Andres Sevtšuk: Reidi tee suur võimalus

Andres Sevtšuk Foto: Harvard University Graduate School of Design

Reidi tee praegune lahendus – magistraal – peegeldab eelmise sajandi lähenemist linnakeskkonnale. Selle ümberkujundamisest võiks saada positiivne pretsedent, kirjutab Harvardi ülikooli linnaplaneerimise professor Andres Sevtšuk.

Uue mereäärse tee üle Tallinnas on arutatud vähemalt ajast, mil raudne eesriie Nõukogude Liidu merepiiri eest langes. Reidi tee on Tallinnale niivõrd strateegiline, et selle ümbruse muutmiseks on viimase kahekümne aasta jooksul tehtud rohkem arhitektuurikonkursse kui ühelegi teisele piirkonnale Eestis.

Ühelt poolt võiks endine ligipääsmatu tööstuspiirkond Tuukri, Nafta ja Petrooleumi tänaval avada hulga maad kesklinna laienemiseks. Vanalinna ja Tornimäe kõrvale võiks tekkida huvitav kolmas külg, mille teljeks oleks just Reidi tee. Juba teenimedest ja piirkonna ajaloost hõngub karakterit, mis annaks uusarendustele ajaloolist sügavust. Teisalt võiks uus tänav siduda kesklinna merega.

Praegune kesklinna tänavavõrk ulatub sadama territooriumini, kuid Reidi ristmikud võiksid seada ka raamistiku kesklinna ühendamiseks merega tulevikus, mil veokid ja autoreisijad on Muugale või Paljassaarele viidud. Lisaks asub tee Russalka-poolses otsas Tallinna vanim supelrand, kus on potentsiaali väärika mereäärse promenaadi tekkimiseks.

Pärast pikka unistamist ja diskussiooni on nüüd linnavalitsuse lauale jäänud lahendus, mis kahjuks kaugeltki ei rahulda Reidi tee ülalmainitud potentsiaali, vaid pakub välja hoopis liiklustiheda magistraaltee. Lahendus peegeldab möödunud sajandi lähenemist liiklusplaneerimises ega loo sadama äärde kesklinna-väärilist teed.

Projekti järgi tuleks kõnniteede vahele 30–60 meetri laiune teeala, mis meenutab Järvevanat, mitte linnatänavat. Ristmike ümber laieneb gabariit tänu pikkadele pööramisradadele kuuerajaliseks ning ristmikud on kujundatud ümarate raadiustega, optimeeritud autodele ja veokitele, mitte jalakäijatele.