Ivar Raig: Eesti taasiseseisvus võideti Moskvas

Ivar Raig Foto: Postimees.ee

Taasiseseisvumise sünnitunnistuseks oli NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 1989. aasta otsus, millega anti poliitiline ja õiguslik hinnang 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingule, kirjutab majandusteadlane Ivar Raig.

Eestis pole seniajani jõutud põhjaliku analüüsini mitmesuguste rahvaliikumiste ja institutsioonide ning ajaloosündmuste rolli kohta Eesti iseseisvuse taastamisel. Jätkuvad poliitiliste ringkondade ja ajaloolaste vaidlused nendes küsimustes.

Teatud fakte on tõlgendatud ühekülgselt, vahel pole piisavalt infot. Vaieldamatu tõsiasi on, et taasiseseisvumisse panustasid poliitilised dissidendid, läände põgenenud, loomeliidud, roheline liikumine, muinsuskaitseseltsid, töökollektiivide liidud, Rahvarinne, kodanike komiteed, Balti kett, öölaulupeod ning paljud teised organisatsioonid, liikumised ja rahvaüritused. Kuid otsustavaks said ikkagi valitud formaalsed poliitilised institutsioonid.

25 aastat tagasi oli Eestis selline erakordne aeg, mil poliitikaga tegelejad võisid olla valitud korraga kolme riigi (Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, Eesti NSV ja Nõukogude Liit) rahva esinduskogude liikmeteks. Selliseid inimesi polnud küll palju – kokku kümmekond. Kuid just nendel oli võimalus reaalselt võrrelda ja tagantjärele hinnata rahvaesinduskogude panust ja rolli iseseisvuse taastamisel.

Väga paljudel on kujunenud arvamus, et Eesti taasiseseisvumisprotsessi otsustav pöördepunkt sai võimalikuks eelkõige tänu Eestist valitud saadikute tööle Moskvas. Seda seisukohta püüab kinnistada kirjastuse Argo vastilmunud raamat «Eesti iseseisvus võideti Moskvas», mille autorid on endised Eestist valitud NSVL Rahvasaadikute Kongressi viimase koosseisu liikmed.

Raamatu eesmärk on avada NSVL Rahvasaadikute Kongressi tähtsus nõukogude impeeriumi lagunemises ja Eesti taasiseseisvumises. Raamatu autorite hulgas on Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Siim Kallas, Marju Lauristin ja paljud teised Eesti iseseisvuse taastamise võtmeisikud. Tõdetakse, et ilma kongressi otsusteta võinuks too impeerium tänaseni veel mingil kujul alles olla ning ka Balti riikide vabanemine võinuks toimuda palju pikemate ja piinarikkamate protseduuridega. Raamatu eessõnas kirjutab Jüri Kraft, et ekslik on arvata, «et saime priiks lihtsalt tänu oma vabadusjanu üldrahvalikule demonstreerimisele, rahvusvahelise õiguse võidutsemisele ja Moskvale avaldatud rahvusvahelisele survele».

Nii nagu Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Tartu rahu sõlmimist 2. veebruaril 1920, nii tuleks  taasiseseisvumise sünnitunnistuseks pidada NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 24. detsembri 1989. aasta otsust anda poliitiline ja õiguslik hinnang Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule. Sellega tunnistas kongress Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Selle poolt hääletas 1948st kongressil viibinud saadikust 1432, vastu oli 252 ja erapooletuid 264. Ajalooline dokument kannab NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe Mihhail Gorbatšovi allkirja.

Sellest dokumendist sai mitte üksnes Balti riikide iseseisvuse taastamise õiguslik alus, vaid algas ka NSVLi stalinlikust välispoliitikast lahtiütlemise ja kogu nõukogude impeeriumi lagunemise protsess. Selle dokumendi peaarhitektid olid Eesti poolt akadeemik Endel Lippmaa ja Moskva poolt NLKP keskkomitee sekretär, ajaloodoktor Aleksandr Jakovlev (MRP komisjoni esimees).

Jakovlev rõhutas oma ettekannetes, et NSV Liidu suhted Eesti, Läti ja Leeduga olid reguleeritud lepingute süsteemiga, vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ning hilisematele mittekallaletungilepingutele, mille järgi olid lepingute osalised kohustatud kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Stalini ja Hitleri dokumentaalselt tõendatud salakokkulepete avalikustamine ja hukkamõistmine aitavad kaasa sellele, et Nõukogude Liidus kinnistuks uus poliitiline mõtlemine ja ajalooline õiglus.

Hiljem, ühel Roomas 1999. aastal toimunud teaduskonverentsil oli mul võimalus Aleksandr Jakovleviga kohtuda ning küsida MRP komisjoni töö ja 24. detsembri 1989. aasta otsuse kohta. Ta oli veendunud, et Rahvasaadikute Kongressi valdav enamik ega ka NLKP juhtkond ei saanud aru, mis MRP otsusega riigis muutuma hakkab. Tõe avalikustamine, ajaloolise ülekohtu heastamine ning rahva tahte järgimine tundusid siis olevat ühiskonna uuendamise loomulikud osad.

Edasine sündmuste käik aga näitas, et too jõululaupäev Kremlis kujunes pööripäevaks kogu Nõukogude Liidus, millest alates polnud enam küsimust selles, kas Balti riikide iseseisvus taastatakse, vaid selles, kunas see juhtub. Kõige tähtsam oli aga see, et ta vastas kindlalt «ei» küsimusele, kas ta kahetseb oma võitlust MRP otsuse vastuvõtmise eest.

Ta kahetses hoopis seda, et ei suutnud vältida Jeltsini ja Gorbatšovi võimuvõitlust ja ühendada Venemaa edumeelsed jõud kavandatud muudatuste kiiremaks elluviimiseks. Uuendusmeelsete jõudude killustatus viis lõpuks hoopis ebaõnnestunud putšikatse ja Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Kui Eesti peaks Venemaalt otsima ja tunnustama inimest, kes eeskätt aitas kaasa Eesti taasiseseisvumisele, siis oleks selleks kõigepealt Aleksandr Jakovlev.

Tartu rahuleping ja Molotovi-Ribbentropi salatehingu avalikustamine ning kehtetuks tunnistamine on olnud kaks läbi aegade Eesti poliitika suurimat võitu rahvusvahelisel tasandil, mis andsid õigusliku aluse Eesti riigi tunnustamiseks ja taastunnustamiseks kõigepealt Venemaa ja seejärel ka teiste maailma riikide poolt.

Olgu selle kinnituseks lisatud veel seegi fakt, et kui Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu ajaloolisel istungil 21. augustil luges Jeltsin ette ka valiku välismaalt saabunud vastukajast putšile, nende hulgas lühendatult ka Eesti iseseisvusotsuse, tegi ta samas kohe otsuse Eesti iseseisvust tunnustada  ning andis Venemaa välisministeeriumile korralduse vormistada sellekohased ametlikud dokumendid. Venemaa tunnustaski Eesti taasiseseisvumist esimese suurriigina. Alles pärast seda hakkasid ka teised suurriigid seda tegema. Seega, taasiseseisvuse olulised alused ja selle tunnustamine tõepoolest võideti Moskvas.

* Autor on Eesti Kongressi, Eesti Komitee, ENSV Ülemnõukogu, NSVL Rahvasaadikute Kongressi, riigikogu ja põhiseaduse assamblee endine liige.