisnimekirja hinnalises esiotsas. Nii on nende esimene naiskandidaat küll neljandal, kuid sealt järgmine alles 12. kohal. Ilmselgelt on kategooria «endised rahvaliitlased» erakonnas endas hinnatum kui kategooria «naised».
Võrreldes erinevate erakondade nimekirju naiskandidaatide positsiooni poolest, peaks soolise võrdõiguslikkuse edendajaks pidama hoopis Keskerakonda, kelle naiskandidaatide hulk on 27,2 protsenti (naiskandidaatide rohkuse poolest teisel kohal sotside järel) ning ka nimekirja esikümnes on mees- ja naiskandidaadid asetatud vaheldumisi.
Soolise võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper ütles läinud aasta oktoobris, et tema hinnangul on erakonnad juba valmis oma nimekirjades vabatahtlikult sookvooti kasutama. Nimekirjade endi vaatlemine aga selliseks optimismiks alust ei anna – esikümme on enamikul erakondadest ülekaalukalt mehine. Kuid eks erakonnadki talitavad ju valijate soovide kohaselt, vähemalt valimiste ajal – ka naisvalijad ei kipu naiste poolt hääletama. Näiteks 2005. aasta kohalikel valimistel hääletas küsitluste kohaselt meeskandidaadi poolt 80 protsenti meestest ja 56 protsenti naistest. See aga tähendab, et kuni valija ei nõua suuremat soolist võrdõiguslikkust poliitilistes esinduskogudes, seni erakonnad seda ka ei paku.
Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul on naiskandidaatide nappus ühiskondlike hoiakute ja väärtuste küsimus ning tal on õigus. Siin ei aitaks ka sookvootide rakendamine, pigem vastupidi – niivõrd maskuliinses ühiskonnas nagu Eesti võiks see naispoliitikuile hoopis karuteene teha. Esiteks jätaksid erakonnad kvooditäitmise juures tähelepanuta (nais)kandidaadi sobivuse, teiseks vähendaks see naispoliitikute tähtsust, sest valija kahtlustaks alati, et tegemist on vaid kvoodi täitmiseks poliitikasse pääsenud (nais)tegelasega.