Rando Värnik ja Ants-Hannes Viira: rõõm toiduainete hinna tõusust

Ants-Hannes Viira Foto: SCANPIX

Rando Värnik ja Ants-Hannes Viira soovitavad rõõmustada toiduainete hinna tõusu üle maailmaturul. Sest ka Eesti on põllumajandussaadusi ja toiduaineid eksportiv riik ning sellest riigi majandusele tulev kasu on suurem kui tarbija kulu.

Ligikaudu aasta aega on taas tulipunktis olnud toiduainete hindade kasv. Hinnatõusust rääkimiseks on olnud ka põhjust – 2010. aasta detsembris oli toidu ja mittealkohoolsete jookide hinnaindeks 11,6 protsenti kõrgem kui 2009. aasta detsembris. Statistikaameti andmeil kasvas samal ajal kõigi kaupade keskmine tarbijahinnaindeks 5,4 protsendi võrra.

Toiduainete hinna tõusu teemat on takka piitsutanud ka meedia. Kõige eredamad näited on tatra ja suhkru ostu paanika, kartellikahtlustused ning loomulikult euro tulek, mis ühtede arvates hindu ei tõsta ja teiste veendumuse kohaselt hindu just nimelt tõstab.

Paljud asjad siin ilmas on suhtelised ja eriti arvuliste võrdluste tegemisel sõltub tulemus väga palju sellest, milline on võrdlusbaas. Kui vaadelda tarbijahindade hinnaindeksit, võib nentida, et suur toiduainete hinna tõus oli juba 2007. aasta juunist 2008. aasta maini, mil toiduainete hinnad kasvasid 18,3 protsendi võrra. Sellele järgnes üleilmne finantskriis ja toiduainete hindade langus. Kuid siiski, 2010. aasta detsembris olid toiduainete hinnad 2008. aasta maiga võrreldes 3,1 protsenti kõrgemad ning tarbijahinnad keskmiselt 5,9 protsendi võrra kõrgemad. Toiduainete hindade kasv 3,1 protsendi võrra kahe ja poole aasta jooksul ei tundu ju suur?

Mis on kujunenud olukorra põhjused ning kas toidu hinnad jätkavad kiiret tõusu? Alljärgnevalt lahkame mõningaid põllumajandussaaduste ja toidu hindade mõjutegureid.

Nõudlust toiduainete ja põllumajandussaaduste järele veavad kolm peamist tegurit: maailma rahvastiku kasv, toidu tarbimise kasv keskmiselt ühe elaniku kohta ning põllumajandussaaduste kasutamine nn biokütuste tooraineks.

Maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) prognooside kohaselt peaks maakera rahvaarv jõudma sel aastal seitsme miljardini ning 2050. aastaks ligi üheksa miljardini. Kõik need inimesed vajavad toitu ning elatustaseme tõustes soovivad nad seda tarbida üha rohkem. Kui aastatel 1997–1999 tarbiti maailmas ühe elaniku kohta ühes päevas toitu keskmiselt 2803 kcal jagu, siis FAO prognoosi järgi kasvab see 2015. aastaks 2940 kcal-ni ning 2030. aastaks 3050 kcal-ni. Seega kasvab nõudlus toidu järele isegi suhteliselt enam kui maailma rahvastik.

Põllumajandussaaduste kasutamine biokütuste tootmisel on eriti aktuaalseks muutunud viimase viie aasta jooksul ning seda peamiselt kliima- ja energiapoliitikatest tulenevate eesmärkide tõttu. Biokütused ei ole praegu hinna poolest fossiilsete kütustega konkurentsivõimelised. Kuid poliitikate kaudu on muudetud kohustuslikuks näiteks bioetanooli lisamine bensiinile või biodiisli lisamine diislikütusele. Samal ajal makstakse ka toetusi bio­etanooli ja biodiisli tootmiseks, et muuta seda tasuvamaks (kahjumliku tootmisega ei soovi ju keegi tegeleda). Seega on arusaadav, et suhkrut, maisi ja õlikultuure kasutatakse praegu nii toidu kui ka biokütuste tootmiseks.

Lisanüanss on see, et nafta hinna kasvuga kasvab ka biokütuste konkurentsivõime (tasuvus), seega ka nõudlus põllumajandussaaduste järele. Selline poliitika on tekitanud senisest tugevama seose nafta ja põllumajandussaaduste hindade vahel, mistõttu toidu hindu mõjutab praegu ka nafta hind.

Lihtne majandusloogika ütleb, et nõudluse kasv toob kaasa hindade kasvu, mis omakorda motiveerib tootjaid tootmismahtusid (pakkumist) suurendama, ja see toob hinnad jälle madalamale tagasi. Üldiselt põllumajandussaaduste turg niimoodi ka toimib. 2007. ja 2008. aasta suure hinnatõusu järel kasvas maailmas ka põllumajandussaaduste tootmine – maisi tootmismaht suurenes keskmiselt 16,8 protsendi võrra, riisil 12,4 protsenti võrra ja nisul 8,5 protsenti võrra. Maailmaturul olulisemates eksportivates riikides oli tootmismahtude kasv veelgi suurem. See on üleilmse finantskriisi ja lokaalsemate majanduskriiside kõrval veel üheks põhjuseks, miks aastatel 2008 ja 2009 põllumajandussaaduste ja toidu hinnad langesid.

Kuigi kliimamuutuste põhjuste ja alalisuse suhtes ei ole teadlased üksmeelele jõudnud, on siiski selge, et lokaalsete loodusõnnetuste arv ja sagedus on suurenenud ning sellel on samuti mõju põllumajandussaaduste ja toidu hindadele.

Näiteks Austraalia on maailmas neljas oluline nisu eksportöör ning sealsetel üleujutustel on kindlasti mõju maailma nisutoodangule ja hindadele. Eelmisest suvest mäletame uudiseid põuast ja metsatulekahjudest Venemaal (suuruselt viies nisu eksportöör maailmas), mistõttu jäi sealne saak ligi viiendiku võrra väiksemaks. Lisaks toodangu vähenemisele rakendas Venemaa teraviljade ekspordi keelu, mis omakorda tõstis teraviljade hindu maailmaturul.

Suures osas mõjutavad põllumajandussaaduste hindu ka ootused järgmise saagi suhtes. Kui on oodata head saaki, siis hinnad alanevad ja vastupidi. Kuna maailm on avatum kui kunagi varem, on info maailma eri paigus toimuva (loodusõnnetused, nafta hind, poliitikate rakendamine jne) kohta kohe kõigile kättesaadav. Selline info kajastub senisest kiiremini ka toodete hindades. Kui me ei teaks praegu midagi Austraalia üleujutustest, ei oskaks me ka oodata, et see kuidagi teatud toodete hindu võiks mõjutada.

Seega on toidu hindu mõjutavate globaalsete mõjutegurite hulk suur. Kuid kindlasti on ka Eesti-siseseid tegureid, mis toidu hinda mõjutavad. Euro kasutuselevõtu mõju kohta kaupade hindadele on veel vara midagi konkreetset öelda, kuid igaüks on juba märganud kaupu, mille hinda on tõstetud või ümardatud ülespoole «ümmarguse numbri» suunas. Võimalik, et selline ümardamine toimub mitme kuu jooksul. Lõplikke hinnanguid ei saa anda veel niipea.

Tihti on räägitud ka Eesti turu väiksuse mõjust hindadele. Kuna kaubanduse mahud on Eestis suhteliselt väikesed (ELis on Eestist väiksema rahvaarvuga vaid Malta, Luksemburg ja Küpros), võivad kaupmeeste juurdehindlused olla mõnevõrra suuremad. Ning kuna mahud on väikesed, on ka kaupmehi vähem ja kaupmeestevaheline konkurents väiksem, kuigi jaeketid seda kindlasti eitavad. Küsimusega, kas kaupmehed või toidutootjad on sõlminud või soovinud sõlmida keelatud hinnakokkuleppeid, tegeleb Eestis konkurentsiamet ning sellel teemal pole mõtet spekuleerima hakata.

Arvestades Eesti tarbijate kõhna rahakotti majanduslanguse järel ja suurt tööpuudust, valmistab toidu hindade tõus inimestele kindlasti meelehärmi, kuid tähelepanu tasuks pöörata ka Eesti toidutootjate ja põllumeeste olukorrale.

Eesti on mõningaid põllumajandussaadusi ja toiduaineid eksportiv riik. Enam on räägitud piimatoodete ekspordist, aga viimastel aastatel on Eestist saanud ka teravilja netoeksportija. Kuna maailmaturul on piimatoodete ja teravilja hinnad tõusnud, on Eesti ekspordimahud kasvanud. See omakorda avaldab positiivset mõju kogu majandusele. Võib tunduda kummaline, aga nende kaupade osas, mille puhul Eesti on eksportija, tuleks meil maailmaturu hinnatõusudest pigem rõõmu tunda, sest saadav kasu on suurem kui Eesti tarbijahindade tõusuga kaasnev kulu.

Üldiselt on eksperdid seda meelt, et toidu ja põllumajandussaaduste keskmised hinnad on järgmisel kümnel aastal kõrgemad kui eelneval kümnel aastal. Suure tõenäosusega on hinnad ka muutlikumad ja meil tuleb olla valmis hindade kõikumisteks nii üles- kui allapoole. Arvestades, et maailmas kasvab nõudlus põllumajandussaaduste ja toidu järele ning seda, et Eestis on ühe elaniku kohta suhteliselt palju põllumajandusmaad, tuleks meil toidu hinna tõusu lisaks tarbija kulutuste suurenemise aspektile vaadelda ka kui võimalust arendada põllumajandussaaduste ja toidu tootmist, mis omakorda kasvatab Eesti majandust ja aitab arendada maapiirkondi.

Rando Värnik on Eesti Maaülikooli ­majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor, Ants-Hannes Viira on instituudi teadur.