Georg Männik: sotsiaalpoliitika algab iseseisvast toimetulekust

Eurod. Foto: Toomas Huik / Postimees

Nüüdisaegsel sotsiaalpoliitikal on rohkem kui kahesaja aasta pikkune ajalugu ja praeguseks on eesmärgid üldmõistetavad ning järgitavad. Need on ühiskonna mis tahes valdkonna tegevused, mis aitavad kaasa inimeste heaolu parendamisele ja selle kasvule. Eesmärkide saavutamiseks sõnastatakse ülesanded, milleks on elu ja töötingimuste parandamine, tööhõive ning võrdsete võimaluste ja minimaalse sotsiaalkaitse tagamine, kirjutab poliitik Georg Männik (IRL).

Need inimesed, kes on olnud mõnda aega kodust ja Eestist eemal, võrdlevad tihtipeale oma arusaamu ning kodumaad teiste rahvaste ja kultuuride arenguga. Ja jäävad hätta. Midagi erineb meil ja võib-olla ka Ida-Euroopas laiemalt Lääne-Euroopa arusaamadest sotsiaalpoliitika ülesehitamisel.

Kui Eesti taasiseseisvus, siis püüti kujundada liberaalset arusaama, et sotsiaalpoliitika iseenesest ei ole oluline teema. Eeldati, et see on igaühe enda mure, kuidas ta oma probleeme käsitleb ja lahendab. Arvati, et sotsiaalpoliitikaga tasub tegelema hakata siis, kui majandustegevus toodab piisavalt ressurssi nn pehmete väärtustega tegelemiseks.

Kümmekond aastat hiljem aga osutus, et inimeste sotsiaalsed vajadused on siiski olulised, eriti valimiseelsete loosungite väljahõikamisel. Kuna terviklikku nägemust ikkagi ei olnud, siis sotsiaalpoliitika taandati rahalistele väljamaksetele, st hüvitiste ning toetuste suurendamisele ja jagamisele. Paraku ei ole see kestliku sotsiaalpoliitika tunnuseks. Teisisõnu – alahinnati inimeste kiiresti kasvavat teadlikkust ja loobuti võimaluste ning eelduste loomisest inimestele iseseisvate otsustusõiguste laiendamiseks.

Seega, algsed liberaalsed arusaamad nihkusid tasapisi teise äärde, s.o vastutuse ja kohustuste libistamine vaikselt riigile, st ümberjagamisfilosoofiale. Selle tulemusena oleme üllatunud, et meil ei jätku varsti ressurssi ei pensioniteks ega ravikindlustuseks, isegi mõõdukate vajaduste korvamiseks.

Enamgi veel, me peame tunnistama, et 25 aasta jooksul ei ole me suutnud kujundada sellist majanduslikku võimekust, et toimida ilma Euroopa Liidu ja teiste riikide maksumaksjate laiaulatusliku abita. Oleme asunud kultiveerima nn õpitud abitust ning elama ainult teiste toel.

Järeldus on, et peaksime siiski sõnastama täpsemalt oma tee, mis tagab meie riigi ja rahva säilimise äärmustesse kaldumata.

Näib, et esmaseks põhjuseks on midagi sellist, millest me ei räägi, ei tunnista ja ka ei tegele sellega. Nimelt inimeste ja laiemalt kõigi turuosaliste omavaheline suhtluskultuur olmes ja töökeskkonnas on ootustele mittevastav.

Peaasjalikult väljendub see sotsiaalpoliitika ühe alustala nõrkuses – nimelt eetiliste väärtuste tunnistamises ja tunnustamises. Kui arenenud riikides aastakümnete ja -sadade jooksul püüti leida konsensust põhiküsimustes, mida tähendab õiglus, võrdväärsus, võõrandumine, inimeste ootus olla vajalik iseendale, perele, kogukonnale, riigile – siis meil see etapp on lünklik. Veel enam – kuidas elada väärikalt ilma alanduseta ja tõrjutuseta suhtluses tööl, kaupluses, kohtumisel avaliku võimuga. Lühidalt öeldes, valitsuskultuur tähendabki seda, et sotsiaalpoliitiliste väärtuste sõnastamine ja empaatia oma rahva suhtes on riigi olemasolu esmane mõte.

Seega väidame, et eetiliste väärtuste põhjalik lahtimõtestamine ja konsensuse saavutamine väärtuste tõlgendamisel on eelduseks konkreetse maailmavaatelise nägemuse sõnastamisel, kuidas meie oma riik peaks toimima. Kui suudame nõustuda ja arvestada, et kõik on ellu sündinud võrdsena oma vastutuste, kohustuste ja õigustega, siis suudame mis tahes poliitilise probleemi ka lahti mõtestada.

Eelöelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, aga mida see tähendab praktikas? Ehk kuidas eetilisi väärtusi pöörata reaalseks ja kuidas käivitada protsesse ilma, et me ise seejuures muutuksime?

Küllap peame siiski need olulised sammud läbi käima, mida arenenud riigid on ajaloo jooksul astunud.

Arvestades arengulugude kogemusi, peame eelkõige väärtustama intellektuaalset ja materiaalset omandit, omandisuhteid ning hindama mõõdetavate rikkuste loomist. Ja seda sellisel moel, et subjektid, kes on omavahelistes turu jm väärtusvahetusahelates – neid käsitletakse ja koheldakse võrdsena. Ühine ootus on, et omavahelised suhted peavad olema üksteist arvestavad ja tulemused peavad olema vastuvõetavad kõikidele osalistele.

Ootamatult jõudsime peamise mõõdikuni või vahendini, mis aitab sõnastada meie esmast ülesannet. Selleks on iseseisev toimetulek nii inimese, pere, omavalitsuse kui ka muidugi riigi tasandil. Täpsemalt – kogukond ja riik laiemalt peab looma eeltingimused ning keskkonna, et oleks võimalik tulla toime iseseisvalt ja siis saab konkreetsed sotsiaalsed mured lahendada seal, kus nad tekivad.

Jääb ainult küsida, kust pärineb selline leid? Rahvaste ajalugu määrab arusaamad ja valikud. See on orienteeritus kas pidevale loomisele, ehitamisele ja ilmselt ka võitlusele või siis leplikkusele, et kõik, mis täna on ja antakse, on juba hästi. Ehk siis põhiküsimus võiks kõlada: kas me orienteerume kuskilt saamisele ja selle ümberjagamisele või hoopiski loomisele ning andmisele. Ümberjagamise kõrvalprodukt on ülereageeritus ja ülereguleeritus; loomine aga – see on valikuvõimalus ja -vabadus.

On selgelt nähtav, et eduka ajaloo põhiprintsiibiks ongi subsidiaarsus ja seda peab käsitlema kui kohustuslikku arenguetappi. Tähendab, et ühiskonna iga lüli ja tasand teeb kõik endast oleneva, et iseseisvalt hakkama saada. Ja abi saab siis, kui teisiti ei saa või kui ohus on inimese väärikuse kadumine. Seda kõike võib julgelt nimetada konservatiivseks maailmavaateks.

Seega, kui me hakkame eelistama elukestvat arengut ja tulemuslikku tööd, et iseseisvalt toime tulla ning õigust kasutada oma loodud väärtusi, siis Eesti riik mitte ainult ei kasva, vaid ehitatakse üles ka sotsiaalne heaolu ning väärikus iseolemise kaudu.

Eeltoodud sotsiaalpoliitiliste mõistete valdamine ja rakendamine on eeldus võrdväärseks suhtlemiseks meie partneritega Euroopa Liidus. Täna tihtipeale tõmbleme ühelt teemalt teisele – meist lihtsalt ei saada aru ja ega see kedagi väga ei häiri ka. Põhjendamatult eeldame, et oleme suutnud areneda ilma vajalikku arenguetappi läbimata.

Seega, tuleb tunnistada tõsiasja, et meile ei sobi päris hästi ainult need prioriteedid, mis täna on arenenud riikides sotsiaalse heaolu edendamiseks. Me peame samaaegselt energiliselt läbi rühkima ka selle tee, mis neil on kunagi läbitud. Näib, et peame saama oma teadmised ning kogemused iseseisvalt, kuidas ülepea on võimalik üles ehitada iseseisvalt toimivat riiki.

Kokkuvõttes, kui me omandame mõistmise, et iseseisev toimetulek on kõikide tasandite prioriteet, siis suudamegi ehitada üles tõhusa majanduse ja iga ühiskonnaliiget arvestava ning väärikust kaitsva sotsiaalpoliitika. Ja kui riigi poliitika toetab vahendite ja võimaluste andmist toimetuleku tagamisel ning jõukaks saamisel – mitte vaesuse ühtlasele jagamisele, siis oleme võrdsed partnerid teistele arenenud riikidele.